Venemaal kerkis 2016. aastal päevakorda Soomes operatsiooni alustamise võimalus. Nii kirjutavad Markku Mantila ja Jouni Mölsä oma uues raamatus Valetamine, spionaaž ja valitsuse mõju (Docendo).

Mantila ja Mölsä tõstavad esile Imatra tulistamise tragöödia 2016. aasta detsembris, kui üks noormees tulistas Imatras kolme naist. Raamatu järgi hakkasid sotsiaalmeedia Twitteri libakontod väga kiiresti jagama valeinfot soome, inglise ja vene keeles, vahendab Ilta-Sanomat.

Ohvrid olid nende väitel venelased ja tulistamise motiiviks oli konkreetselt ohvrite taust. Tulistaja oli väidetavalt varem kaitseväe teenistuses. Ükski sellest teabest ei vastanud tõele, öeldakse raamatus.

Süüdistuse sõrm osutab ka siin ida poole, kuigi me ei saa kunagi konkreetseid tõendeid selle kohta, milline rühmitus valeinfo taga oli, jätkab raamat.

Venemaa peab oma õiguseks kaitsta oma kodanikke, isegi kui nad elavad väljaspool Venemaa piire.

Raamatu järgi võis Venemaal piisavalt laialdaselt ja agressiivselt leviv valeinfo Soome sõduri tulistamisest süütute vene naiste pihta tekitada kuvandi reaalsest ohust ning viia mingisuguse operatsioonini Soomes või Soome vastu.

Levitatud valeinfo kohaselt oli Venemaal õigustatud „roheliste mehikeste” saatmine oma kodanikke kaitsma.

Imatra tragöödia tekitatud sotsiaalmeedia aktiivsus annab põhjust tagantjärele mõelda, kas tegemist oli katsega luua Venemaa sees kuvand, et piiriäärsed kaasmaalased on hädas ja peaks minema neile ametlike jõudude ja relvadega appi, märgivad Mantila ja Mölsä oma raamatus.

„Võib-olla avatakse arhiivid tulevikus uuesti Venemaa uue režiimiga ja teadlased saavad välja selgitada, kas Imatra tragöödia oli ohtlik sündmus kogu suveräänsele Soomele,” jätkavad autorid.

Raamat toob välja toonase välisministeeriumi kommunikatsioonijuhi Vesa Häkkineni olulise rolli „valeuudiste kiirhävitajana”.

Häkkineni kiire tegutsemine oli kõige olulisem tegur vaenulike kuulujuttude levitamise peatamisel. Potentsiaal laialdaseks segaduseks oli olemas, öeldakse raamatus.

Häkkinen mäletab siiani hästi ligi kaheksa aasta tagust aega. Venemaal kehtis – ja on siiani – oma kodanike kaitsmise doktriin. Jah, see tundus toona suur asi, kui sellist juhtumit kasutati täiesti otse ja külmalt enda vaenulikul eesmärgil ära, räägib Häkkinen, kes on praegu Soome alalise esinduse juht OSCE juures Viinis.

Mantila ja Mölsä teoses on väidetud, et info levitamine oli ehitatud oskuslikult, kui Venemaal rakendati oma tarbeks jubedat sündmust.

Tulistamise tragöödia oli nii õudne kuritegu, et kui seda hakatakse suures plaanis info ja propaganda mõjutamiseks kasutama, siis tundus see suur asi, ütleb Häkkinen.

Häkkinen meenutab, et näiteks kaheksa aastat tagasi oli julgeolekupoliitiline arutelu sotsiaalmeedias alles aktiviseeruma hakanud. Krimmi okupeerimisest ja Venemaa-vastase sanktsioonipoliitika jõustumisest oli möödunud kaks aastat.

Arutelu polnud veel nii läbiv ja valeinfo sattus siis viljakasse pinnasesse. Minu ülesanne oli siis ohjeldada neid pahatahtlikke kahju tekitamise katseid, ütleb Häkkinen.

Häkkinen reageeris Twitteris erinevates keeltes valeväidetele ja kutsus oma avaldustes sotsiaalmeedia asemel uskuma Soome võimude seisukohti.

Häkkineni sõnul on praegu inimeste meediakirjaoskus palju rohkem arenenud.

Siis õnnestus selgitada, et soomlased peaksid sotsiaalmeedias kirjutatu suhtes kriitilised olema. Meediakirjaoskus on sotsiaalmeedia ajastul oluline, rõhutab Häkkinen.

Nüüd, pärast Soome NATO liikmeks saamist on Venemaa taas hakanud teistsuguseid uudiseid „väänama” nii, et Soomet esitatakse halvas ja vaenulikus valguses.

Venemaal kujutatakse valget endiselt mustana. See on olnud sellise pikema arengu käik, arvab Häkkinen.

Häkkinen peab aga üsna liialdatuks raamatu tõlgendust, et Venemaa plaanis tegelikult Soome-vastast operatsiooni, rääkimata selle alustamisest.

Teabealase mõjutamise keskne eesmärk on igasugune segadus. Ja tundus, et Imatra juhtumit kasutati hoolikalt läbimõeldud ja pahatahtliku kahju tekitamise kavatsusega, iseloomustab Häkkinen.

Muidugi tundus sel ajal seda tüüpi sündmus märkimisväärne. Kas see oli torm veeklaasis või veidi suuremas anumas ja kui oluline see tegelikult oli, jääb teiste hinnata, lisab Häkkinen.