Ukrainas on käimas kolmas sõjatalv, kus meeleolu on tumedam kui kunagi varem. Idas kaotavad riigi väed oma Venemaast vastase jahvatavale edasitungile, ehkki Moskva sõdureid kulub tohutult. Kuna pool elektritootmisest on purunenud, peavad ukrainlased kõige külmematel kuudel veetma tunde päevas ilma valguse ja soojuseta.
Washingtonis ja mõnes läänepoolses pealinnas – ja Kiievi koridorides – on meeleolu muutumas: otsusest, et sõda saab lõppeda ainult Vene armee Ukrainast välja tõrjumisega, kuni vastumeelse tõdemuseni, et läbirääkimistel saavutatud lahendus jätab suuremale osale riigist võib olla parima lootuse. Ometi ei anta Kiievile vajalikku toetust isegi selle vähendatud eesmärgi saavutamiseks, vahendab Financial Times.
Ukraina väljavaateid varjutab eelkõige oht, et Donald Trump võidab järgmisel kuul toimuvad USA valimised ja soovib sõjale kiiret lõppu, nagu ta on lubanud. Mõned USA ja Euroopa ametnikud loodavad, et Trumpi suudetakse vähemalt veenda sundimast Kiievit sõlmima Moskvaga ebasoodsat kokkulepet, mis kujutaks endast tõsist ohtu Euroopa ja Ameerika tulevasele julgeolekule.
Ometi, tegeledes samaaegselt süveneva Lähis-Ida sõjaga, on meelt muutmas isegi mõned Lääne pealinnad, mis varem rõhutasid vajadust Vladimir Putini Venemaa sõjaliselt alistada. Ka mõned Kiievi ametnikud muretsevad eraviisiliselt, et neil napib sõdureid, tulejõudu ja läänepoolset toetust kogu Venemaa poolt hõivatud territooriumi tagasi saamiseks. Suletud uste taga räägitakse kokkuleppest, mille kohaselt Moskva säilitab de facto kontrolli oma okupeeritud ligikaudu viiendikule Ukrainast – kuigi Venemaa suveräänsust ei tunnustata –, samal ajal kui ülejäänud riigil lubatakse liituda NATO-ga või antakse samaväärne julgeolekugarantii. Selle vihmavarju all võiks uuesti üles ehitada ja EL-iga integreeruda, nagu külma sõja ajal Lääne-Saksamaa.
See stsenaarium tugineb aga ambitsioonikatele eeldustele. Üks on see, et USA ja tema liitlased peavad olema valmis pakkuma NATO liikmelisust või vajalikke tagatisi, kui nad on seni olnud tõrksad andma Kiievile siduvat teed allianssi. See nõuaks USA ja tema partnerite tohutut ja kulukat sõdurite saatmist – ja jätaks nad külma sõja stiilis pinge alla.
Teine oletus on see, et Venemaa presidenti saab ajendada läbirääkimisi pidama ja sellise stsenaariumiga nõustuma. Kuid Ukraina NATO-ga liitumise takistamine oli üks tema sõjaeesmärke. Samuti on kaheldav, kas Putinil on stiimul nõustuda maa rahu vastu vahetamise kõnelustega, kui ta usub, et tema väed suudavad oma edu veelgi suurendada.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski esitas eelmisel kuul Washingtonis „võiduplaani”, mille eesmärk oli veenda Kiievi liitlasi tema positsiooni sõjaliselt ja diplomaatiliselt tugevdama ning Moskvat laua taha sundima. Ta lahkus aga tühjade kätega kahe peamise nõudmise osas: liikumine NATO suunas ja USA luba Kiievile kasutada Lääne rakette kauglöökide andmiseks Venemaa territooriumile.
Ükskõik, kas eesmärgiks on otsene võit või Venemaa laua taha toomine, peavad lääneliitlased Ukraina positsiooni tugevdama. Kremlit saab sundida kõnelustele kokkuleppe üle, mis võiks olla rahuldav nii Kiievile kui ka Läänele, kui ta tunneb, et sõja kulud on liiga suured. Ja mis tahes lahendus sõjale, mis võimaldab kogu Ukrainal või osal sellest ellu jääda ja õitseda, vajab julgeoleku tagatisi.
USA president Joe Biden ja tema Euroopa liitlased peaksid oma ülejäänud kolme ametisolekukuu jooksul Ukrainat toetama nii palju kui võimalik. Eesmärk peaks olema seada Kiiev võimalikult tugevale positsioonile enne Trumpi presidendiks saamist või luua vundament, millele Kamala Harris saab võidu korral midagi ehitada. Me ei tea veel, kuidas sõda lõpeb. Kuid Lääne võimuses ja huvides on aidata Ukrainal saavutada oma vaenlase üle parem positsioon.
