Kõrvulukustava hoo ja ereda valgussähvatusega saadab Ameerika raketipatarei M270 lendu rakette -7 kraadi juures.
See on Rovanmieni, Soome Lapimaa. Siit põhja pool ei ole muud kui arktiline tundra, kuid vaid 80 km ida pool – äsja välja tulistatud rakettide levialas – asub Venemaa, vahendab Daily Mail.
Ajakirjanikud on toodud NATO uusimale piirile, 1340-kilomeetrisele piirile, mida allianss jagab nüüd Vladimir Putiniga pärast seda, kui Soome loobus aastakümneid kestnud neutraalsusest, et ühineda sissetungi kartuses sõjalise paktiga.
Kui despoot otsustab oma väed üle piiri saata, võib see põline talvine imedemaa, mis on kõige paremini tuntud jõuluvana ja põhjapõtrade poolest, saada NATO uueks verest läbiimbunud rindejooneks.
Ja see hirmuäratav väljavaade tuli sel nädalal veidi lähemale pärast seda, kui Joe Biden lubas Ukrainal tulistada Venemaale pikamaarakette ATACMS, millele järgnes Briti peaminister Keir Starmer, kes andis sarnase nõusoleku Briti rakettidele Storm Shadow. Putin vastas oma tuumarelvade kasutamise künnise langetamisega.
Polaarjoone sees tulevad uudised suurtükitule vahel. Kolmanda maailmasõja oht ripub õhus koos sealolijate hingeõhuga.
Kõik seal, kindralitest ajateenijateni kinnitavad, et Venemaal pole toimuvaga midagi pistmist – see õppus, mille nimeks sai Dynamic Front 24, on pikalt kavandatud, toimub igal aastal ega ole mõeldud sõnumi saatmiseks kellelegi konkreetselt.
Võib-olla – aga siin on kõigile ilmselge, et kui Putin otsustab NATO-t rünnata, võivad sellised külmunud maastikud peagi muutuda lahinguväljadeks.
Tõepoolest, see on üks põhjusi, miks seal ollakse, et NATO ja selle sõdurid saaksid nendes külmades tingimustes tegutsemist harjutada.
See on raskem kui arvatakse. Öeldakse, et -7 kraadi on selle aastaaja kohta veel soe. -20 kraadi on tüüpilisem, kuigi -30 kraadi pole ennekuulmatu. Päevas on vaid neli tundi valgust. Veel põhja pool vaid tund. Eelmisel aastal oli sel ajal lund juba 15 sentimeetrit.
Teine põhjus, miks seal ollakse on see, et NATO saaks harjutada tulistamist oma suurrelvadest: 155 mm suurtükkidest, mida Ukraina kasutab, ja raketisuurtükkidest, mida on venelaste vastu suurel määral kasutatud.
Suurtükivägi on tuntud kui lahingute kuningas ja seda mõjuval põhjusel. Hoolimata kogu tähelepanust, mis on pööratud uudsetele relvadele nagu droonid, teevad Ukrainas põhitöö vanamoodsad kahurid.
Hinnanguliselt 70 protsenti selles sõjas praeguseks hukkunud või haavatud 700 000 venelasest on saanud tabamuse suurtükimürsu ja valgete tuliste kildudega, mida nad plahvatades välja paiskavad.
Ajakirjanike jaoks olid väljas Caesar ja Archer, vastavalt prantslane ja rootslane, mõlemaid on antud Kiievile.
Need on loodud just sellise sõja jaoks, mida ukrainlased peavad ja mida ülejäänud NATO peab õppima – lahinguväljal, kus silmad on kõikjal tänu luuredroonidele ja kus kõik sõidukid, mis liiga kaua väljas viibivad, on ohus saada droonide poolt purustatud.
Mõlemad suurtükiväeüksused püüavad seda saatust vältida taktikaga, mida tuntakse kui „tulista ja lahku”: kasutusele võtta, tulistada ja uuesti põgeneda, enne kui relva märgatakse ja selle pihta tulistatakse.
Caesar saab töövalmis 60 sekundiga, selle viieliikmeline meeskond suudab kolm lasku 15 sekundiga ära teha, kokku pakkida ja seejärel 40 sekundiga minema sõita. Archer on veelgi muljetavaldavam, vaid 20 sekundit algusest lõpuni ja selle kolmeliikmeline meeskond ei pea isegi oma mugavast konditsioneeriga salongist lahkuma, et seda teha.
