Sel õhtul oli 22-aastasel Ints Kļaviņšil seljas teksajakk, taskus raha, pass ja isegi kajuti võti. Ta on üks kuuest Läti elanikust, kes elas üle parvlaeva Estonia katastroofi. Ja on üks neljast lätlasest, kes sellest veel rääkida saab.

Parvlaeva uppumisest Läänemeres on möödas 30 aastat, selle põhjus on siiani teadmata. Uurimine on uuesti avatud. Viimase pooleteise aasta jooksul külastasid Intsi Rootsi ja Eesti uurijad ning selle juhtumi endine uurija, kes viib nüüd uurimist läbi iseseisvalt spetsiaalselt loodud sihtasutuse egiidi all, vahendab lsm.lv.

Ametlik versioon väidab endiselt, et tugevas tormis purunes parvlaeva vöörivisiir. Ajakirjanikud ja sõltumatud uurimised on aga leidnud nii laeva pardast suure augu, mis võis tekkida kokkupõrkest allveelaevaga, kui ka tõendeid selle kohta, et just selle parvlaevaga transporditi Baltikumist lahkuva Nõukogude Liidu armee tehnikat.

Rootsis on 70 aastat salastatud rida uurimisdokumente. Seega ootab ees veel 40 aastat teadmatust ja vaikust.

Ja huvitav on see, et praegu – 30 aastat pärast katastroofi – toimub paralleelselt kaks uurimist. Ja Ints Kļaviņšit on külastanud nii sihtasutuse kui ka riigiasutuste uurijad Rootsist ja Eestist.

Kļaviņš ütles, et äkki on taas suur huvi tragöödia vastu, milles tal õnnestus ellu jääda. Viimase pooleteise aasta jooksul on ta saatuslikul ööl juhtunust mitu korda rääkinud.

Kļaviņš ütles: „Minu juurde tulid uue uurimiskomisjoni uurijad. Üks uurija oli Eestist ja teine ​​Rootsist. Kohtusime isiklikult, nad tulid minu juurde. Taas küsiti kõike toimunu kohta. Ma saan aru, et peamine põhjus uuendatud uurimisele on see neljameetrine pragu, mille need ajakirjanikud laeva pardast avastasid, sest üks osa kaldub arvama, et see pragu tekkis kunstlikult – mõne teise laeva või allveelaeva poolt see pragu selles kohas, kus mere põhjas on kivimassiiv. Seda on raske öelda.”

Selgub, et vahetult pärast tragöödiat küsitleti juhuslikult ellujäänud reisijaid. Klaviņš ei mäleta, et keegi oleks teda konkreetselt küsitlenud.

„Mida too Rootsi uurija ütles, oli see, et Rootsi sertifitseerimisagentuur ei oleks tohtinud seda parvlaeva Läänemerel sõitmiseks registreerida, kuna parvlaev ei vastanud standarditele. Esitasin talle otsese küsimuse – kuidas on selle sertifitseerija vastutusega? Ja ta ütles mulle, et aegumistähtaeg on möödas.”

Vahepeal tegeleb sõltumatu Eesti organisatsioon paralleelselt oma uurimisega. Tänu sellele kohtus Kļaviņš taas 30 aastat tagasi tuttava Karl Eric Laantee-Reintammega, kes oli samuti saatuslikul reisil. Neil mõlemal õnnestus ellu jääda ja nad said sõpradeks hotellis, kus katastroofis ellujäänuid majutati. „Nad lõid selle sõltumatu organisatsiooni koos endise prokuröriga, kes juhtis uurimiskomisjoni. Nad viivad läbi sõltumatut uurimist,” ütles Kļaviņš.

Klaviņš kaldub nõustuma versiooniga, et laeval võis olla NSV Liidu lahkuvate vägedega seotud varustus: „Nüüd hakkasid Eesti tolliametnikud, kes need kaubad läbi lasid, sellest rääkima aasta tagasi. Aegumistähtaeg on möödas. Te ei saa oma kohustust täites midagi öelda. Lõpuks on see dokumenteeritud.”

Kļaviņš meenutas, et tegemist oli 90ndatega: „Armee lahkus Eestist. Kohalik juhtkond müüs tehnikat. See on fakt, et nad müüsid inventari, autosid. Ja teine ​​asi, mida Rootsi ajakirjanikud kinnitasid, oli see, et nad müüsid ka tehnikat. Oli isegi versioon, et tuumarelvad toodi välja endistest baasidest.”

Klaviņš ütles, et selle öö sündmusi on lihtsalt võimatu unustada.

„Läksin tekile enne magama minekut. Laev kõikus juba kõvasti. Lained lõid kõrgele, peaaegu reelinguni. Magada ei saanud, sest torm oli tugev, kuni tuli esimene löök. Pärast esimest tuli järgmine Ja laev läks kohe ümber,” rääkis Klaviņš.

Algul arvas ta, et tema kajut on rohkem laeva ninas. Nüüd aga uurijatega laevaplaani vaadates selgub, et tema kajut oli vaid mõne kajuti kaugusel sellest kohast, kust see suur auk avastati. Ja Klaviņšil on kajuti võti alles, nii et see on täiesti täpselt teada.

