Eelmisel nädalal Norra mere kohal toimunud NATO seirelennul olid 19 sõjaväelasest vaid kaks sama vanad kui lennuk, 45-aastane modifitseeritud Boeing 707, mis oli täis elektroonikat ja seireseadmeid ning selle keret kroonis tohutu radarikuppel.
Kuid päevinäinud AWACS-i (lühend tähendab Airborne Warning and Control System) noor meeskond otsis püsivat ohtu: Venemaa põhjalaevastik manöövritel Islandi lähedal osana ulatuslikust ülemaailmsest mereväeõppusest.
Õppusel, mis kandis nime Okean 2024, osales Venemaa kaitseministeeriumi andmetel umbes 400 Venemaa sõjalaeva, allveelaeva ja toetuslaeva Atlandi ookeani põhjaosas ja Vaiksel ookeanil, samuti Vahemerel, Kaspia merel ja Läänemerel ning umbes 90 000 sõjaväelast. Osalesid ka Hiina laevad, kirjutab kolumnist Lee Hockstader väljaandes Washington Post.
Isegi kui Venemaa näitajad on paisutatud, oli operatsioon meeldetuletus, et Moskval on endiselt piisavalt relvastust võimu näitamiseks kogu maailmas.
See kainestav fakt läheb sageli kaduma Hiina kasvava ohu ja Washingtoni pöörde tõttu Indo-Vaikse ookeani piirkonnas. Ei tohiks, sest oleks viga veel kord alahinnata Kremli otsust vaidlustada USA juhitud globaalset korda või Moskva püsivat jõudu Ukrainas.
Vladimir Putini täiemahulise sõja algus Ukrainas paljastas Venemaa maavägede ebakompetentse juhtimise ja allumise türannile, kes on oma ülbuse ja neoimpeeriumi ambitsioonide kütkes. Sellele järgnenud ummikseis, mis nüüdseks kestab juba kolmandat aastat, on olnud Moskva jaoks strateegiline õnnetus.
Kuid kui Venemaa on korrumpeerunud, mahajäänud, nihilistlik jõud, jääb ta siiski võimuks. Arvestades Lääne mustrit, kuidas Moskva vastupanuvõimet valesti mõistetakse, tasub teha kokkuvõte ohust, mida see ikka veel Ukraina piiridest kaugemal kujutab.
Viimastel kuudel on selle ohu meeldetuletusi palju. Eelmisel nädalal Islandist ida pool Norra merel patrullinud AWACS-lendudel avastati peaaegu igal missioonil Vene laevu, mis arvati osalevat õppusel Okean 2024, teatas NATO pressiesindaja.
Lennul, millel ma olin, ütles taktikaline juht, Prantsuse õhuväe major, mulle: „Me pole kohtunud Vene mereväega kuigi sageli. Nüüd teame, et nad on seal väljas.”
Seda tähelepanekut kinnitas hiljuti Briti mõttekoja Chatham House’i artiklis pool tosinat sõjaväespetsialisti, kes uurisid Moskva plaane oma sõjaväe taastamiseks, mis on nüüdseks saanud silmatorkava ühe kolmandiku Venemaa valitsuse kulutustest.
Palju on tehtud Ukraina muljetavaldava eduga Putini Musta mere laevastiku uputamisel või sandistamisel. Kuid Chatham House’i uuringu kohaselt olid hävitatud või sandistatud laevad, välja arvatud paar erandit, „väga vanad või piiratud” alused. Venemaa merevägi „ei ole kaotanud oma lahinguvõimet”, järeldas uuring, ja Moskva „ülemaailmse võimsusprojektsiooni võime pole vähenenud”.
Selle võime rõhutamiseks ristlesid kolm Vene sõjalaeva ja üks allveelaev juunis Kuuba vetesse ning jäid mitmeks päevaks Havanna lähedale. Need ei kujutanud USA-le erilist ohtu; erinevalt teistest Moskva arsenalis olnud laevadest ja allveelaevadest ei olnud need tuumarelvadega varustatud. Kuid nad kandsid hüperhelikiirusega täppisrakette, mille lennuulatus on mitusada kilomeetrit.
Samuti tasub meeles pidada, et Putini tuumamõõga põristamine, mis on edukalt hirmutanud Lääne juhte Ukrainasse relvatarneid aeglustama, on hõlmanud enamat kui retoorikat. Putini korraldusel harjutasid Vene väed maikuus ettevalmistusi taktikaliste tuumarelvade kasutamiseks.
See ei tähenda, et Putin kavatseb alustada tuumasõda või et ta usub, et Venemaa laevastik võiks USA mereväega võistelda. Kuid mida kauem Ukraina sõda kestab, seda enam peaks Lääs usaldama oma aluspõhist oletust – et Moskva suudab Washingtoni ja tema liitlasi ületada Venemaa vägede ja ressursside hulga ning lääneriikide eskaleerumisohtude tõttu tasakaalust väljas hoidmise kaudu.
Putini strateegia näib üha arukam, kuna avalikkuse toetus Ukrainale on USA-s ja mõnes Euroopa osas vähenenud. Seal on kadumas lootused, et Venemaa saab lahinguväljal lüüa või et tema majandus laguneb USA juhitud sanktsioonide raskuse all.
Soovmõtlemist Venemaast kui pabertiigrist on vähendanud Ukraina eelmise, 2023. aasta vastupealetungi ebaõnnestumine ning Putini võime mässukatset ja sõjalisi tagasilööke üle elada.
Tõsi, Ukraina sissetung Venemaa Kurski oblastisse oli sel suvel propagandatriumf. Kuid see on viinud Kiievi kontrolli alla vaid 0,006 protsenti Venemaa maismaast. Seevastu Moskva väed hõivavad peaaegu 20 protsenti Ukraina territooriumist – hoolimata 200 miljardi dollari suurusest läänepoolsest sõjalisest ja muust abist.
Läänel on olnud õigus, aidates Kiievil iseseisvust säilitada. Nüüd on vaja sõnastada jätkusuutlik pikaajaline strateegia, mis heidutab Venemaa tulevast agressiooni Ukrainas ja mujal – ilma võltsi eeldusteta, et Moskva jõud on ammendunud.
