USA ja Ühendkuningriik kardavad, et Ukraina kaotab sel talvel sõja, see on on sundinud uuesti läbi vaatama, kuidas Kiiev kasutab Läänest saadud kaugmaarakette, kuid USA kardab jätkuvalt eskaleerumist.

Ajal, kui USA kaalub mõningate piirangute leevendamist Ukrainale tarnitud kaugmaarakettide kasutamisele, et võimaldada rünnata lennuvälju ja rakettide stardipaiku sügaval Venemaal, on Ukraina endiselt hädas, vahendab Politico.

Praeguse seisuga ei paista Washington olevat veel valmis lubama Ukrainal USA kaugmaarakettidega Venemaa lennuvälju rünnata – kuigi ta võib tühistada piirangud USA tehnoloogiat kasutavatele Ühendkuningriigi rakettidele Storm Shadow.

„Tahaksin näha Bideni administratsiooni otsekohesemat seisukohta, mis ütleb, et pole põhjust, miks Ukraina ei peaks vastu võitlema,” ütles endine USA saadik NATO juures Kurt Volker. „Venemaa ründab Ukrainat kõigist nendest rajatistest üle kogu Venemaa. Ei ole mingit põhjust pühaduse olemasoluks. Kuid ma ei usu, et me näeme, et Biden annab loa kasutada USA rakette, et rünnata Venemaa lennuvälju, kuigi brittidel võidakse lubada ilma USA vastuväideteta edasi minna,” lisas ta. „Sellest aga ei piisa.”

Ja kui see on tõesti nende nädalaid kestnud intensiivsete läbirääkimiste tulemus, on Ukraina energiaametnikud üks neist, kes on kõige rohkem mures.

Nad kardavad, et eelolev talv võib osutuda Ukraina jaoks energiasõjas murdepunktiks. Ja seda suuresti seetõttu, et Vene komandörid kohandavad oma õhurünnakute taktikat, olles õppinud oma eelmisest ebaõnnestunud pommitamiskampaaniast riigi energiasüsteemi hävitamiseks – ja hiljutised Iraani lähimaa ballistiliste rakettide Fath-360 saadetised Venemaale aitavad neil seda teha.

Ukraina ametnikud eeldavad, et Venemaa kasutab neid rakette, mille lennuulatus on 120 kilomeetrit, täiendamaks oma liugpomme, et rünnata Ukraina tagalas asuvaid logistika- ja sidekeskusi ning laskemoonaladusid. See omakorda vabastab Venemaa pikamaa raketid tsiviilinfrastruktuurile – eelkõige energiasüsteemile, et seda murda.

Tule all on peamised alajaamad, mis toidavad kõrgepingevooluga Ukraina endiselt toimivaid tuumaelektrijaamu Rivnes, Hmelnõtskis ja Južnoukrainskis. Kui lüüa need alajaamad välja, tuleb reaktorid kiiresti sulgeda, vastasel juhul võib see esile kutsuda „tuumaintsidendi”, ütles energiaekspert Mõhailo Gontšar. Ja „see on see, mida venelased tahavadki teha – tabada võtmealajaamu”.

Praegu toodavad 55 protsenti Ukraina energiast kolm töötavat tuumaelektrijaama – Zaporižjas asuva, Euroopa suurim tuumajaama vallutas Venemaa 2022. aastal ja see on suures osas suletud. Venemaa raketi- ja droonilöögid on hävitanud 9 gigavatti riigi elektritootmise võimsusest – see on pool talvisest tipptarbimisest – ning 80 protsenti söe- ja gaasiküttel töötavate elektrijaamade soojustoodangust ning kolmandiku hüdroelektrijaamade tootmisvõimsusest on hävinud pommitamine.

Eelmisel aastal üritas Venemaa neid tuumajaamu isoleerida, keskendudes Ukraina energiaülekande hävitamisele. See oli suunatud tarbijate ja ettevõtete elektriühenduste piiramiseks, kuid sellele reageeriti Ukrainale iseloomuliku leidlikkusega ning improviseeritud remondi ja marsruudi muutmisega.

