Keset Tallinna vanalinna asub trendikas baar, mida soomlased pole üles leidnud. Turistid jalutavad kohast mööda, et otsida kohti, kus õhtut veeta. Samal ajal sisestavad kohalikud salajase uksekoodi ja kaovad trepikotta, nagu läheksid koju.

Lõpuks on ukse taga näha, et tegemist pole elumajaga. Lühter loob kivitrepile hämara valguse. Koridori seintel on näituste ja ürituste plakatid, vahendab Helsingin Sanomat.

Noku klubi on kohalike noorte seas populaarne baar aadressil Pikk 5.

„Igal pool on ainult turistid. Meil pole turistide vastu midagi. Nad toovad riiki raha. Aga inimesed vajavad ka privaatsust,” ütleb tallinlane Helmi.

Helmi on istunud koos sõbrannade Meri Mie ja Adea-Rosannaga nurgalaua äärde diivanile jooke nautima. Laual on 5-eurone siider ja 6,50-eurone viinakokteil ingveri ja laimiga.

Helmi, Meri Mie ja Adea-Rosanna on kahekümneaastased tallinlased, kes said koodist teada umbes neli aastat tagasi Mustamäe äärelinna koolis käies. Sellest ajast peale on nad Nokut külastanud.

„Siin käivad üheealised noored. Ei ole vanu, kes ligi pressivad,” räägib Helmi.

Isegi sel reede õhtul näib enamik kliente olevat 20ndates eluaastates. Helmi, Meri Mie ja Adea-Rosanna ajavad juttu enne minekut ööklubisse Studio.

Nadteavad, et ööklubis satuvad kokku Soome turistidega.

„Soomlastel on oma stiil,” ütleb Helmi.

Noormehed kannavad sageli lumivalgeid särke ja liibuvaid riideid. Naised kannavad sageli Marimekkot ja musti retuuse. Eestlased retuuse ei kanna, analüüsivad Helmi, Meri Mie ja Adea-Rosanna.

Soomlasi eristab tavaliselt see, et nad on valjuhäälsed.

Soomlased on eesti tüdrukute hinnangul eestlastest „häälekamad, sotsiaalsemad ja vähem arglikud”. Mitu korda kasutavad nad sõna „julge”.

Helmi imestab, miks mehed sageli soome keeles juttu alustavad. Kui ta aru ei saa, minnakse üle inglise keelele. Tavaline küsimus on: „Kas sa oled Tallinnast?”

Tüdrukud võrdlevad öises Tallinnas ringi liikuvate Soome turistide käitumist brittide omaga. Kui nad alkoholi tarbivad, vabanevad nad ja muutuvad valjuhäälseks.

„Nad ei oska piiri pidada ja joovad palju,” ütleb Helmi.

Kõige valjuhäälsemad on noored soomlased. „Ma ei tahaks neid siia (Nokusse),” ütleb Helmi otse.

Adea-Rosanna ütleb, et soomlased ei sega kedagi. Ta hindab, et nad käituvad Eestis samamoodi nagu eestlased Soomes.

Eestlased aga Helsingisse tavaliselt pidutsema ei lähe.

Meri Mie ja Adea-Rosanna on korra Helsingis Iiri pubis käinud, kuid sagedamini on nad käinud poes või päeval Linnanmäki lõbutuspargis.

Noku teisel korrusel on elutoahõnguline õhkkond. Varem saabunud kallistavad tulijaid tervituseks. Jutuvada täidab ruumi. Taustamuusikat pole.

Ruumid on jagatud kaheks suuremaks toaks ja eraldi sopiks. Seal on ootepink vanast jaamahoonest, pehmed tugitoolid ja puidust toolid. Lambid loovad kollaka valguse.

Noku klubi asutas aastatuhande alguses grupp loomealade professionaale. Nimi on sõnademäng. Eesti keeles tähendab see meheaud, aga ka lühendit sõnadest noorte kunstnike klubi. See oli samaväärne vanemate kunstnike Kuku klubiga, kuhu pääses ainult kaardiga.

„Klubis käib juba kolmas põlvkond,” räägib asutaja Steve Heinlo.

Laudades on laua- ja kaardimängud. Rahvas on kogunenud ühe seina äärde kiirmalemängu vaatama.

Vastamisi on infotehnoloogia tudeng Peeter ja tema sõber Tartust. Sõbrad toovad talle õlut.

Peeter ütleb, et kohalikud Erasmuse tudengid saavad õllelt allahindlust. Kohalike hulka kuuluvad ka Tallinnas õppivad välismaalased.

Seinal on eesti keeles kirjas: oma toidu söömine on keelatud. Baarileti suupistete nimekiri on inglise keeles.

Peeter ja tema kaaskond ei jää kauaks vestlema. Käimas on pubiralli.

Uksekood on avalik saladus. Ka numbrid on nii kulunud, et õiget numbrikomplekti pole raske ära arvata. Noku klubi leiab ka Google’ist, ütleb tallinlane Aleksander.

Siim on jäänud oma endise koolikaaslase Markiga sissepääsu lähedale rääkima.

„Kui siia tuleks Soome turist, oleksin üllatunud. Aga võtaksime ta hea meelega vastu,” ütleb Siim.

Soomlased on samasugused kui meie, sõnab ta.

Keskmine turist naudib odavamat alkoholi. Ta kõnnib mööda Viru tänavat, õlletops näpus, räägib Siim.

Siim ja Mark käisid samas vanalinna koolis. Koroonaisolatsiooni ajal olid tänavad inimtühjad.

„Koroonaperioodil hakkasin isegi turiste igatsema. Nüüd on nad tagasi,” räägib Siim.

Koodiga uks aga noormeestele meeldib, sest see sõelub rahvast.

„Alati on lootust tuttavatega kohtuda,” ütleb ta.

Südaöö on Tallinnas erakordselt soe. Teise korruse avatud akendest paistab kollane valgus Pikale tänavale, kuhu osa inimesi on siseruumidest end jahutama läinud. Ööelu on hoogu võtnud.

Katariina tähistab oma 19. sünnipäeva koos sõpradega. Peo raames külastatakse Noku klubi. Katariina ütleb, et õppis seal keskkooli lõpueksamiteks. Koht on kodune, kuid koodil on ka oluline ülesanne.

„See on suurepärane tunne, kui ma koodi tean. Tunnen, et olen eriline,” sõnab ta.