Venelased on üllatuslikult praegu paremas olukorras kui kaks aastat tagasi, mil alustati sissetungi Ukrainasse. Analüüs näitab, et Lääne sanktsioonid on venelastele tulnud kasuks, mitte kahjuks.

Kaks ja pool aastat pärast ulatuslikku sissetungi Ukrainasse näib, et sõda puudutab venelasi vähem kui 2022. aastal, vahendab The Hill.

Ei Ukraina sissetung Kurski oblastisse ega ka viimased Lääne sanktsioonid ei tundu „tavalistes” kodanikes ega Venemaa suurimate linnade jõukates elanikes rahulolematust sütitavat.

See tuleb üllatusena paljudele Lääne poliitikakujundajatele ja Venemaa teisitimõtlejatele, kes hellitasid lootust, et moskvalased ja peterburlased ei ole „sõjamajandusega” rahul, sest sellised luksused nagu lääne butiigid, piiramatu internetikasutus ja isegi lihtsad nädalavahetuse reisid Euroopa pealinnadesse kaovad. Kuid kuigi Venemaa on läänest märkimisväärselt ära lõigatud – Pariisi või Berliini pääseb ainult Istanbuli või Doha kaudu ning „keelatud” veebisaitidele juurdepääsuks on vaja VPN-i –, ärritab see kõik liiga vähe inimesi, et märkimisväärset vastureaktsiooni tekitada.

Kuidas seletada sellist vaikust nendes vene kogukondades, mida on peetud kõige läänelikumaks kogu riigis? Sellele on üsna paradoksaalne vastus. Moskva ja teised Venemaa metropolid on viimastel aastatel muutunud palju läänelikumaks, hoolimata sellest, et Venemaa näib olevat Lääne kõige suurem vastane.

Vaadates Moskvat, ei näe me mitte ainult tohutut jõukuse koondumist, mis toob pealinnast 20 protsenti kõigist Venemaa föderaaleelarvesse makstavatest maksudest, vaid ka linna infrastruktuuri kiiret moderniseerimist ja mitmekülgsete digiteenuste arendamist, mida pole kusagil mujal näha.

Üle-eelmisel, 2022. aastal kehtestatud Lääne sanktsioonid põhjustasid Venemaa kapitali väljavoolu järsu languse. Peaaegu kogu raha, mis oleks varem suunatud Euroopa luksuskinnisvarasse, hakkas voolama hoopis Moskvasse, Peterburgi ja nende eeslinnadesse. Alates 2021. aastast on Moskva korteri keskmine dollarihind tõusnud vapustavalt 43 protsenti ning linnavalitsus on teinud suuri jõupingutusi transpordivõimaluste laiendamiseks ja teenindussektori eraettevõtluse stimuleerimiseks, et vastata plahvatuslikult kasvanud nõudlusele.

Viimase kümne aasta jooksul ehitati Moskva metroole 78 uut jaama – rohkem kui eelmisel neljal aastakümnel kokku – ning töölesõitmise võrk integreeriti laiemasse raudteesüsteemi, mis meenutab nüüd Pariisi metroo RER-võrku. Linnal on praegu Euroopa suurim kohapeal valmistatud täiselektribusside park, samas kui jõe elektritrammid tugevdavad Moskva transiidiinfrastruktuuri.

Kuigi Visa ja MasterCard peatasid oma tegevuse Venemaal, kasutavad venelased edasi keskpanga kiirmaksete süsteemi, mis võimaldab viivitamatult ja ilma vahendustasuta kanda mistahes rahasummat, kasutades identifikaatorina mobiiltelefoni numbrit. Venemaa pealinnad on nüüd QR-koodiga maksete ja näotuvastuse kasutamises finantstehingutes Euroopa metropolidest ees ning mobiilne andmeside on Venemaal jätkuvalt Euroopa odavaim ja kiireim. Toidupoodides on sama kaubavalik mis enne sõda, sealhulgas Prantsuse veinid ja Itaalia kondiitritooteid. Lisaks on toidu ja kaupade koduuksele kohaletoimetamine autonoomsete pakirobotite abil tavaline.

Muidugi on sõja tagajärgi endiselt tunda Venemaa jõukamates kohtades. Näiteks 2022. aasta massiline väljaränne ja armeesse mobiliseeritute kasvav arv on toonud kaasa tööjõu puuduse. Kuid nii Moskvas kui ka Peterburis pole sõtta saadetavate arv liiga suur, sest linlasi ei suuda võrgutada isegi vabatahtlikele pakutavad prisked boonused. Samal ajal tõstab kasvav nõudlus kohalikke palku.

Pealegi on tööpakkumised viimastel kuudel olnud nii ahvatlevad, et paljud sõja alguses riigist lahkunud venelased naasevad nüüd pärast suutmatust Euroopa ühiskonda integreeruda. Isegi lääne kuulsused nagu arenguökonomist Jeffrey Sachs osalevad glamuursetel rahvusvahelistel üritustel nagu hiljutine BRICSi linnade tulevikufoorum, mis meelitas kohale kümneid linnapeasid Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida suurlinnadest.

Muidugi on Venemaa metropolid alati erinenud ülejäänud riigist. Kuid tänapäeval võib nende arenguid jälgida, et mõista, miks Venemaa kodanikel õnnestub muutuda jõukamaks ajal, mil nende riik sõdib lähima naabriga.

Nagu oli juba 15 aastat tagasi välja toodud väljaandes Le Monde, muutus Venemaa postkommunistlik ühiskond äärmiselt individualiseerituks ja keskendus, nagu varalahkunud Poola-Briti sotsioloog Zygmunt Bauman ütles, süsteemsete vastuolude isiklikele lahendustele. Neid inimesi mitte niivõrd ei häiri, vaid pigem rõõmustab liberaalsete venelaste väljaränne ning nad tervitavad positiivseid majanduslikke muutusi, mille tunnistajaks nad on igapäevaelus.

See majanduslik edu, mille on osaliselt põhjustanud Lääne venevastane poliitika, on õõnestanud Putini-vastaseid meeleolusid riigis palju rohkem kui ükski teine ​​tegur. Praeguseks kaalub see üles poliitiliste vabaduste kärpimise riigis viimastel aastatel – kuna neid vabadusi nõuavad vähesed ja majanduslikku õitsengut tunnetavad kõik.
Lääne katse Venemaad majanduslikult õõnestada alates 2022. aastast on seega andnud vastupidise tulemuse – vähemalt seni.