Kui lüüa rivist välja kolm tuumaelektrijaama, on Ukraina jaoks sellega energiasõda lõppenud, vähendades riigi sõjapidamise võimet, viies majanduse krahhi ja nõrgendades positsiooni, kui rahuläbirääkimised kunagi algavad.

Kiievi ametnike sõnul on hirm selle stsenaariumi ees olnud üks tegureid, mis sundis Bideni administratsiooni piiranguid uuesti läbi vaatama, sealhulgas USA rakettide ATACMS ja Briti rakettide Storm Shadow piiranguid. Washington ärkas, kui Venemaa õhurünnakud hakkasid augusti lõpus sihikule võtma peamisi tuumaelektrijaamu elektrienergiaga varustavaid alajaamu. „See aitas mõtteid koondada,” ütles üks Ukraina ametnik, kes palus vabalt rääkimiseks anonüümsust.

NATO-ga jagatud Gontšari globaalsete uuringute keskuse uuringu põhjal andis 26. augustil toimunud Venemaa rünnak märku sellest taktika muutusest. See oli tohutu – üks suurimaid õhurünnakuid alates sõja algusest peaaegu kolm aastat tagasi – ja kasutas kombineeritult nii Iraani tarnitud Shahedi droone kui ka Venemaal toodetud tiibrakette ja ballistiliste rakette.

Venemaa saatis sel päeval välja 109 drooni, mille eesmärk oli Ukraina õhutõrje sidumine, samal ajal kui Venemaa-sisestelt lennuväljadelt lennanud strateegilised Vene pommitajad ja hävitajad MiG-31K lasid välja 127 tiibraketti ja ballistilist raketti, mille sihikul olid tuumaelektrijaamade elektritoitealajaamad. Ukraina õhutõrjel õnnestus osa neist alla tulistada, kuid sellegipoolest oli 32 tabamust, mis põhjustasid märkimisväärset kahju.

„Kui meile ei anta võimalust rünnata sügavamale Venemaale ja jõuda Venemaa lennuväljadele, ei ole meil võimalik seda talve üle elada,” märkis Gontšar süngelt. Ukraina riikliku elektriülekandevõrgu Ukrenegro endine tegevjuht Volodõmõr Kudrõtski nõustub selle hinnanguga. Politicoga rääkides ütles ta, et Ukraina jaoks on sel talvel kriitilised kolm tegurit – ilm, Vene raketid ja Ukraina võime rünnata Venemaa lennuvälju, et viia mängust välja strateegilised pommitajad ja hävitajad. Tema suurim hirm on, et see muutub 2022. aasta lõpu korduseks, kui ta kartis tõesti, et nad ei suuda tulesid põlema jätta.

Ukraina ametnikud loodavad omalt poolt, et energiasüsteemi kokkuvarisemise väljavaade kaalub lõpuks üles Washingtoni hirmud eskaleerumise ees, mis on nii sageli ärritanud lääneliitlasi, kui nad otsustavad, mida Ukrainale anda, millistes kogustes ja mida Ukraina saab sellega peale hakata. Nad on kurtnud selle üle, et Lääs lubab Venemaa kättemaksu ähvardustel kujundada oma poliitikat ja jätkata hirmul põhinevat eskalatsiooni juhtimist.

Muidugi tõstis Venemaa president Vladimir Putin eelmisel nädalal ettearvatult oma retoorikat, kui ilmusid uudised võimalikust ümbermõtlemisest, mis puudutab piiranguid lääne poolt tarnitud kaugmaarakettide kasutamisele Venemaal, öeldes, et see viiks NATO Venemaaga sõtta ja muudaks oluliselt Ukraina konflikti olemust. See tähendaks „ei midagi vähemat kui NATO riikide otsene kaasamine”, ähvardas ta.

