Kas 800 eurot on liiga kõrge hind ummistunud kanalisatsioonitoru avamise eest? Soome naine arvas, et on, sest tema sõnul maksab ta vaid poole arvest, mis kokku oli täpselt 794,22 eurot. Naist kutsutakse selles loos Liisaks.
Ise ta äravoolu avamist ei tellinud. Tellijaks oli Liisale kuuluva korteri üürnik, vahendab Iltalehti.
Töö tegemiseks leiti Helsingi piirkonnas tegutsev ettevõte, mis ütleb oma kodulehel, et teeb just selliseid kanalisatsioonitöid 24/7 ehk firma on alati kättesaadav.
Avaldatud ülevaadete põhjal on kanalisatsioonifirma ligikaudu kahe ja poole tegutsemisaasta jooksul oma klientuuri üsna korralikult hoidnud.
Ei Liisal ega tema üürnikul polnud lõpptulemuse kohta midagi öelda. Nüüd räägiti ainult rahast.
Küll aga oleks tasunud rahast rääkida töö tegemise alguses ja ehk oleks lahkarvamused ära jäänud.
Seda aga ei juhtunud. Liisa sõnul ei saanud üürnik ei telefoni teel ega enne töö valmimist ühtegi hinnangut tööde maksumuse kohta.
Pärast lõpuks arve kättesaamist polnud Liisa nõus seda täies mahus tasuma. Kanalisatsioonifirma väitel on arve Helsingi piirkonna kanalisatsiooni avamise kohta üsna tavaline.
Tellija ja töövõtja arusaam kanalisatsioonitööde hinna kohta oli nii erinev, et Liisa soovis lahendust tarbijavaidluskomisjonilt (kuluttajariitalautakunta).
Ta selgitas asja komisjonile nii, et tegemist on väikese ühetoalise korteriga, kus kanalisatsioonitööd kestsid 1,5 tundi. Talle oli aga arve tehtud 3,5 tunni eest.
Hinnakalkulatsiooni ette ei teatatud, samuti polnud hinnakirja kanalisatsioonifirma kodulehel näha.
Kui üürnik oleks teenuse hinda ette teadnud, poleks ta kõnealuselt firmalt tööd tellinud, ütles Liisa komisjonile.
Liisa ütles, et oli nõus kanalisatsioonitoru avamise eest maksma 400 eurot. Nii nõudis ta kanalisatsioonifirmalt hinnaalandust 394,22 eurot.
Ettevõte eitas Liisa väidet ja andis komisjonile põhjaliku vastuse, milles selgitati tegevust.
Vastuseks alustati depoost, kust alati algab töö ettevalmistamine. Tegelik töösooritus sihtkohas on vaid osa suuremast tervikust.
Juht täidab kanalisatsiooni avamiseks enne väljumist auto veega, misjärel algab sõit objektile, seisab ettevõtte vastuses.
Nagu vastusest näha, polnud tegemist äravoolu käsitsi avamisega. Tööd on teostatud surveautoga ning kanalisatsioonitrassis on avatud kanalisatsiooniummistus.
Seejärel selgitati objekti olukorra hindamist ja reaalseid kanalisatsiooni hooldustöid. Tellija poolt tasumisele kuuluv töö aga ei lõpe auto lahkumisega objektilt.
Pärast äravooluummistuse eemaldamist toimetatakse ära imetud jäätmed jäätmete vastuvõtujaama. See hõlmab järjekorda võtmist, kaalumist ja paagi pesemist, öeldakse vastuses.
Ettevõte tõi välja, et kõnealusel objektil – Liisale kuulunud korteris – on kasutatud selleks otstarbeks sobivat tehnikat.
Ettevõte kasutab erinevateks töödeks seadmeid, mille hind varieerub 115 eurost kuni 250 euroni tunnis, kui tegemist on nõudlikuma objektiga.
Nüüd ei olnud objekt isegi eriti nõudlik, sest selleks kasutatud surveauto hind on 135 eurot tunnis.
Firma sõnul on arve tavapärane alates kanalisatsiooni avamisest ning töö eest on arveldatud vastavalt ülesande täitmisele kulunud ajale.
Ettevõte tunnistas komisjonile, et hinnakirja kodulehel pole, kuid rõhutas, et see on alati saadaval.
Komisjon pidi nüüd otsustama, kas teenuse hind on ebamõistlik ja kas tarbijal on õigus hinnaalandusele.
Taas leidis komisjon tarbijakaitseseaduse paragrahvi, mis antud juhtumit lahendada aitab. Seadus ütleb:
Kui teenuse hind või selle arvestusmeetod ei ole kokku lepitud, peab klient tasuma hinna, mis on mõistlik, arvestades teenuse sisu, ulatust, kvaliteeti, majanduslikult otstarbekat teostusviisi, õiglast hinda lepingu sõlmimise aja või hinna arvutamise viisi, samuti muude asjaolude kohta.
Seadus ütleb otse, et päris vabalt saab hinnastada tegelikult tehtud töid. Seda sätet võib mõista nii, et tarbijale võiks olla kasulik, kui hind on eelnevalt kokku lepitud.
Nüüd seda nii ei tehtud. Komisjon käis läbi ka selle, et hinnakirja firma kodulehelt polnud.
Eraldi lausena on komisjoni otsuses kirjas: „Töövõtja sõnul on hinnakiri alati saadaval”. Samas pole selge, kas klienti on hinnakirja olemasolust teavitatud.
Asja erinevate tahkudega tutvudes järeldas komisjon, et ettevõttel on õigus nõuda töö eest mõistlikku hinda.
Komisjon leidis lõpuks, et asjas saadud aruandest ei nähtu, et ettevõtte poolt küsitud hind oleks olnud ebamõistlik, arvestades kõnealuse teenuse üldist hinnataset ning seda, et arve sisaldas tööd ja sõitu.
Komisjon ei pea hinnakujundust ebamõistlikuks. Tarbijal ei ole õigust tema nõutud hinnaalandusele, resümeeris komisjon.
Sellest lahendusest võib järeldada, et klient maksab palju enama kui objektil – näiteks korteris – tehtud nähtava töö eest.