Briti sõdurid, kellega ajakirjanikud rääkisid – tulistasid Archerist esimest korda pärast seda, kui kaitseminister need eelmisel aastal Rootsilt ostis – laulsid kiidusõnu. Nende sõnul mõõdeti tulistamisaega „sekundites, mitte minutites”.
Väljas oli ka K-9, Lõuna-Korea suurtükk, mis moodustab tõenäoliselt iga venelastele vastu saadetava NATO armee selgroo. Euroopas on neid juba sadu ja tulemas on veelgi.
Selle hüüdnimeks on „Kõu” ja pole raske aru saada, miks: selle tulistamise ajal kostvat lõugade põrisevat põrinat on kuulda kilomeetrite kaugusele.
K-9-l on pigem roomikud kui rattad, mis tähendab, et nad suudavad läbida ka karmimat maastikku kui Caesar või Archer, kuid ei ole nii kiired – aeglustades nende „tulista ja lahku” aega. Seetõttu on neil igaks juhuks ka rohkem soomust.
Ameeriklased näitasid veel M270A2 – veidi teist tüüpi suurtükki, mis tulistab pigem rakette kui mürskusid.
See versioon on nende sõnul uhiuus, täiustatud soomuskabiini ja tulejuhtimissüsteemiga – sõjavägi kiidab relva sihtivat arvutit –, kuid visuaalselt on see Ukrainasse saadetud versioonist peaaegu eristamatu.
Kiievis on neid praegu kasutusel kümneid ja suure tõenäosusega võtsid Zelenski kindralid need kasutusele selle nädala alguses, saates Venemaale ATACMS-i rakette – esimest korda on sellisel viisil kasutatud Lääne kaugmaaraketti.
M270 pole nii kuulus kui tema väike vend HIMARS, kuid on võib-olla veelgi hirmuäratavam.
HIMARSil on peal üks raketipadi, mis on laetud kuue raketiga, mis võivad tulistada kuni 300 kilomeetrit, mis on palju kaugemal kui tavalisel suurtükil, mis suudab tavaliselt tabada sihtmärki umbes 40 kilomeetri kaugusel.
Need kuus raketti saab välja vahetada ühe ATACMS-i vastu, mis on teatud tüüpi ballistiline rakett, mille lennuulatus on 300 kilomeetrit.
HIMARS on ratastega, nii et nagu Archer või Caesar, see suudab „tulistada ja lahkuda” uskumatult kiiresti, sobides suurepäraselt Vene laskemoona ladude ja komandopostide varitsemiseks, mille poolest ta on kuulus.
Seevastu M270 on roomikutega ja seetõttu aeglasem, kuid kiirusest puudujääva tulejõu korvab see: 12 tavalist või kaks ATACMS-i raketti, mis on kaks korda enam kui HIMARSil.
Seetõttu on Ukraina eelistanud kasutada neid süsteeme ATACMS-i rünnakute jaoks – arvatavasti on arvestatud, et vähemate sõidukite väljasaatmine, millest igaüks kannab mitut raketti, annab venelastele väiksema võimaluse neid edukalt märgata ja hävitada, isegi kui nad kauem ringi sõidavad.
Kümnete nende raketikandjate viimine otse Putini ukse taha on mõeldud sõnumi saatmiseks, isegi kui keegi seda päriselt ei tunnista: Ukraina on teile vaid käputäie nende asjadega elu raskeks teinud. Me saame teie elu palju raskemaks teha.
Pärast nädalat, mil suurtükiväe veerev äike on alatiseks kaaslaseks, vaikivad relvad.
Ajakirjanikud saadetakse konverentsikeskusesse ja öeldakse, et õppus oli ülimalt edukas: NATO on ühtsem kui kunagi varem ja valmis astuma vastu mis tahes ohule, mis ette võib tulla.
Parem oleks, sest silmapiiri taga varitseb Venemaa valitseja, kes näib olevat täiesti heidutamatu suhtes Läänega ja kõiges, mille eest ta seisab, kes on valmis taastama Venemaa keiserliku hiilguse ega karda selle nimel valada vereookeani.
Kui ajakirjanikud ootavad kojuminekut, kasutab Soome hävitajate F-18 eskadrill lennurada. Kui see on õppuse osa, pole sellest räägitud.
Ajakirjanikud vaatavad, kuidas nad taevasse tõusevad. Nende lennutrajektoori jälgides pöörduvad kõigi pilgud itta.
