Pere loomine on tänapäeval liiga raske. Kurnatud vanemad on muutunud tõeliseks rahvatervise probleemiks. Nii väidab oma hiljutises avalduses USA kõrgeim terviseametnik Vivek Murthy.

Murthy nõuab, et ühiskond peab olukorda sekkuma. Vähemalt selleks, et vanemate heaolu on otseselt seotud laste heaoluga, vahendab Helsingin Sanomat.

Üldjuhul on tavaks pidada rahvatervise probleemiks somaatilisi haigusi. Diabeet, südamehaigus, närvihaigused. Vanemlust pole selles nimekirjas.

Sellegipoolest pole Soome arengupsühholoogia professor Kaisa Aunola ja heaolupsühholoogia dotsent Matilda Sorkkila USA terviseameti avaldusest üllatunud.

„Mul oli tõesti tunne, et tahaks uudiseid lugedes käsi plaksutada,” ütleb Sorkkila.

Teadlaste sõnul puudutavad samad mured nii USA-d kui ka Soomet. Mõlemas riigis on valitsev eetos teha kõike üksi.

„Et kui oled kord lapsed saanud, pead nendega ise hakkama saama,” kirjeldab Aunola õhkkonda.

Võib-olla ei juleta abi otsida väljastpoolt oma tuumperekonda. Paljud vanemad arvavad, et nad ei vääri seda, ütleb Sorkkila.

Lisaks õpitud hoiakutele on olulised praktilised aspektid, näiteks distantsid. Harva elab tugivõrgustik kõrvalmajas, kui isegi samas linnas.

Indiviidikeskses ühiskonnas on surve kõikides valdkondades tõsine.

Seetõttu võib lapsevanemaks olemisest saada etendus, kus võisteldakse ja võrreldakse end teistega, räägib Sorkkila.

Ideaalne lapsevanem on lausa üliinimene: ennastsalgav, hakkamasaav, koduste oskustega, karjäärile orienteeritud, jõukas ja kõikvõimas.

„Seda on võimatu saavutada. Tulemuseks on pidev puudujääk,” räägib Sorkkila.

Soomes on uuringute põhjal eriti suur väljakutse seotud töö- ja pereelu ühitamisega.

Sorkkila sõnul on huvitav see, et Rootsi olukord tundub parem. Võib-olla on töökohad paindlikumad ja lastel on toetatud huvitegevus, arvab ta.

Soome lapsevanemaid kurnab ühtviisi nii töötus kui ka vaesus.

Teadlikkus suurendab samuti valu, lisab Aunola.

Kuidas peaks laps sööma, magama ja mängima, et ta kõveraks ei kasvaks. Ja teisalt see, et kliima soojeneb ja sõjad möllavad – ehk siis ebakindlus suureneb.

Lisaks mängivad Aunola sõnul rolli kultuurilised tegurid. Nagu see, kuidas me kohtleme lapsi avalikes kohtades.

Kas laps saab nutta rongis või restoranis ilma hukkamõistvate oheteta? Kui ei, siis pole ime, et vanemad on stressis.

Sorkkila tõstab esile ka lapse kasvatamist. Individuaalsususele orienteeritud maades pööratakse palju tähelepanu järelkasvu soovidele ja tahtmistele.

Seevastu kogukondlikes riikides võidakse lastele varakult õpetada, kuidas neid ümbritsevate eest hoolitseda ja neid aidata, ütleb Sorkkila.

Ehk kas vanemlus teeb haigeks?

Nii ühekülgset tõlgendust ei tasu teha, vastab Aunola.

Vastupidi, uuringud näitavad, et lapsed suurendavad tähendus- ja heaolutunnet. Eriti kui vanemad on keskealised.

„Vanemlus iseenesest ei ole terviserisk. Aga kuidas vanemlust üldisel tasandil väärtustatakse, on omaette teema,” sõnab Aunola.