40-aastane nelja lapse isa Eliran Mizrahi lähetati Gazasse pärast Hamasi juhitud surmavat rünnakut Iisraeli vastu 7. oktoobril 2023.

Iisraeli sõjaväe reservväelane naasis koju teistsuguse inimeseda, kuna teda traumeeris see, mida ta pidi nägema Hamasi-vastases sõjas, ütles tema perekond CNN-ile. Kuus kuud pärast seda, kui ta esimest korda sõtta saadeti, oli ta kodus hädas traumajärgse stressihäirega (PTSD). Enne rindele tagasi saatmist võttis ta endalt elu.

„Ta pääses Gazast välja, kuid Gaza ei pääsenud temast välja. Ja ta suri pärast seda traumajärgse stressihäire tõttu,” rääkis tema ema Jenny Mizrahi.

Iisraeli sõjavägi on öelnud, et hoolitseb tuhandete sõdurite eest, kes kannatavad PTSD või psüühiliste haiguste all, mis on põhjustatud sõja ajal tekkinud traumadest. Kui paljud neist on endalt elu võtnud, on ebaselge, kuna Iisraeli kaitsejõud (IDF) pole ametlikku arvu esitanud.

Aasta hiljem on Iisraeli sõjas Gaza sektoris hukkunud üle 42 000 inimese, ÜRO teatel on enamik hukkunuid naised ja lapsed.

Sõda, mis algas pärast seda, kui Hamas tappis 1200 inimest ja võttis üle 250 pantvangi, on juba Iisraeli pikim pärast juudiriigi asutamist. Ja kuna see laieneb nüüd Liibanoni, väidavad mõned sõdurid, et kardavad järjekordsesse konflikti sattumist.

„Paljud meist kardavad väga, et meid kutsutakse uuesti Liibanoni sõtta,” ütles neli kuud Gazas teeninud IDF-i meedik CNN-ile, kes soovis asja tundlikkuse tõttu jääda anonüümseks. „Paljud meist ei usalda praegu valitsust.”

Iisraeli võimud – välja arvatud mõned erandid – on välisajakirjanikele sulgenud Gaza, välja arvatud juhul, kui seda tehakse Iisraeli relvajõudude saatel, mistõttu on raske jäädvustada Palestiina kannatuste kogu ulatust või sealsete sõdurite kogemusi. Enklaavis võidelnud Iisraeli sõdurid rääkisid CNN-ile, et olid tunnistajaks õudustele, mida välismaailm ei suuda kunagi tõeliselt mõista. Nende aruanded loovad harukordse pildi kriitikute poolt Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu „igaveseks sõjaks” nimetatud jõhkrusest ja immateriaalsest lõivust, mida see sõjas osalevatelt sõduritelt nõuab.

Paljude sõdurite jaoks on Gaza sõda võitlus Iisraeli ellujäämise eest ja see tuleb võita mis tahes viisil. Kuid sõda nõuab ka vaimset kahju, mis on häbimärgistamise tõttu suures osas silme eest varjatud. Intervjuud Iisraeli sõdurite, meediku ja endalt elu võtnud reservväelase Mizrahi perekonnaga annavad ülevaate psühholoogilisest koormast, mida sõda Iisraeli ühiskonnale paneb.

Mizrahi saadeti Gazasse eelmise, 2023. aasta 8. oktoobril ja sai ülesandeks juhtida buldooserit D-9, 62-tonnist soomusmasinat, mis talub kuule ja lõhkeaineid.

Ta oli suurema osa oma elust tsiviilisik, töötades juhina ühes Iisraeli ehitusettevõttes. Olles tunnistajaks Hamasi poolt toime pandud veresaunadele, tundis ta vajadust võidelda, ütles Jenny CNN-ile.

Reservväelane veetis enklaavis 186 päeva, kuni sai põlvevigastuse, millele järgnes kuulmiskahjustus veebruaris, kui rakettgranaat (RPG) tabas tema sõidukit, teatas tema perekond. Ta viidi Gazast välja ravi saamiseks ja aprillis diagnoositi tal PTSD ning ta sai iganädalast vestlusteraapiat.

Tema ravi ei aidanud.

„Nad ei teadnud, kuidas neid (sõdureid) kohelda,” ütles Jenny, kes elab Iisraeli Ma’ale Adumimi asunduses okupeeritud Läänekaldal. „Nad (sõdurid) ütlesid, et sõda oli nii erinev. Nad nägid asju, mida Iisraelis polnud kunagi nähtud.”

