Kuigi on väidetud, et Vene armee on Ukraina sõjas täiesti läbi, ütles NATO kõrgeim väejuht Euroopas Christopher Cavoli intervjuus Saksa väljaandele Spiegel, et Vene armee väljub Ukraina sõjast tugevamana kui see oli varem.

Spiegel: Kindral Cavoli, Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius on alates Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja algusest nõudnud, et Bundeswehr muutuks uue ohuolukorra tõttu kiiresti lahinguvalmiks. Kui sõjavõimeline on NATO tänapäeval?

Cavoli: Kõigi liikmete relvajõud on oluliselt tõstnud oma operatiivvalmidust. Viimase kahe aasta jooksul oleme astunud olulisi samme oma sõjalise kaitsevõime tõstmiseks. Tänaseks on kümned tuhanded sõjaväelased valmis ja vajadusel saaks neid teisaldada ja kasutusele võtta vaid mõne päevaga. See on suur edasiminek, kuid meil on veel palju tööd teha.

Mõned NATO liikmesriikide salateenistused hoiatavad, et Venemaa on nii sõjaliselt relvastatud, et rünnak alliansi vastu on võimalik juba mõne aasta pärast. Aega pole palju jäänud.

Cavoli: Ma arvan, et peate mõistma, kui kaugeleulatuv NATO ümberkujundamine tegelikult on. Mõni aasta tagasi tegelesime ainult väiksemate missioonidega, kõik väljaspool alliansi territooriumi. Ülejäänud relvajõud olid otse öeldes puhkusel, nii et nad ei pidanud tegutsemiseks valmis olema. Nüüd oleme kõik pea peale pööranud. Valmistume tõsiselt kaitsesõjaks. Kui kaua meil aega kulub, et olla valmis? Minusuguse komandöri jaoks ei ole väed kunagi piisavalt operatiivsed. Aga teeme kõvasti tööd, saame paremaks ja suudame juba teatud tasemeni välja töötatud kaitseplaane täita.

Saksa kaitseväe Bundeswehri peainspektor Carsten Breuer: Peame Putini kavatsustest alati teadlikud olema. Venemaa sõjamajandus on täies hoos. Putin valmistab Venemaa ühiskonda ette pikaks konfliktiks. Ta korraldas ümber Vene sõjaväeringkonnad ja nõudis maavägede ulatuslikku laiendamist. Seega pole meil lõputult aega end ümber paigutada.

Te mainite NATO kaitseplaane, mis on mõeldud alliansi ettevalmistamiseks võimalikuks rünnakuks alliansi territooriumile. Neid plaane tõlgitakse praegu nn miinimumnõuetena, st konkreetseteks sõjaliste nõuetena üksikutele riikidele. Saksamaale tuleb palju.

Cavoli: Kaitseplaanid kinnitasid riigipead ja valitsusjuhid läinud suvel ning praegu tegeleme meie kui kaitseväelased nende elluviimisega. Üksikasjad selle kohta, milliseid võimeid iga riik peab pakkuma, on salastatud. Üks on aga selge: NATO tervikuna peab oluliselt laiendama oma relvajõudude sõjalist võimekust. Sellest järeldub, et kõik liikmed peavad kiiresti suurendama oma kaitsekulutusi.

Kus on NATO suurimad lüngad?

Cavoli: Ukraina sõda näitas meile, kui oluline on õhutõrje, mida polnud veel paar aastat tagasi ette näha. Peaaegu kõik riigid üle maailma saavad nüüd ehitada kaasaegseid droone ja isegi pikamaa tiibrakette. Peame sellele reageerima ja kiiresti.

Kui vahetu on oht Venemaalt?

