Tampere lähihooldaja Laura (43) omab kena kodu idüllilises Pispalas. 1970ndatest pärit renoveeritud ridaelamu korter on kaunilt sisustatud. „Uus kodu, järv lähedal,” turundab kinnisvaramaakler tema 91-ruutmeetrist korterit.
Kõik pidi korda saama 2019. aastal, kui koos alaealiste teismelistega üürimajas elanud Laura täitis oma unistuse ja asus eluaset ostma, vahendab Taloussanomat.
Laura töötab madalapalgalisel töökohal hooldajana, kuid finantseerimine korraldati pangast pika laenuperioodi ja mõistliku 563-eurose tagasimaksega. Laura võttis ka intressikaitse, mis hiljem osutus varjatud õnnistuseks.
Kas on nii, et maja oleks vaja vaid värvida, küsis ta kinnisvaramaaklerilt.
Laura ütleb, et tegi ostu arvestusega, et lähiajal suuremat remonti ei tule. Juhtus vastupidi – majaühistu kapitaalremont tähendas korterile 90 000 euro suurust väljaminekut.
Kinnisvaramaakleri sõnul teadis Laura eesseisvatest fassaadi- ja akende uuendustest, aga mitte torustiku- ja elektriremondist. Tema sõnul ei teadnud ei majaühistu ega kinnisvarahaldur osast remondist müügihetkel.
Maakler ütleb, et tulevikuplaane oli näha vaid pikemas plaanis.
Kinnisvaramaakleri sõnul sai Laura korteri taskukohase hinnaga 180 000 eurot ning selle väärtus on nüüd umbes 100 000 euro võrra kõrgem.
Laura räägib, et püüdis majaühistu seisukorda kontrollides olla ettevaatlik ja sai nõu oma isalt, kes on ehitusprofessionaal. Ta sai kinnisvarahalduri tunnistuse ja remondivajaduse akti, mida kontrollis ka kinnisvaraspetsialist.
Kinnisvarahalduri tunnistus peaks sisaldama kogu olulisemat teavet majaühistu ajaloo, majandusliku seisu, seisukorra ning tehtud ja kavandatavate remonditööde kohta.
Majaühistutel on seadusest tulenev remondikohustus. Kuidas pagan on võimalik, et kõik on tegemata jäänud ja see kõik kukub uue elaniku kaela? küsib Laura.
Ühistu remondi- ja osakumakse ning veetasu hüppas umbes 411 eurolt 952 eurole kuus. Samal ajal on tõusnud toidu hind ja elektriarve.
Kui Laura kõik elamiskulud koos kindlustusega kokku liita, maksab ta kuus umbes 1700 eurot. Toiduarved, remondi- ja autolaen, gaas, krediitkaardi maksed ja kindlustused tulevad peale.
Laura on teinud meeletult lisatööd hooldusteenuste firmades. Eelmise, 2023. aasta maksustatav tulu oli 68 000 euro ringis.
Olen töötanud ööd ja päevad, ma pean. Minu kulud on neli tonni kuus, nii et kui ma lisatööd ei tee, peaksin elamise eest maksma laenuga, sõnab ta.
Laura juhtum näitab, et majanduslik olukord võib ootamatult rööpast välja minna ka nendes leibkondades, kus sissetulek pole eriti madal või puudub töötus, haigus või muu eriline probleem.
Ilma pommita, mis mu kaela tabas, oleksin hästi hakkama saanud, sõnab naine.
Laura tunneb, et pääsu pole üheski suunas. Ta ei saa autost loobuda, sest vajab seda oma tööks. Asja teeb hullemaks see, et ta on töö kõrvalt läinud haiglaõeks õppima. Täiskasvanute koolituse toetust ei saadud, kui valitsus selle lõpetas.
Laura on kinnisvaratehingu vaidlustanud ja viinud selle tarbijavaidluste komisjoni. Lahendust on ta oodanud ligi kaks aastat. Komisjon kinnitab, et menetluste järjekord on pikk.
Olen täiesti ummikus. Ma ei saa teha midagi peale lisatöö kogu aeg, räägib naine.
Ilta-Sanomat on näinud Laura arveid, palgakviitungit, kirjavahetust ja kinnisvarahalduri tunnistust.
Laura ütleb, et on töötanud ööpäevaringselt. See toimib, kui vahetada pidevalt tööandjat. Tema sõnul on hooldussektori palgad jäänud nii madalaks, et neist ei jätku eluasemeks ja elamiseks. Tema töö ja kliendid meeldivad talle vaatamata pingelisele ajale väga ning see aitab tal toime tulla.
Ta ei taha eluaset odava hinnaga müüa, kui turg on madalseisus. Ka üürimist ei pea ta valikuks, sest üür peaks katma nii suured väljaminekud.
Pispala unistus muutus suurelt jaolt õudusunenäoks Pispalas, märgib ta.