Tema märguande peale reageerisid teised Venemaa kõrged ametnikud, kaitseministri asetäitja Aleksandr Fomin hoiatas, et Lääs mängib ohtlikku mängu, mis võib viia otsese sõjalise kokkupõrkeni tuumariikide vahel.

Kuid Ukraina ametnikud väidavad, et sellised verdtarretavad tuumaähvardused, mis on ühed selgesõnalisemad pärast külma sõda, on tühjad ja iga kord, kui Venemaal on kasutatud uut relvasüsteemi või tulistatakse sihtmärke okupeerinud Krimmis ja Donbassis, pole sellele midagi järgnenud.

Samal ajal väidavad Lääne ametnikud, et neil pole muud võimalust, kui olla ettevaatlik ja ähvardusi tõsiselt võtta – et neil on kohustus seda teha, sest valearvestuse tagajärjed võivad olla katastroofilised. Ja veel, eelmisel nädalal viitas USA luureagentuuri CIA direktor William Burns Moskva tuumaähvardustele aastast 2022 kui näitele sellest, miks selliseid avaldusi ei tohiks alati võtta täisväärtuslikult: „Putin on kiusaja. Ta jätkab mõõgapõristamist… Me ei saa endale lubada, et meid see hirmutab,” ütles ta Londoni konverentsil.

Sellegipoolest rõhutas Burns samas, et keegi ei tohiks eskaleerumise ohtu alahinnata ja tunnistas, et tema agentuur kartis tõesti, et Venemaa võib 2022. aastal taktikaliste tuumarelvade poole pöörduda. Ja kuigi Biden ja Briti peaminister Kier Starmer lükkasid reedel Putini ähvardused tagasi, siis USA administratsioon siiski näib olevat lõksus kahe mure vahel – hirm selle ees, kuidas Moskva võib reageerida, kui lääneriikide tarnitud raketid hakkavad Venemaa lennuvälju tabama, ja hävitada sellega väljavaated rahukõnelustele, ning väljavaated, et Ukraina kaotab elektri.

Bideni kriitikud väidavad, et ta on liiga ettevaatlik. „Kiiev saab löögi; Harkiv saab löögi. Ukrainal peaks olema võime end kaitsta, võttes sihikule sõjalisi sihtmärke Venemaal,” ütles USA kongressi liige ja endine USA õhujõudude kindral Donald Bacon. Ta väljendas pettumust märkide üle, et Biden võib nõustuda Suurbritannia rakettide Storm Shadow kasutamisega Venemaa lennuväljade ründamiseks, kuid mitte Ameerika rakettidega ATACMS, ning süüdistas liigses ettevaatlikkuses USA riikliku julgeoleku nõunikku Jake Sullivani.

„Aeg ei ole Ukraina sõber. Ja nii, peate andma võimaluse kasutada ressursse enda kaitsmiseks. Ma arvan, et Venemaa eskalatsioon on minimaalne, sest kui nad ründavad Poolat või Baltikumi, siis ma arvan, et see avab Venemaa jaoks ussipurgi, mida ta endale lubada ei saa. Kes peaks elama kelle ees hirmus? Miks me kõnnime Putini hirmus? Laskem temal meid karta,” lisas ta.

Volker nõustub sellega. „Presidendil on selline külma sõja aegne kasvatus, 1980ndate mõtteviis, mis ütleb, et me peame iga hinna eest sõda vältima. Ma arvan, et ta on sellesse mõtlemisse kinni jäänud… Ma arvan ka, et teie ümber on tiim inimesi, kes on uskumatult ettevaatlikud ja tunnevad, et me ei saa endale lubada Venemaaga sõtta sattumist, [sest] vajame Venemaad ka muudes küsimustes,” sõnas ta.

„Nad arvavad, et iga kord, kui USA võimu kasutab, on see maailmale halb, nii et me ei peaks seda tegema. Minu meelest on see täiesti vale mõtteviis,” märkis ta.