Cavoli: Venemaa on alaline oht alliansile ja julgeolekule kogu Euroopas, sest Moskva mängib üha enam selliste mängijatega nagu Hiina ja Põhja-Korea. See teeb sellest globaalse probleemi, täiesti uue dünaamika. Oht on väga tõsine. Ma eelistan kirjeldada, kui terav see meie suhtes on. NATO-l peab olema rohkem võimeid kui meie vastasel. Seetõttu peame kiiresti täitma kaitseplaanidest tulenevad nõuded. Kui ma ütlen kiiresti, siis pean silmas, et me peame olema venelastest kiiremad. Ainult nii saame neid heidutada.

Kindral Breuer, te teate salaplaane. Meile räägitakse, et näiteks Bundeswehr peaks väga kiiresti looma viis või isegi kuus uut lahingubrigaadi. Kuidas soovite seda juhtida, arvestades, et eelarve olukord on ebakindel?

Breuer: Neile plaanidele ja nende elluviimisele pole lihtsalt alternatiivi. Me ei saa seletada ohtu ega piisavate sõjaliste ressursside vajadust. Allianss hääletab vajalike vägede eraldamise üle. Selgeks jääb see, et kogesime Euroopas pikka rahuperioodi, hindasime seda aega ja rahu oli meie normaalsus üle 30 aasta. Samuti soovin, et see oleks nii jäänud. Olukord muutus aga põhjalikult pärast Venemaa rünnakut Ukrainale. Turvalise elu jätkamiseks peame kohanema. Peame mõistma, et oht on uus normaalsus ja et me ühiskonnana peame investeerima oma eluviisi säilitamiseks. Meie luureteenistuste juhid ütlesid paar päeva tagasi: Kreml näeb Saksamaad vaenlasena.

Cavoli: Oluline on see, et alternatiivi pole. Tõsi, Venemaa kandis Ukrainas kaotusi, üsna suuri kaotusi. Kuid Vene relvajõud õpivad, täiustavad ja rakendavad sõjakogemusi. Ukraina sõja lõpus on Venemaa sõjavägi tugevam kui enne. Need jõud on meie liidu piiril. Neid kamandavad samad inimesed, kes näevad meid juba vaenlastena ja on siis üsna vihased, kuidas sõjas on läinud. Nii et meil on vastane, kellel on tõelised oskused, mass ja selge kavatsus. Seetõttu peame olema valmis ja vajame relvajõude, kes suudavad sellele vastu seista.

Varem vaadati Saksamaad NATO-s sageli kui kolli, sest Berliin ei investeerinud piisavalt Bundeswehri.

Cavoli: Viimase kahe aasta jooksul on palju juhtunud. Vaadake meid mõlemaid. Mina ja Carsten räägime regulaarselt ja suhtleme pidevalt. See, mis juhtus Saksamaal, nn pöördepunkt, on muljetavaldav. Tugev Saksamaa on hea NATO-le, see on hea Euroopale. Ameerika komandörina on mul hea meel, et mul on NATO-s liitlaseks nii usaldusväärne partner nagu Saksamaa.

Arvestades teie ennustust Venemaa massilise sõjalise suurendamise kohta, tunduvad NATO plaanid ja ajagraafikud siiski pisut rahulikud.

Breuer: Meil ​​on veel tööd ees, pole kahtlustki. Meil on alati kaugtuled peal ja vaatame alati seda, mis meid ees ootab. See on hea ja õige ning me peame selles olukorras seda tegema. Kuid mõnikord aitab pilk tahavaatepeeglisse. Arvan, et viimastel aastatel on toimunud palju olulisi arenguid. Muidugi peame paremaks saama. Kuid sihikindlus, millega on viimaste nädalate ja kuude jooksul otsuseid tehtud ja ellu viidud, teeb mind enesekindlaks selles töös, mis meid veel ees ootab.

Cavoli: Ukraina-vastasel sõjal on ka teine ​​oluline tagajärg. Sellest ajast peale on NATO-s valitsenud enneolematu poliitiline ühtsus, märkimisväärne ühtekuuluvus. Ainult sellise sihikindlusega oli meil võimalik need uued kaitseplaanid võimalikult lühikese aja jooksul välja töötada ja ka poliitiliselt heaks kiita.

