Niipalju siis sellest, et ta on rahvusvaheline paaria, millisena Lääs on teda kujutanud. Kaasanis BRICS-i tippkohtumise võõrustajana tervitas särav Vladimir Putin eelmisel nädalal riigipäid ja teisi tippametnikke 32 riigist, sealhulgas bloki neljast uustulnukast – Egiptusest, Etioopiast, Iraanist ja Araabia Ühendemiraatidest – ning ÜRO-st peasekretär Antonio Guterres.
Pikk nimekiri riikidest – 40, kui mõnda teadet võib uskuda – on väljendanud huvi liitumise vastu, nii et algsed BRICS-i riigid vaidlevad nüüd omavahel selle üle, keda ja kui kiiresti liitu lubada, kirjutab analüütik Alex Lo väljaandes South China Morning Post.
Eelmisel nädalal ühines Venemaa koos Iraani ja Omaaniga India ookeanil mereväeõppuste läbiviimiseks, vaatlejatena osalesid Saudi Araabia, India, Tai, Pakistan, Katar ja Bangladesh.
BRICS-i tippkohtumine ei pruugi veel tähendada uut globaalset korda ja finantssüsteemi, nagu Venemaa president suurejooneliselt on kuulutanud, kuid on selge, et tal ei puudu üle maailma sõbrad, kellel on samad eesmärgid. Väljaspool Läänt on tal palju diskreetseid liitlasi – Indiast Araabia riikideni, Aafrikast paljude Kesk-Aasia piirkondadeni –, kes on suurepäraselt nõus Venemaaga äri ajama ning see ei puuduta ainult soodushinnaga naftat ja gaasi.
Hiina ei ole Putini ainus suur partner, kuigi Washington ja Brüssel võivad soovida, et te niimoodi arvate.
Paljureklaamitud Lääne ühtsus on murenenud. USA järgmiseks presidendiks võib saada taas Donald Trump, kes on lubanud Ukraina sõja kiiresti lõpetada. Tal on õigus nii mõelda, et nii nagu Joe Bidenil oli õigus Afganistanist lahkuda, kuigi tundub, et USA välispoliitika loomuses on kaevata uusi auke niipea, kui riik end sellest välja tõmbab.
Ei ole oluline, kas ülejäänud maailm soovib olla Moskva poolel või tunda Kiievile kaasa. Nad lihtsalt ei pea kunagi sõda oma probleemiks. Jah, suur Euroopa probleem ja isegi vaieldamatult kollektiivse Lääne probleem, kuid mitte nende oma.
Lääs on aga muutnud selle kõigi probleemiks ja see sunnib neid riike oma riske BRICS-iga maandama. Nad tahavad potentsiaalset kaubandus- või rahalist põgenemisteed juhuks, kui onu Sam muutub vastikuks.
Nad on näinud, kuidas Washington ja Brüssel on ülemaailmsed finants-, kaubandus- ja internetisüsteemid Venemaa vastu relvastanud. Nad kardavad, et ühel päeval saavad nad sama kohtlemise osaliseks, eriti kui USA kehtestab tänapäeval riikide, ettevõtete ja üksikisikute vastu karmid sanktsioonid. USA isegi ei teeskle enam õiglust ega nõuetekohast menetlust.
Kuid selgub, et Venemaa pole Kuuba ega Venezuela, mille majanduse on USA sanktsioonid purustanud. Rahvusvahelise Valuutafondi SKT kasvuprognoos Venemaale kogu aastaks on 3,6 protsenti.
Riigi majanduse kiire ümberstruktureerimine ja taastumine on olnud erakordne, kuigi vähesed Lääne poliitikud või asjatundjad seda tunnistavad.
Nad veensid end, et Venemaa on savijalgadel ja Putini režiim kukub kokku. Juhtunud on hoopis vastupidine. Kui alguses alahindas Venemaa Ukraina vastupanuvõimet, siis Lääs keeldub endiselt tunnustamast Venemaa vastupidavust.
Nüüd on Ukraina see, mis laguneb. ÜRO rahvastikufondi hinnangul on riik alates Venemaa esimesest sissetungist 2014. aastal kaotanud enam kui 20 protsenti ligikaudu 45-miljonilisest elanikkonnast.
Lääs väidab, et Venemaal ei saa lasta võita, kuna ta tallab rahvusliku suveräänsuse ja moraali põhimõtetel.
Kas näiteks 25 protsendi Ukraina alade kaotamise lubamine ja neutraalsuse tagamine tähendab vastuvõetamatut rahu? Miks mitte?
Lõppude lõpuks ei ole lääneriigid eesotsas USA-ga mitte ainult aktsepteerinud, vaid võimaldanud Iisraelil Gaza täielikku hävitamist, lisaks sissetungile Liibanoni, mis on samuti suveräänne riik. Kas Putin on halvem kui Benjamin Netanyahu?
Tema sissetungi põhjendus ei ole kummalisem kui Iisraeli väide „enesekaitsest”. Neil, kes on Netanyahut hambuni relvastanud, pole Putini vastu moraalset õigust.
