Vene armee hävitab Ukraina elektrivarustust sihitud rünnakutega. Inimesed ootavad läheneval talvel halvimat. Kreml on lähedal kahe eesmärgi saavutamisele.
Saalis kostab mürin, kraanad kriuksuvad, tõstetakse väänatud terastalasid, korjatakse rususid. Generaatorite kohal lebavad tonni kaaluvad betoonitükid. Toimub keevitamine. Ja tootmine toimub vahepeal – vähemalt nende turbiinidega, mis seda veel võimaldavad. Pikast saalist on puudu neli tohutut katusesegmenti. „Meil on nüüd kabriolett,” ütleb töötaja.
Kui palju see elektrijaam pihta sai, ei taha ettevõte DTEK öelda. See on turvalisuse seisukohast oluline teave ja seega saladus. Just nii palju: seda tulistatakse regulaarselt. Praegu on palav. Talv pole veel käes. Aga ta tuleb. Ja siis tekib probleem Ukrainas. Ja tohutu, vahendab Welt.
On põhjus, miks selle artikli kohta, aega, tehnilisi üksikasju ja nimesid saab esitada vaid üldiselt: tsiviilinfrastruktuur on üks Venemaa eesmärke selles sõjas. Elektrijaamad ja tammid on olnud sihikul juba kuid – nagu ka jaotusvõrk. Just nädala alguses põhjustas Venemaa massiivne rünnak taas tõsiseid kahjusid.
Ukraina energiaminister German Galuštšenko räägib rünnakust, mille eesmärk on „meid hirmutada ja kütteperioodiks valmistumist segada, nii et kõik ukrainlased jääksid talvel ilma elektri ja soojuseta”. Venemaa eesmärk on genotsiid, ütles Galuštšenko. Muu hulgas võeti sihikule Kiievist põhja pool asuv tamm.
Mõnes piirkonnas kukkus elektrivõrk ajutiselt kokku. Kokku tulistas Venemaa sel ühel päeval Ukraina sihtmärkide pihta 230 raketti ja drooni. Kahju suuruse kohta täpsem info puudub. „Turvalisuse huvides me ei avalda teavet objektide, nende konkreetsete kahjustuste ja nende parandamise kohta,” ütleb Galuštšenko. Tegeleme kahjustuste fikseerimise ja parandamisega, lisab ta.
Saksa parlamendi Bundestagi väliskomisjoni esimees Michael Roth (SPD) hoiatab „uue Ukraina energiataristu vastase hävitamiskampaania alguse eest”. Moskval on kaks eesmärki. Ühelt poolt tuleks Ukraina relvatootmist halvata, „teisalt tuleks muuta inimeste elud Ukrainas väljakannatamatuks, et vallandada uusi põgenike liikumisi EL-i,” ütles Roth Welti partnerväljaandele Politico.
Remonti tehakse Ukraina suurima eraenergiafirma DTEK nimetatud elektrijaamas ja suuremas linnas. Ja toodetakse sellega, mis veel töötab. Siiski on pikka aega valitsenud tohutu elektripuudus: võrreldes ajaga enne Venemaa suurt sissetungi on Ukrainal vaid umbes 50 protsenti oma endisest tootmisvõimsusest – ja seda suurte piirkondlike erinevustega.
Galuštšenko sõnul on Ukraina kaotanud võimsust kokku üheksa gigavatt-tundi. „See vastab üheksale tuumareaktorile,” ütles minister. „Hävitatud rajatiste taastamiseks ja uue võimsuse loomiseks kulub aastaid intensiivset tööd.”
Talvel võib selline olukord kaasa tuua ulatusliku humanitaarkatastroofi. „Talve prognoosid on keerulised, kui energiasektorit ohustavad pidevalt vaenlase rünnakud,” ütleb Galuštšenko. „Me teame, et saabuv talv tuleb raske,” lisab ta.
Kahjustatud süsteemide parandamisel, kaitsemeetmete laiendamisel ja tootmise mitmekesistamisel on Ukrainas oma nimi: energiarinne. Esimene liin selles võitluses on elektrijaamad. Sest see puudutab seda, kas valgust on või mitte, kas talvel tuleb sooja vett või torud külmuvad ja lõhkevad, kas suurte linnade kanalisatsiooni pumpamissüsteemide jaoks on elektrit ja seega tagatud elementaarne hügieen või mitte.
Kui seda kõike ei juhtu, on oht hukkuda külma, sanitaarkatastroofide ja selle tulemusena miljonite inimeste massilise väljarände tõttu. Nimetatud elektrijaam asub otse sellel rindejoonel. Kahju annab sellest tunnistust.
Otse katelde ja turbiinide taga asuvas juhtimisruumis, kust kunagi oli otsepääs masinasaali, on praegu paks liivakottidest sein. Tuppa pääseb ainult tagumise sissepääsu kaudu. Kui kõlab äratuskell, pannakse joped selga. Rohkem kaitsemeetmeid pole võimalik kasutada. Sest tegevust tuleb jätkuvalt kontrollida.
