Soome vireleb madala sündimuse kriisis, kuulutavad pealkirjad. Samal ajal on emad ja isad järjest rohkem koormatud. Lapsevanemaks olemist on nimetatud isegi rahvatervise probleemiks.

Helsingin Sanomat küsis hiljuti lugejatelt, mis paneb neid lapsevanemaks olemise üle mõtlema või stressama. Uuringus väljendasid paljud praegu lastetud naised muret oma keha pärast.

Kuidas keha raseduse ajal muutub? Ja kuidas rasedus mõjutab tervist?

Paljude vastajate arvates seostatakse naise keha üldiselt tohutute ootuste, nõudmiste ja survetega. Nad kirjeldasid, kuidas moodne aeg näib olevat valus segu survest välimusele, tervisejuttudest ja igapäevaelu optimeerimisest. Kuid rasedust ja sellele järgnevaid sümptomeid ei saa ennustada ega kontrollida.

Küsitluse vastuste põhjal painavad noori naisi just kontrollimatud muutused kehas. Need võivad isegi pere loomist edasi lükata.

Kolm naist jagasid sel teemal oma mõtteid. Loo jaoks küsitletud eksperdid tunnistavad samuti naiste muresid.

Üks naine räägib:

„Varem unistasin emadusest. Pidasin seda enesestmõistetavaks osaks heast elust. Lastega koosolemine on mulle loomulik, teismelisena näiteks juhendasin lapsi. Alguses õppisin klassiõpetajaks.

Praegu on mõte peret täiendada pigem koormaks ja olen otsuse edasi lükanud.

Esiteks näib üldine, kuigi teadvustamata konsensus olevat, et naise keha kuulub kõigile.

See kuulub turunduse, seksualiseerimise, vajaduste rahuldamise, pereplaneerimise ja riigi rahanduse turvalisuse alla, sest läbi naise keha tekivad uued maksumaksjad.

Ootused kuhjuvad naistele kohutavalt, kuid siiski on naise keha probleemid ennekõike indiviidi õlul.

Kellegi jaoks, kes kaalub oma pere loomist, on minu arvates olemasolev teave ebamäärane. See rõhutab bioloogiat või idealiseerib emadust. Tahaks avameelsemat juttu sellest, kuidas emadus võib kehale mõjuda: uriinipidamatus, kõhulihased või kasvõi nina suurus.

Isegi kõige tõsisemaid riske ei tasu minu arvates varjata. Mu enda ema suri pärast sünnitust tüsistustesse. Kindlasti mõjutab see minu kavatsusi lapsi saada.

Minu arvates pisendatakse sageli kehaga seotud muresid. Mõeldakse, et naised on alati sünnitanud.

Ärritav on ka surve välimusele, mida on noorena raske vältida.

Hea näide on näitleja Margot Robbie. Ta on iluideaalide järgi Hollywoodi staar ja rase. Kui paparatsofotod Robbie’st levisid, sai ta sotsiaalmeedias lausa iiveldavaid kommentaare, milles nimetati teda paksuks.

Ühiskond eeldab, et naise keha ei tohiks muutuda isegi rasedana. Ja peale sünnitust peab saama hetkega tagasi vanade mõõtude juurde.

Kui seda ei juhtu, on see märk ebaõnnestumisest või laiskusest. Laste saamist selline õhkkond ei toeta.”

Asjatundjate sõnul pole noorte naiste hirmud vaid kapriis. Emadus mõjutab sageli kehapilti, isegi kui see ei põhjusta füüsilisi sümptomeid.

Muutused kehas võivad õhutada muu hulgas söömishäireid, ütleb vaimse tervise kliinilise psühholoogia spetsialist Katarina Meskanen.

Näiteks võib kontrollitunne kannatada, kui te ei saa trenni teha või teie isu muutub ootamatult.

Tervishoius ei pruugita sellist asja ära tunda. Nõustamissüsteem võib isegi kehaga seotud ärevust süvendada, ütleb Meskanen.

„Seal mõõdame, kaalume ja hindame pidevalt. On arvamus, et nende teemade toetuse suurus ei ole väga suur,” sõnab ta.

Osa teemast on Mesakaneni väitel tabu: kas rase võib üldse oma välimuse pärast muretseda? Või oma keha kontrollimise võime kaotada?

Teisalt muudab rasedus ka naise keha uuel moel nähtavaks. Last kandvale inimesele võib otsa vaadata, teda kommenteerida ja puudutada. See võib arusaadavalt segadusse ajada või hirmutada, ütleb Meskanen.

Rasedus võib olla taastav kogemus. Kui te ei saa oma kehas toimuvate muutustega midagi ette võtta, võib olla lihtsam olla enda vastu lahke.

Ümbritsev ühiskond aga armulikkust väga ei soodusta, arutlevad Meskanen ja Soome ämmaemandate liidu juhataja Päivi Oinonen. Hoiakud lokkavad endiselt ka avalikus debatis, kus sünnitajaid sunnitakse kiiresti taastuma.

„Imetletakse, kui ei paista välja, et keegi paar nädalat tagasi sünnitas,” kirjeldab Meskanen.

Selline jutt räägib valitsevatest iluideaalidest – ja kaasaegse maailma kiirest tempost. Ema peaks kiiresti naasma oma raseduseelse tervise, seisundi ja välimuse juurde, kirjeldab Päivi Oinonen.

