Soomes on kinnisvara hind langenud kohati ülimadalale, sest väiksemad kohad jäävad tühjaks. Nüüd on asutud maju lammutama, aga sellestki pole abi.

Haka elurajoon rajati Savonlinna idaossa 1960. ja 1970. aastatel, kui Soome tööstus arenes kiiresti ja sellega seoses linnastumine. Linn ehitas hulga üürimaju, vahendab Helsingin Sanomat.

Kahetoaline veidi alla 60 ruutmeetri suurune korter maksab 616,86 eurot kuus. Korteril on klaasitud rõdu ja väike saun.

Majas on 30 korterit, millest 12 on vabad. Postkastides ootavad reklaamajakirjad asjata järeletulemist. Osa postkaste on kinni teibitud.

Kõigepealt tühjenesid maapiirkonnad. Kui 1950. aastal sai põllumajandusest ja metsandusest elatist miljon soomlast, siis 1975. aastal vaid 300 000.

Kolmandik Soome praegusest elamufondist on ehitatud 1960.–1970. aastatel. Linnade äärde kerkisid elurajoonid, mis täitusid beebibuumi ajastu peredega.

Savonlinna keskusest Olavinlinnast vähem kui kolme kilomeetri kaugusele kerkis Haka rajoon. Üheksaliikmeline pere kolis Kerimäki maakohast sinna 1967. aastal.

„Paremate elamistingimuste nimel,” ütleb 73-aastane Esa.

Ta meenutab, et naabrusse koliti Punkaharjust, Rantasalmist, Sulkavast ja Sääminkist. Paljud leidsid tööd Schaumani vineeritehases või Enso-Gutzeiti masinatöökojas.

Uued korterid olid luksus, mille järele oli järjekord. Esa vanemad pidid enne surma mitu korda üürikorterit taotlema. „Kõik oli super. Seal olid dušid ja elektrisaun,” sõnab ta.

Kui Haka piirkonda ehitati, oli külmkapp vaid pooltes Soome kodudes. Kümme aastat hiljem oli see praktiliselt igas kodus.

Enam pole äärelinnadesse tungi. Teadlane Mats Stjernberg on uurinud 1960. ja 1970. aastatel ehitatud eeslinnasid. Tulemused on heidutavad: eeslinnade elanikkond väheneb ja vananeb. Sotsiaal-majanduslikud probleemid kuhjuvad. Paljud elavad üksi.

Muudatused on üleriigilised, kuid neid on enam närbuvate piirkondlike linnade eeslinnades. Sellises nagu Savonlinna Haka rajoon.

Stjernberg edastab statistika:

Aastal 1990 elas Haka piirkonnas 1065 inimest. Iga kümnes oli saanud 65-aastaseks. Kolmandik elas üksi.

Aastal 2020 elas piirkonnas 554 inimest. Iga kolmas oli saanud 65-aastaseks. Kaks kolmandikku elasid üksi.

Majanduslangus jättis jälje Soome eeslinnadele. 1990. aastate alguses oli äärelinnas töötuid ligikaudu sama palju kui mujal.

Aastatuhande vahetusel oli töötuse määr Haka piirkonnas üle 50. Kuigi protsent on vahepeal langenud, oli see 2020. aastal siiski riigi keskmisest selgelt kõrgem.

Aastakümnete jooksul on äärelinna väikesed butiigid kadunud, kuna teenused on koondunud marketitesse ja kaubanduskeskustesse.

Võib-olla ei peaks Haka rajooni enam isegi naabruskonnaks nimetama. Õigekeelsuse sõnaraamatu järgi on naabruskonnas oma ärikeskus olulisemate teenustega.

Haka piirkonnas teenuseid ei pakuta.

Varem olid Haka korterite järele järjekorrad. Haka elurajoon ehitati ühe tänava, Kangasvuokontie äärde. Teenuseid enam pole, on vaid kortermaja ja üks ridaelamu jupp. Majade kõrval on üks ehitis, kus varem tegutsesid kool ja lasteaed. Lõpuks oli seal noortekeskus, aga seegi viidi mujale. Nüüd hoone laguneb ja see on kavas lammutada.

Praegu on mäe otsa rajatud Haka piirkonnal halb maine. Seda kutsutakse Golani kõrgendikuks. Samas kohalikud inimesed ei nurise, sest lähim pood on vaid kilomeetri kaugusel.

Inimesed räägivad, et Haka piirkonnas oli lapsena hea kasvada, aga hiljem on mindud elama Helsingi piirkonda. See oli poolsunniviisiline minek, sest töökohad on Helsingi piirkonnas.