Ambitsioonid, näiteks maavägede või õhutõrje laiendamisel on tohutud. Senine eesmärk, et kõik riigid peaksid kulutama kaks protsenti oma majandustoodangust sõjaväele, ei tundu enam täiesti ajakohane.

Breuer: Teil on õigus: ohuolukord nõuab varasemast kahest protsendist suuremaid investeeringuid. See arv võib olla ainult miinimum, mitte ülempiir. Venemaa tänavused sõjalised kulutused sisemajanduse koguproduktis mõõdetuna ulatuvad kordadesse sellest, mida NATO riigid oma kaitsesse investeerivad.

Cavoli: Ma arvan, et kõik NATO partnerid mõistavad, et kahest protsendist ei piisa, kui oleme esitanud konkreetsed sõjalised nõuded üksikutele riikidele. Minu jaoks on kaks protsenti lihtsalt miinimum. Kuid see on poliitiline otsus.

Saksa-Ameerika plaan paigutada Saksamaale taas keskmaaraketid nagu Tomahawk on tekitanud tulise arutelu. Kas saate sõjaväe vaatenurgast selgitada, miks see samm vajalik on?

Cavoli: Keskmaa relvadest on saanud tänapäevase sõjapidamise oluline osa. 1980. aastatel rääkisime selles kontekstis palju tuumarelvadest. Nüüd on tegemist tavaliste rakettidega, mis suudavad tabada ülitäpselt pikki vahemaid. See on reaalsus, millega peame kohanema.

Saksamaa debatt käib pigem selle üle, et kasutuselevõttu ei selgitatud piisavalt.

Breuer: Vajame sel teemal teistsugust avalikku debatti ja minu arvates tuleb see teistmoodi läbi viia. Minu meelest käis arutelu pigem selle üle, kas see raketipaigutus võib kujutada endast ohtu Venemaale või provotseerida Moskvat. Tegelikkus on aga täpselt vastupidine. See puudutab meie julgeolekut, meie riigi ja meie liitlaste kaitset.

Paljud inimesed ei saa sellest täpselt aru.

Breuer: Oht on reaalne, sest Venemaa on paigutanud meie lähedusse rakette, mis on juba võimelised Saksamaad ja meie liitlasi tabama. USA võimeid rakendades püüame seda ohtu tõrjuda. Anname vastasele märku, et saame peegelpildis reageerida, kui meid rünnatakse. See ei ole provokatsioon, vaid osa usaldusväärsest Venemaa-vastasest heidutusest.

Sõda Ukraina vastu on juba mainitud. Kas ukrainlased suudavad oma riiki kaitsta?

Cavoli: Ukraina on inspireerinud kogu maailma oma julguse ja visadusega kaitses. Imetlen seda, mida nad on saavutanud ülekaaluka vastase vastu, kes on loobunud kõigist piirangutest. Muidugi on tagasilööke, kuid teisest küljest on neil hämmastav edu keskmise ja pika vahemaa sihtmärkide tulistamisel. Samuti toodavad nad jätkuvalt piisavalt sõdureid, et jätkata võitlust. See on kõike muud kui lihtne, võitlus ja värbamine samal ajal. Kuid nad on kindlad. Ja me oleme uhked, et saame Ukrainat toetada.

Venelaste sõjaline surve on tohutu. Kas Ukraina suudab oma kaitset üle talve hoida?

Cavoli: Kalmistud on täis tarku inimesi, kes arvasid, et suudavad sõdade tulemusi ennustada. Sõda on jõuproov, ukrainlased peavad edasi pingutama. Aga ma jään enesekindlaks. Ukrainlased ei mõtlegi alla andmisele. Kui me jätkame nende toetamist, suudavad nad kaitset hoida. Kuid tuleb ka tagasilööke, see on sõja olemus.