Soojuselektrijaama ei saa lühikese etteteatamisega välja lülitada. Siis, nagu ütleb üks töötaja, nad ütlevad: „Loodan, et boilerit ei tabata otse.” Ja vahetuse juht, mees nimega Nikolai ütleb: „See oleks hull, välja purskub tonn kuuma vett – seda ei suuda keegi üle elada.” Kõik see lisaks pikaajalistele tagajärgedele piirkonnas, sealhulgas valgalal asuvale linnale, kus elab üle miljoni inimese.
Nagu Nikolai ütleb: „Me lihtsalt jätkame – meil on vastutus, kuid see on juba selge: talvel jääb selle elektrijaama küttevõimsusest puudu, nagu ka suur osa elektrist.” Generaatorite abil saab teha palju asju, kuid mitte näiteks suure linna sooja veevarustust ja reovee ärajuhtimist.
Lõppkokkuvõttes lihtne arvutus, mille elektrijaama pressiesindaja teeb, on: „Kui meil oleks piisav õhutõrje, poleks meil seda kahju. Kui meil seda kahju ei oleks, poleks humanitaarkatastroofi ohtu.” Õhutõrje puudumine ja sihtmärkide ulatus, mida Venemaa tulistab – supermarketid, haiglad, ehituspoed, hotellid, elumajad, elektrijaamad – tulemuseks on Ukraina poolel küsimus: mida peaksime kaitsma?”
Linnu? Tsiviilasutused, näiteks haiglad, mis oleksid Genfi konventsiooniga kaitstud? Või süsteemid, mis varustavad neid linnu elektriga? Paljud sostavad suutmatust tõrjuda rünnakut Kiievis asuvale Ohmatdõti lastekliinikule juuli keskel õhutõrjesüsteemi ümberpaigutamisega energiarajatisse.
Igatahes ütleb vahetuse juht Nikolai: „Lastehaiglates tulistatakse – elektrijaamade pihta nagunii.” Järgneb paar solvangut, mille ta alla neelab. Ta ise on pärit Venemaalt ja tuli siia 36 aastat tagasi. Ta veetis imelise lapsepõlve Venemaal. Ta pomiseb jälle omaette. Raske on uskuda, et need inimesed teevad seda, mida nad iga päev teevad.
Kuivõrd elektrijaamad on sihtmärgiks saanud, näitab ainuüksi DTEK kontsern, mis opereerib kuut soojuselektrijaama. Neid kuut elektrijaama on alates 2022. aasta veebruarist kokku rünnatud 180 korda. Kolm töötajat hukkus ja üle 50 sai vigastada. DTEK on kaotanud umbes 90 protsenti oma tootmisvõimsusest.
Kahjude parandamisel pole ainuke probleem raha. Iga tabamuse tulemuseks on suur ehitusplats. Remont võtab aega. Ainuüksi prahi – allakukkunud katusekonstruktsioonide, talade, kahjustatud süsteemide, rusude – koristamiseks kulub elektrijaama pressiesindaja sõnul vähemalt kuu. Süsteemide parandamine võtab aega vähemalt kuus kuud, kuid tõenäolisemalt poolteist aastat.
Teine probleemne valdkond on varustus. Näiteks inimesed ootavad DTEKi töötaja sõnul vabaturul uut trafot vähemalt kuus kuud. Ja siis pole õhutõrje puudumise tõttu garantiid, et pärast remondi lõppu elektrijaam uuesti pihta ei saa. Igal juhul on seda teiste süsteemide puhul juba mitu korda juhtunud. „Aga mis oleks remondi alternatiiv?” ütleb pressiesindaja.
Seetõttu otsivad Ukraina energiaettevõtted Euroopa turult intensiivselt kasutuselt kõrvaldatud varuosi: trafosid, turbiine, boilereid, torusüsteeme. Selle oluliseks platvormiks on Energy Community, omamoodi EL-i ja EL-i naaberriikide katusorganisatsioon, mille eesmärk oli algselt integreerida kontinendi energiaturg.
Praegusel ajal on see aga eelkõige vahend oluliste rahaliste või materiaalsete ressursside mobiliseerimiseks – ühisrahastusplatvorm ja varustuse kirbuturg. Olemasolevad vahendid ja vajadused on aga ebaproportsionaalsed: kogukonna Ukraina toetusfondis on vaid 559 miljonit eurot.
Ainuüksi DTEK kontsern hindab enda vahetu kahju hüvitamise investeeringu mahuks 350–400 miljonit eurot. „Oleme väga tänulikud oma rahvusvahelistele partneritele nende pakutava toetuse ja abi eest,” ütles energiaminister Galuštšenko. Energiatoetusfond „on jätkuvalt ainulaadne ja tõhus mehhanism”.
„Tõenäoliselt tuleb väga karm talv,” ütleb elektrijaama pressiesindaja, kui seal käivad keevitamine, vasardamine ja tõstmine. Ja seda kõike olukorras, kus iga hetk võib laes olla viies auk ja tuleb otsast alustada.