Savonlinnas enam eriti lapsi ei sünni, haigla sünnitusosakond suleti 2014. aastal. Inimesed räägivad, et lapsi ei tehta, kui sünnitada tuleb teel haiglasse taksoautos.

Inimesed teavad, et sealse kinnisvara eest ei saa seda hinda tagasi, mis selle eest maksti. Korterite hind on 20 tuhande euro ringis. Nüüd on kortermaju hakatud lammutama, sest lastega peresid on väga vähe. Maju ei tasu enam remontida, kuna nõudlust pole.

Nüüd on Soome idaosas asuva Savonlinna inimestel lisaks veel üks mure: Venemaa. Küsitakse, kas Vene raketid sinna ulatuvad.

Haka piirkonnas elavad Oleksandr ja Ljubov, kes tulid kaks aastat tagasi Ukrainast Odessast. Soome keelt nad ei räägi. Samas korteris elavad nende tütar Irina ja tütretütar Liza. Irina kurdab, et Savonlinnast tööd ei leia. Ukrainas töötas ta raamatupidajana.

Pere ei taha, et neist pilti tehtaks. nad kardavad venelasi. Kui küsida elu kohta Ukrainas, hakkab Ljubov nutma. Poeg ja väimees on Ukrainas. Nende lähedasse majja oli kukkunud hiljuti pomm. Ljubov räägib, et loodetavasti kõik varsti lõppeb.

Savonlinna loodab, et linna asuvad elama migrandid, aga nemadki eelistavad Helsingi piirkonda. Suur löök oli Savonlinnale see, kui kohalik pedagoogiline kõrgkool viidi ära Joensuusse 2018. aastal. Kui töö- või õppimiskohti pole, siis hakkavad inimesed lahkuma.

Helsingi ülikooli linnageograafia professori Mari Vaattovaara sõnul takerduvad regionaalsed linnad nagu Savonlinna oma strateegiatesse rahvastiku kasvu lootuses. See on aga asjatu lootus.

Savonlinna strateegias on „eriline fookusvaldkond” määratletud kui „laste ja lastega perede arvu kasv”.
„Savonlinna on kaotaja, kui ta ei suuda välja mõelda mingeid muid näitajaid, mis räägiksid elujõust teist juttu,” ütleb Vaattovaara.

Teenuste tsentraliseerimise asemel võiksid omavalitsused muuta näiteks väikekoolid konkurentsiväärtuseks. Samas tekiks äärelinna kohtumispaiku, mis loovad kogukonnatunnet. „Kas see võiks olla väike, parim kool maailmas, millega see koht meelitaks?” märgib ta.

Väike poiss õpib tänaval jalgrattaga sõitma. Isa Aku (30) ja kasuema Noora (24) rõõmustavad. 5-aastane Mikael sõidab esimest korda ilma abiratasteta.

„Ma lihtsalt sõitsin rattaga!” räägib Mikael.

Pere elab Haka piirkonnas üürikorteris alates juunikuust. Valikut mõjutas Aku töökoht. Kümneminutilise autosõidu kaugusel on masinatöökoda, mis toodab paberitööstusele seadmeid.

Läheduses on ka Mikaeli eelkool. Noora sõnul oleks siiski tore, kui äärelinnas oleks veel lasteaed. Siis saaks igapäevaelus hakkama ilma autota.

Lammutatud majade asemele loodab pere midagi muud kui heina. Võiks ehitada näiteks välijõusaali.

Noora elas sealkandis varemgi. Hiljuti lõpetas ta pinnaviimistluse eriala, aga tööd ei leia. „Savonlinnas ei ehitata midagi uut,” sõnab ta.

Ta igatseks Savonlinnas „palju uut elu”. Näiteks riidepoode, kust noored täiskasvanud võiksid endale midagi selga osta.

Haka piirkonda võiksid bussid käia tihedamini. „Kui bussid ikka sõidaksid nädalavahetusel, kui ööklubid suletakse, siis võiks neid ka külastada,” räägib Noora.

„Savonlinna on ju väljasurev linn,” ohkab Aku.

Kuuldavasti ihkavad kõik noored minema saada. Nende sõbrad on juba läinud. Ka nemad kaaluvad.

Kui tööd napib, tuleb lahkuda. Teine oluline küsimus on tervishoiuteenused: kui neid veel kärbitakse, ei tundu Savonlinna lapse kasvatamiseks turvaline koht.

Valitsus on teinud ettepaneku, et 2026. aastal lõppeb Savonlinna haiglas ööpäevaringne valve.

Paljud inimesed on piirkonnas surnud. Räägitakse, et Golani kõrgendik on jäänud väga vaikseks.