Aga see toimib ainult siis, kui relvatarned Läänest ei peatu.

Cavoli: Tänasest vaatenurgast on see tõsi, eriti Euroopa riigid nagu Saksamaa teevad suuri jõupingutusi Ukraina kaitsetööstuse ülesehitamiseks, et nad saaksid ise toota. Mõne relvagrupi puhul toodavad nad juba ise rohkem kui meie tarnime. See iseseisvus on tuleviku jaoks hädavajalik.

Sellegipoolest on Venemaa ainuüksi sel aastal täielikult üle läinud sõjamajandusele, president Putin tahab värvata 300 000 uut sõdurit. Kuidas saab selline riik nagu Ukraina end sellise vastase eest kaitsta?

Cavoli: Arvud ja võimsused on loomulikult olulised. Kuid läbi ajaloo on NATO edu retsept alati olnud olla parem kvaliteedi kaudu. Venelased loodavad muljetavaldavatele numbritele, mina usaldan meie vägede silmapaistvat kvaliteeti.

Breuer: Värbamisplaanid on vaid mündi üks külg. Venemaa on pärast agressioonisõja algust kaotanud umbes 600 000 sõdurit. See on sama palju inimesi kui elab Dortmundis. Või teisiti öeldes: Venemaa on kahe ja poole sõjaaasta jooksul kaotanud kaks korda rohkem sõdureid kui teenib Bundeswehris. Ma suudan seda vaevu ette kujutada.

Mida vajab Ukraina praegu kõige tungivamalt?

Cavoli: Ukrainlaste vajadused pole saladus. Nad vajavad paremat õhutõrjet, sealhulgas tiibrakettide ja ballistiliste rakettide vastu. Loomulikult vajavad nad ka regulaarseid suurtükimoona, varuosade pakette ja kaitstud sõidukeid.

Ukrainlasi kiidetakse korduvalt nende leidlikkuse eest, näiteks uute droonide väljatöötamise eest. Kas ka venelased õpivad selle kiiresti ära?

Cavoli:. Loomulikult jälgime seetõttu vastast nii pingsalt. Nad saavad oma õppetunnid, Vene sõjavägi on kõike muud kui staatiline. Selle asemel arenevad nad kiiresti. Seda kõike peame silmas pidama, kui teeme oma sõjalisi plaane järgmisteks aastateks, et Venemaad usutavalt heidutada.

Praegu on rahukõneluste üle palju spekuleeritud. Kas see on teie arvates realistlik, arvestades iga päev lahinguväljal toimuvaid julmusi?

Cavoli: Ma ei saa kommenteerida poliitilisi arutelusid ega ukrainlaste plaane. Kuid võin teile kinnitada, et USA toetus on vankumatu, nagu ka NATO toetus.

Breuer: See on tõepoolest küsimus, millele ukrainlased peavad vastama, mis puudutab nende riiki ja tulevikku. Sõjalisest vaatenurgast saan aru, et Ukraina tahab juhtida sõda suunas, mis võimaldab leida tema kasuks diplomaatilise või poliitilise lahenduse. See peab olema ka Ukraina eesmärk. Aga see peab ka selge olema: dikteeritud rahu ei tohi olla. Venemaa plaanid ulatuvad kaugemale kui Bahmut ja Butša. Ja seepärast ei tohi meie toetus nõrgeneda.

Küsimus oli pigem selles, kas me suudame pärast kõiki neid julmusi ikka laua taha istuda.

Cavoli: Ajaloost teame, et sõjad ei lõpe ainult siis, kui viimane sõdur on surnud. Need lõpevad, kui üks pool peab alistuma. Või kui mõlemad pooled mõistavad, et sõda pole enam seda väärt, et kaotused on suuremad kui saavutused. Ma ei taha siin visandada sõja lõpetamise stsenaariumi. Kuid varem läksid üksteisega kaua ja kõvasti võidelnud sõjaväejuhid ikkagi läbirääkimiste laua taha.