See võib viia ebarealistlike ootusteni. Sünnitusest taastumiseks võib kuluda tegelikult aasta.

„Rasedusest, sünnitusest ja sellele järgnevast ajast on vaja rohkem positiivset juttu. Täielikult neid asju kontrollida ei saa, aga valmistuda saab,” märgib Oinonen.

Teine naine räägib:

„Noorena olin veendunud, et ma ei taha kunagi lapsi. Tasapisi olen aga selle mõttega leppinud, lausa elevil. Suurim mure on see, kas ma üldse suudan rasestuda.

Kas kõik õnnestub loomulikult ja lõpuni? Hirmud on ilmselt tingitud sellest, et olen palju kuulnud naiste viljakuse langusest.

Teisest küljest on põnev, et kui sul on laps, siis pole enam tagasiteed, mis oli varem. Töökohta, suhet või elukohta võid vahetada, kuid lapsevanemaks olemisest ei saa taganeda.

Murelikuks teeb ka toetuse suurus. Pole enam küla, kes kasvatab. Ma tunnen, et surve kuhjub eriti naisele, ükskõik mis otsuse ta ka ei teeks.

Hetkel aga raseduse mõju organismile mind väga ei hirmuta. Võib-olla mõistan seda alles siis, kui selle ise läbi elan.

Minu jaoks on teinud asja lihtsamaks see, et minu lähiringkonnas on värsked emad. Kui nende rasedus on kulgenud ilma draamata, tunnen end enesekindlamalt.

Tahaks, et räägitaks ka headest kogemustest. Nad julgustaksid üha rohkem inimesi julgema.”

Kolmas naine räägib:

„Mu abikaasa üheksa-aastane poeg elab meie majas üle nädala. Teadsin pojast meie suhte algusest peale. See oli hüpe tundmatusse, kuna ma polnud lastega harjunud. Aga meil on väga hästi läinud.

Ma pole siiani kindel, kas ma tahan endale järglasi. Seda mõjutab muuhulgas minu keha.

Ma võitlen hormonaalsete probleemidega. Need on viimasel ajal hullemaks läinud. Tundub, et mu sümptomeid ei võeta tõsiselt, kuigi olen abi otsinud.

Mulle on räägitud, et selline on olla naine. Et iga kuu, nädal enne mensi karjub ta põrandal ja tahab ennast isegi vigastada.

Rääkimata haigustsüklitest, veritsusprobleemidest või äkilistest uutest valudest. Ma muretsen, kui segaduses ma olen rasedusega seotud hormoonide osas.

Seetõttu on mõte oma kehale rohkem väljakutseid esitada päris metsik. Ma ei taha sünnitada ja last kasvatada, kui ma pole tasakaalus.

Ma ei pea silmas seda, et ma kardaksin kaalutõusu või muid peegelpildi muutusi. Õnneks on selline surve aastate jooksul leevenenud.

Selle asemel mõtlen, kas mu keha hakkab pärast sünnitust tööle. Kas ma saaksin last toita? Milliseid uusi probleeme võin saada? Mis siis, kui tekib depressioon?

Näib, et laiemalt ühiskonnal puudub igasugune huvi naiste tervise edendamiseks. Meid, inimesi, julgustatakse oma keha mõõtma ja jälgima. Kuid naise keha ja hormonaalne aktiivsus jäävad uuringutest välja.”

Keha muutub tõesti raseduse ajal vääramatult, märgib naistearst Anna-Kaisa Poranen. Samal ajal võivad lapseootuse ja sellele järgneva ajaga kaasneda terviseprobleemid.

Probleemid on üsna individuaalsed ja tavaliselt mööduvad. Kõige tüüpilisem on tunda iiveldust, unetust, turset ja tugevat väsimust, loetleb Poranen.

Mõnel tekivad veenilaiendid, mõnel rasedusarmid, mõnel hemorroidid. Võib sageneda urineerimisvajadus või tekivad valud nimmepiirkonnas.

Emaks saamine võib kajastuda ka seksuaalsuses, näiteks soovides ja vahekorra kogemustes, jätkab Poranen.

Samuti pole ebatavaline, et rasedana pannakse lapseootel naine voodirežiimile või haiglasse.

Päivi Oinonen ämmaemandate liidust hindab, et raseduse ja sünnitusega seotud hirmud on sagenenud. Soomest saab selles osas abi, kuid vaja oleks täiustamist, rõhutab Oinonen.

„Oluline oleks hoolduse järjepidevus raseduse ajal ja pärast seda. Et õde kogu aeg ei vahetuks,” räägib Oinonen.

Sümptomid ei pruugi lõppeda pärast sünnitust. Võib esineda rebendeid, laskumisi, verejooksu või vaagnapõhjalihaste nõrgenemist, kirjeldab Anna-Kaisa Poranen.

Tavaliselt leevenevad hädad poole aastaga. Ja kui nad seda ei tee, võib aidata füsioteraapia või östrogeenravi, ütleb Poranen.

Rusikareegel on, et rasedusest taastumine on kiirem, kui oled noor ja normaalkaalus.

Eksperdid peavad oluliseks, et emade hirme ei pisendataks ega tõrjutaks kõrvale.

Psühholoogilise toe mahtu tuleks suurendada, rõhutab Meskanen.