Kui Mizrahi oli puhkusel, kannatas ta vihahoogude, higistamise, unetuse ja sotsiaalse endassetõmbumise all, ütles tema perekond. Ta ütles oma perele, et ainult need, kes olid koos temaga Gazas, saavad aru, mida ta läbi elas.

„Ta ütles alati, et keegi ei saa aru, mida ma nägin,” ütles tema õde Shir CNN-ile.

Jenny mõtles, kas tema poeg tappis kellegi ja ei tule sellega toime.

„Ta nägi paljusid inimesi suremas. Võib-olla tappis ta isegi kellegi. (Aga) me ei õpeta oma lapsi selliseid asju tegema,” ütles ta. „Kui ta seda tegi, võib-olla oli see tema jaoks šokk.”

Mizrahi sõber ja buldooseri kaasjuht Guy Zaken andis täiendava ülevaate oma kogemustest Gazas. „Me nägime väga, väga, väga raskeid asju,” ütles Zaken CNN-ile. „Asju, mida on raske aktsepteerida.”

Endine sõdur on avalikult rääkinud Iisraeli sõdurite poolt Gazas saadud psühholoogilisest traumast. Juunis Iisraeli parlamendile Knessetile antud tunnistuses ütles Zaken, et mitmel korral pidid sõdurid „sadade surnute ja elusate terroriste otsa sõitma”.

„Kõik pritsis välja,” lisas ta.

Zaken ütleb, et ta ei saa enam liha süüa, kuna see tuletab talle meelde õudseid stseene, mille tunnistajaks ta oma buldooserist Gazas oli, ja näeb seda öösel unes, plahvatuste heli peas.

„Kui näete väljas palju liha ja verd… nii meie kui ka nende (Hamas), siis see mõjutab teid tõesti, kui sööte,” ütles ta CNN-ile, viidates kehadele kui „lihale”.

Ta väidab, et suurem osa neist, kellega ta kokku puutus, olid „terroristid”.

„Kui nägime tsiviilisikuid, peatusime ja tõime neile vett juua ning lasime neil meie toitu süüa,” meenutas ta ja lisas, et isegi sellistes olukordades tulistasid Hamasi võitlejad nende pihta.

„Seega pole sellist asja nagu kodanikud,” ütles ta, viidates Hamasi võitlejate võimele sulanduda tsiviilisikute hulka. „See on terrorism.”

CNN-iga anonüümselt rääkinud IDF-i meediku sõnul seisavad sõdurid tsiviilisikutega kokku puutudes siiski moraalse dilemma ees.

Iisraeli sõdurite seas valitses Gaza palestiinlaste suhtes „väga tugev kollektiivne suhtumine” umbusaldamisele, eriti sõja alguses, ütles meedik.

Arvati, et Gaza elanikud, sealhulgas tsiviilisikud, „on halvad, et nad toetavad Hamasi, et nad aitavad Hamasi ja varjavad laskemoona”, ütles meedik.

Kohapeal aga muutusid mõned neist hoiakutest, „kui näete tegelikult oma silme ees Gaza tsiviilisikuid”, ütlesid nad.

IDF on öelnud, et teeb kõik endast oleneva, et minimeerida tsiviilohvreid Gazas, sealhulgas saadab tekstisõnumeid, teeb telefonikõnesid ja levitab evakuatsioonivoldikuid, et hoiatada tsiviilelanikke rünnakute eest.

Sellele vaatamata on Gazas korduvalt hukkunud suurel hulgal tsiviilisikuid, sealhulgas pärast varjumist piirkondades, mille sõjavägi ise on määranud „turvatsoonideks”.

Vaimse tervise ohvreid Gazas on tõenäoliselt tohutult. Abiorganisatsioonid ja ÜRO on korduvalt rõhutanud sõja katastroofilisi vaimse tervise tagajärgi Gaza tsiviilelanikele, kellest paljusid olid juba kahjustanud 17-aastane blokaad ja mitu sõda Iisraeliga. Augustikuu aruandes märkis ÜRO, et Gaza elanike kogemused eiravad PTSD „traditsioonilisi biomeditsiinilisi määratlusi”, arvestades, et Gaza kontekstis pole „järgset”.