„Plaanide järgi, mida mulle uurimisel näidati, oli mu kajut keskel. Leitud augule väga lähedal. Huvitaval kombel voolas vesi koridori põranda alt, kuid mitte laest. Autotekk oli meie kohal,” rääkis ta.

Sireene ega häiret polnud. Segaduses reisijatel olid seljas vestid. Klaviņš oli tegelenud sõudmisega ja talle oli sajandiksekundi jooksul selge, et ainult päästevestiga ta hiidlainetes ellu ei jää.

„Laev oli nii viltu, et me juba kõndisime mööda külge ja lükkasime vette päästeparve. Ja siis inimesed jooksid ja hüppasid sinna sisse,” rääkis Kļaviņš, märkides, et laevaga samal ajal vajus põhja ka parv: „Me kukkusime vette. Ma ei saanud üldse hingata. Vee temperatuur oli sel ööl 7-8 kraadi, aga ma ei saanud ujuda nendes hiiglaslikes lainetes. Nägin ühte parve ja mind tõmmati sinna.”

Mõne aja pärast oli kuulda helikopterit. Teised laevad lähenesid.

„Me veetsime terve öö parvel. Terve öö. Kell oli 3.00, 4.00, kui ma minestasin. Siis hakkasin palvetama. Issand Jeesus, päästa mind, aga kui ei, siis olgu kõik läbi. Ja te ei usu, et selline lühike palve andis mulle uut jõudu,” meenutas Kļaviņš.

Ta ütles, et ka päästmine ise polnud lihtne. Torm jätkus.

„Viking Line saabus ja alustas oma päästemissiooni. Kuid meie parv oli pehme ja ühel hetkel murdis torm selle sõna otseses mõttes pooleks. Päästjad ja veel üks parv lasti laevalt alla. Kui kõik olid pardal, tõmmati see aeglaselt üles. Kuid see põrkas lainete mõjul vastu laeva keret. Ma klammerdusin köie külge. Ja siis ma mäletan kukkumist. Mul hakkas juba soe ja ma olin jälle vees koos inimestega meie parvelt, kes hukkusid selle kukkumise tagajärjel, kui abi oli juba nii lähedal,” rääkis Kļaviņš.

Päästjad kukkusid ise ka merre ja nad päästeti helikopteriga.

Järgmisena lasti laevalt alla mingi täispuhutav trepp ja reisijad pidid ise laevale minema. Nad majutati fooliumist tekkidesse mähituna restorani. Anti sooja jooki.

Klaviņšile meenus kõige emotsionaalsem hetk. „Laevamuusik tuli meie juurde. Ja lihtsalt mängis meile muusikat. See oli selline… mälestus kogu eluks. Ja ta tuli ka kõigi juurde ja küsis nime ja perekonnanime. Teist nime ei saanud öelda. Nad küsisid igaühelt eraldi.”

Need olid minutid, tunnid ja päevad täis hirmu praamil viibijate lähedaste jaoks. Meri andis neist tagasi vaid väikese osa. Enamik hukkunuid oli Rootsist ja Eestist, kuid oma lähedasi kaotasid ka pered Lätis. Laeval oli 29 reisijat Lätist – kuus pääses eluga, Kļaviņš ja teised lätlased läksid pärast naasmist Jurmalas asuvasse sanatooriumi. Klaviņš ravis sinist selga.

Ühel suvel kohtus Kļaviņš Eestis Hiiumaa saarel mitmete laevahukust mõjutatud inimestega.

„Üle 850 inimese hukkus. Ja maja omaniku onu oli teine ​​kapten. Saime ka kapteni abikaasaga kokku. Sugulased olid juba sellega leppinud. See naine ei saanud aga aru, kuidas saab inimene pääsenute nimekirjadesse sattuda ja siis sealt kaduda. See juhtus tema abikaasaga. Seetõttu on raske öelda, et 30 aastat on möödas. Ma arvan, et me peaks meenutama neid, kes hukkusid,” sõnab ta.

Esimestel aastatel pärast katastroofi kohtus Kļaviņš 28. septembril mõne teise ellujäänuga mere ääres, süütas küünlad ja meenutas. Praegu on neid alles neli. Kaks pääsenutest – Dainis Shleiners ja Valters Kikusts – on juba siitilmast lahkunud.

Klaviņš jätkab sõitmist parvlaevadega. Värskemad fotod on tehtud sel nädalal. Klaviņš läks praamiga tööasjus Rootsi. Nüüd aga kontrollib kogu tema pere, sealhulgas lapsed esmalt, kus päästeparved asuvad, et oleks teada.

Kļaviņš ei saa endiselt praamil magada. Ta ütles: „Kui ma öösel sõidan, ei saa ma magada. Aga sõita – ma sõidan. Minu puhul ei saa te lubada negatiivsel kogemusel oma elu piirata. Kuid see tragöödia on osa minu elust. Ma ei saa öelda, et 30 aastat on möödas, sest ma mäletan siiani kõike nii eredalt.”