Tunnise autosõidu kauguselt Helsingist elav perekond on juba aastaid üritanud müüa oma unistuste maja, mille ümbert on küla välja surnud.

Salos elav 53-aastane Minna heidab pilgu käekellale, mis näitab ühtteist. „Varem oli see päeva kõige kiirem hetk. Poe trepil lobisesid inimesed ja koolihoovist oli kuulda laste hääli,” räägib ta.

Siis sai pere eramu hoovist väikese ja elava küla eluolu jälgida. Vastas oli külapood ja kõrval asus uus koolimaja. Abikaasa juurde elama kolinud Minnal oli lihtne küla kogukonnaellu sukelduda, vahendab Helsingin Sanomat.

Kakskümmend aastat hiljem on kõik ümberringi teisiti. Küla tegevus on seiskunud ja hääled vaibunud.

„Kedagi pole kuskil näha ja ümberringi on ainult vaikus. Inimesed vananevad või kolivad ära ja uued inimesed asemele ei tule,” kirjeldab 56-aastane Olli.

Pere laadis kolimiskaste ka eelmisel nädalal, kui pere noorim laps ära kolis. Vanem laps lahkus juba kolm aastat varem.

Maaelu väljasuremist on tunda selles väikeses külas Helsingi, Turu ja Tampere raamitud kasvukolmnurgas. Pere kodust pääseb 50 minutiga Espoosse ja Raisio Ikeasse. Sellegipoolest on asukoht liiga kaugel.

„Süveneb tunne, et külas pole tõesti enam midagi. Siit on kõik ära viidud ja enam pole kohta, kus kogukonnatunnet säilitada,” ohkab Minna.

Rekijoki on endise Kiikala valla kõrvalküla. Kiikala aga liideti kümne valla hiigelliiduna Salo koosseisu 2009. aastal. Rahvastiku muutumise ja linna kokkuhoiusurve tõttu on külast kadunud era- ja avalikud teenused. Viimasena suleti külarahvast kokku liiminud kool. Sellest saab varsti kümme aastat.

Suletud kool pani esimest korda mõtlema kolimisele. „Kui kool ja külapood suleti, hakkas küla alla käima. Peagi tekkis mõte, et tahad siit ära saada,” räägib Minna.

Statistikakeskuse andmetel oli juunis terves Soomes müügis umbes 15 800 ühepereelamut. Üks neist oli Minna ja Olli maja.

„Ma isegi ei mäleta, millal maja esimest korda müüki panime. Tundub, nagu oleks see kogu aeg müügis olnud,” räägib Minna.

Sellest on vähemalt seitse-kaheksa aastat. Algusaastate lootusrikkus on asendunud vajaduse ees kohanemisega. Maja pole müüdud, kuigi hinda on langetatud ja see on vahepeal müügist maha võetud.

„Renoveerimine on kulutanud tohutult raha ja majal on veel võlg. Hind on nüüdseks jõudnud valupunkti, millest allapoole jääb see, et maja tuleks tasuta ära anda,” räägib Minna.

125-ruutmeetrise eramu küsitav hind on nüüd 89 000 eurot. Seda on 10 000 eurot vähem kui tänavuse, 2024. aasta kevadel, mil pere pani maja pärast pausi uuesti müüki.

„Paar potentsiaalset ostjat on vaatama tulnud, aga pakkumist pole saanud. Oleme aru saanud, et pankadel pole soovi selliseid objekte rahastada,” ütleb Olli.

Algul arvasid nad, et maja ei lähe müüki, sest omavalitsuste liitmine on küla hävitanud. Aastate jooksul on hakatud üha enam mõistma laiemat sasipundart, millesse kogu riigi on viinud ajalooliselt madal sündimus, üha kasvav ränne linnadesse, rahvastiku vananemine ja elukalliduse tõus.

„Võib-olla tahetakse maal avaramalt elada ega olda huvitatud väikesest krundist külas. Kes jaksab maal elada, see sellist kinnisvara ei osta,” mõtiskleb Minna.

Maja vangiks jäämine on linnas kasvanud Minnat rohkem proovile pannud kui kõik aastad maal elanud Ollit. Vaimset leevendust olukorrale on pakkunud pere väike korter Salos, kuhu on saanud sisse hiilida, kui hääbuva küla vaikus on muutunud valdavaks.

„Ma igatsen linna kõiki võimalusi ja inimeste hääli, mis siin puuduvad. Väike linnakorter toob leevendust, kuid see pole sama, mis päriskodu,” räägib Minna.

Aja kulg on pere ootusi ja tundeid kinnisvaratehingute suhtes silunud. Kodus ei oodata enam, kas keegi tuleb maja vaatama ja kas asjad on selleks korras.

„Mõttetu on pead vastu seina peksta ja oodata, et midagi juhtuks. Kui maja ei müü, siis see lihtsalt ei müü ja sellega tuleb leppida,” lisab ta.

Kusagil sisimas on aga lootus, et värvika ajalooga maja järgmisele elanikule ülemineku ootamise aastad tulevad siiski kätte. Pea saja-aastase ajaloo jooksul on majas tegutsenud postkontor, telefonikeskjaam, pagariäri ja kohvik.

„Kuigi elu maal tüütab vahel ära, tunnen, et siin on puhas õhk ja vabadus teha seda, mis mulle meeldib. Keegi ei ütle kindlasti: hei, teie muusika on liiga vali,” märgib naine.