Pärast seda, kui Mizrahi endalt elu võttis, ilmusid sotsiaalmeediasse videod ja fotod reservväelastest, kes Gazas maju ja hooneid buldooseriga hävitasid ning vandaalitsetud ehitiste ees poseerisid. Mõned pildid, mis väidetavalt postitati tema nüüdseks eemaldatud sotsiaalmeedia kontodele, ilmusid dokumentaalfilmis, mille jaoks teda intervjueeriti Iisraeli kanalil 13.

Tema õde Shir ütles, et nägi sotsiaalmeedias palju kommentaare, milles süüdistati Mizrahit „mõrvariks” olemises, teda sõimates ja tema kohta ebameeldivaod emotikone avaldades.

„See oli raske,” sõnas naine ja lisas, et püüdis endast parima, et sellest mööda vaadata. „Ma tean, et tal oli hea süda.”

Londoni King’s College’i politoloog Ahron Bregman, kes teenis Iisraeli armees kuus aastat, sealhulgas 1982. aasta Liibanoni sõja ajal ütles, et Gaza sõda erineb teistest Iisraeli sõdadest.

„See on väga pikk,” ütles ta ja on linnaline, mis tähendab, et sõdurid võitlevad paljude inimeste seas, „valdav enamus neist on tsiviilisikud”.

Bregman ütles, et buldooserite operaatorid on nende hulgas, kes on sõja julmusega kõige otsesemalt kokku puutunud. „See, mida nad näevad, on surnud inimesed ja nad koristavad neid (koos prügiga), ” ütles ta CNN-ile. „Nad sõidavad neist üle.”

Bregman ütles, et paljude jaoks võib üleminek lahinguväljalt tagasi tsiviilellu olla koormav, eriti pärast linnasõda, mis hõlmab naiste ja laste surma.

„Kuidas saate oma lapsi magama panna, kui nägite, kuidas Gazas lapsi tapeti?”

Vaatamata Mizrahi PTSD-le ütles tema perekond, et ta nõustus Gazasse tagasi pöörduma, kui ta uuesti välja kutsuti. Kaks päeva enne seda, kui ta pidi tagasi minema, tappis ta end.

Jenny on oma kodus pühendanud toa oma varalahkunud poja mälestuseks koos fotodega tema lapsepõlvest ja ehitustööst. Tema ema hoitud esemete hulgas on müts, mida Mizrahi kandis endale pähe tulistades, kuuliaugud on selgelt näha.

Mizrahi perekond hakkas tema surmast rääkima pärast seda, kui IDF ei võimaldanud talle sõjaväelist matmist, öeldes, et ta ei olnud „aktiivses reservteenistuses”. Hiljem muutsid nad oma otsust.

Iisraeli väljaanne Haaretz teatas, et nende käsutuses olevate sõjaliste andmete kohaselt võtsid 7. oktoobrist 11. maini endalt elu 10 sõdurit.

CNN-i küsimusele IDF-ile pärast sõda toimunud enesetappude arvu kohta vastas psühholoog ja IDF-i lahingureageerimisüksuse ülem Uzi Bechor, et meditsiinikorpusel ei ole lubatud arvu öelda ja sõjaväe arvates on enesetappude määr suures osas muutumatu.

„Suitsiidide määr sõjaväes on viimase viie või kuue aasta jooksul enam-vähem stabiilne,” ütles Bechor, märkides, et see on viimase 10 aasta jooksul tegelikult langenud.

Isegi kui enesetappude arv on suurem, on tema sõnul senine suhtarv „üsna sama kui eelmisel aastal, kuna meil on rohkem sõdureid”.

„See ei tähenda, et enesetappude suundumus oleks suurem,” ütles Bechor CNN-ile.

Ta ei avaldanud samas CNN-ile enesetappude hulka ega nende suhtarvu. „Iga juhtum on meie jaoks südantlõhestav,” ütles ta.

Siiski leitakse, et enam kui kolmandikul sõjast naasnutest on vaimse tervise probleemid. Iisraeli kaitseministeeriumi rehabilitatsiooniosakond ütles augustis tehtud avalduses, et iga kuu eemaldatakse sõjast ravi saamiseks enam kui 1000 uut haavatud sõdurit, kellest 35% kaebavad oma vaimse seisundi üle ja 27% areneb välja „vaimse reaktsioon või PTSD”.

Ta lisas, et aasta lõpuks lubatakse ravile tõenäoliselt 14 000 haavatud sõdurit, kellest ligikaudu 40% seisavad silmitsi vaimse tervise probleemidega.

