Sõiduauto oli pimedal sügisõhtul Iisalmist põhja pool kraavi ja katusele sõitnud. Möödus terve öö, järgmine hommik ja terve päev, ilma et keegi oleks abi kutsunud. Autos oli vigastada saanud juht, kes ei saanud sealt välja, kuna tema jalg oli muljutud. Telefoni mehel kaasas polnud.
Alles järgmisel pärastlõunal imestas mööduja, miks teeäärne silt oli katki. Ta otsustas peatuda ja minna kontrollima. Nii leiti maanteelt kraavi sõitnud ja tihedasse võssa katusele sõitnud auto, vahendab Yle.
Avastuse teinud inimene helistas hädaabinumbril. Vigastatud juht sai lõpuks abi peaaegu ööpäev pärast õnnetust. Mees toimetati ravile Kuopio ülikooli haiglasse. Politsei teatel ei olnud juht joobes.
Tuletõrjeülemal Lari Parkkinenil on Põhja-Karjala päästekeskuses üle 20-aastane kogemus. Tema hinnangul on õnnetuspaigale sattunud inimeste käitumine muutunud.
„Kahjuks tundub tänapäeval praktika selline, et sõidad mööda ja helistad kiiruga häirekeskusesse ega kontrolli, mis seal on juhtunud ja kas keegi on reaalses ohus,” räägib Parkkinen.
Lihtne hädakõne ilma olukorda kontrollimata võib põhjustada tarbetut tööd. Näiteks Põhja-Karjalas toimub iga kuu mitu väljasõitu õnnetuskohtadele.
Tuletõrjeülem tuletab meelde, et hädaolukorras peatumine ja abi andmine on seaduslik kohustus.
Mõelge, kui see juhtub teie lähedasega ja ta vajab abi. Aidake samamoodi kaasinimesi, õhutab Parkkinen.
Kui näete õnnetuskohal päästeautosid või politsei või päästjate poolt üles pandud linte, on juhtum juba võimude hoole all ja sellest ei pea teatama.
Selle asemel loodavad päästjad turvalisuse huvides, et märgates enda ees olevate alarmsõidukite tulesid, võtaksite hoogu tunduvalt maha.
Teine soov on see, et te ei jääks videot tegema, vaid austaksite oma ligimesi.
Õnnetuspaiku on väga lähedalt filmitud. Ka sel juhul võiks mõelda, et mis siis, kui teie või teie kallim on sees ja kõrvalised filmivad ja videod lähevad levima. See pole hea privaatsuse kaitse tõttu, sõnab Parkkinen.
Praegu võib alarmsõidukitel näha kleebiseid: „Pildista elu, mitte õnnetuspaika”.