Riigi tervishoiuministeeriumi andmetel sureb Iisraelis enesetapu läbi enam kui 500 inimest aastas ja üle 6000 inimese üritab enesetappu, lisaks märgitakse, et „umbes 23 protsenti juhtumitest jääb teavitamata”.

Aastal 2021 oli enesetapp IDF-i sõdurite seas peamine surma põhjus, vahendas Times of Israel viidates sõjalistele andmetele, mille kohaselt oli tol aastal endalt elu võtnud vähemalt 11 sõdurit.

Käeoleva, 2024. aasta alguses püüdis tervishoiuministeerium „tõrjuda kuulujutte enesetappude arvu tõusu kohta alates 7. oktoobrist”, öeldes, et teatatud juhtumid on „üksikud juhtumid meedias ja sotsiaalmeedias”. Arve esitamata teatas ministeerium, et Iisraelis on oktoobrist detsembrini enesetappude arv vähenenud võrreldes viimaste aastate samade kuudega.

Liibanoni sõja veteran Bregman ütles, et PTSD-st ja muudest vaimse tervise probleemidest on nüüd kergem rääkida kui 1970. ja 1980. aastatel tänu häbimärgistamise vähenemisele. Tema sõnul kannavad Gazast väljuvad sõdurid (oma kogemusi) kogu oma ülejäänud elu.

CNN-iga vestelnud IDF-i meedik ütles, et armee igasse üksusesse on lähetamise ajal ja pärast seda määratud vaimse tervise ohvitser. Sõja mõju püsib sellegipoolest, ütles meedik, sest 18-aastased sõdurid kannatavad Gazas vaimse trauma all. Nad nutavad sageli või tunduvad emotsionaalselt tuimad, lisas meedik.

IDF-i psühholoog Bechor ütles, et üks viise, kuidas sõjavägi aitab traumeeritud sõduritel oma elu jätkata, on püüda nende läbielatut „normaliseerida”, osaliselt meenutades neile 7. oktoobril toime pandud õudusi.

„See olukord ei ole inimeste jaoks normaalne,” ütles Bechor ja lisas, et kui sõdurid tulevad lahinguväljalt PTSD sümptomitega tagasi, küsivad nad: „Kuidas ma pärast nähtut koju tagasi saan? Kuidas ma pärast seda, mida nägin, oma lastega suhtlen?”

„Püüame seda normaliseerida ja aidata neil meeles pidada oma väärtusi ja seda, miks nad sinna (Gazasse) läksid,” ütles ta CNN-ile.

Kümnete tuhandete iisraellaste jaoks, kes osalesid vabatahtlikult või kutsuti sõdima, ei peetud Gaza sõda mitte ainult enesekaitseks, vaid ka eksistentsiaalseks sõjaks. Seda mõtet propageerisid Iisraeli kõrged poliitilised ja sõjalised juhid, aga ka Iisraeli rahvusvahelised liitlased.

Netanyahu on kirjeldanud Hamasi kui „uusi natse” ja USA president Joe Biden on öelnud, et „iidne juutide vihkamine”, mida natsid toetasid, „äratati ellu” 7. oktoobril.

Nende riiki ähvardavad välisohud ühendasid paljusid iisraellasi, peatades sisepoliitilise nääklemise, mis oli ühiskonda lõhestanud. Samal ajal on palestiinlaste kannatused suures osas puudunud Iisraeli teleekraanidelt, kus domineerivad uudised Gaza pantvangide kohta.

Pärast Hamasi rünnakuid näitasid küsitlused, et enamik iisraellasi toetas Gaza sõda ega tahtnud, et nende valitsus peataks lahingud isegi röövitud pantvangide vabastamise läbirääkimiste ajal. 7. oktoobri rünnaku aastapäeval leiti Iisraeli Demokraatia Instituudi avaldatud küsitlusest, et ainult 6% iisraellastest arvab, et Gaza sõda tuleks peatada, kuna „inimelu maksab palju”.

Mõned sõdurid ei suuda aga nähtud õudusi põhjendada.

Kui ta Gazast naasis, ütles Mizrahi sageli oma perele, et tunneb, et temast väljub nähtamatut verd, ütles tema ema.

Tema õde Shir süüdistab sõda oma venna surmas. „Armee ja selle sõja tõttu pole mu venda siin,” ütles ta. „Võib-olla ta ei surnud kuuli (lahingus) või RPG tõttu, kuid ta suri nähtamatu kuuli tõttu,” lisas ta psühholoogilisele valule viidates.