Vantaa perel oli kolm autot ja neist kaks pereisa omad. Kõnealune pereisa sai idee, mis tema arvates võis aidata tal parkimistrahve vältida.
Isa soovitas oma pereliikmetel võimalikest parkimistrahvidest mitte rääkida. Pereliikmed teadsid, kus autovõtmed asuvad ja kõigil oli võimalus nendega sõita, vahendab Ilta-Sanomat.
Kahe ja poole aasta jooksul ilmus isa autode esiklaasidele viis parkimistrahvi. Kui makseid ei laekunud, nõudis ParkkiPate 1956. aastal sündinud mehelt kohtu kaudu välja viis 60-eurost kontrollitasu. Mees vaidles asjale vastu Ida-Uusimaa kohtus, kuna enda arvates ei olnud ta oma autosid parkinud.
Mees väitis kohtule, et ta ei tea, kes autosid kasutas. Tema sõnul võis roolis olla kes iganes perekonnast.
Kohtus väitis mees, et ta ei pea oma pereliikmete vastu ütlusi andma, vaid tõendamiskohustus trahvi saanud juhi kohta lasub ParkkiPatel.
ParkkiPate väitel kasutas autot sõidukite omanik ja seetõttu adresseeriti maksed temale.
Kohus tuletas meelde tõendamiskohustust, mis lepinguõiguslikes küsimustes on kokkuleppele tugineval poolel, et mehega sõlmiti tegelikult kokkulepe auto parkimise kohta.
Kohtupraktikas on tõendite hindamisel arvestatud kogemuse reeglit, mille kohaselt juhib sõiduki omanik või valdaja tavaliselt sõidukit ise või vähemalt teab, kes igal hetkel roolis istub.
Tavaliselt peab omanik esitama juhi kohta tõendid. ParkkiPate tugines asjaolule, et omanik oli kõigil juhtudel juht olnud. Muid tõendeid mees ei esitanud.
Kohtu hinnangul ei ilmnenud hageja tõenditest, kas Vantaa mees oli autot juhtinud või mitte. Mehe kaks täiskasvanud poega kasutasid põhiliselt ühte trahvi saanud autodest.
Mees tõi kohtus välja, et vähemalt keegi pere liikmetest oli kasutanud autosid, mistõttu polnud ta võimalikust juhist täielikus teadmatuses. Kuigi kostja piiras kasutajaid väikese ringiga, ei nimetanud ta kedagi.
Kohus leidis, et autosid võis juhtida keegi teine peale kostja ning märkis, et kostja ja ParkkiPate vahel puudub leping, mille alusel kostja peaks tasuma kontrollitasu.
Kohus jättis hagi rahuldamata ja ParkkiPate ei saanud kohtuotsuse alusel nõutud kontrollitasusid.
Kuid Parkkipate kaebas asja edasi Helsingi ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus nägi asja hoopis teisiti kui varasem kohus.
Kostja oli andnud oma pereliikmetele korralduse mitte öelda talle, kui autodele on kehtestatud kontrollitasu. Kasutajate ring oli reeglina piiratud ja väike, mistõttu ei peetud üldist teatud aja juhiks olemise eitamist usutavaks.
Õiguspraktikas on kontrollitasu puudutavates küsimustes järgitud kogemuse reeglit, mille kohaselt sõidab autoga selle omanik või valdaja või ta vähemalt teab, kes seda juhtis ajal, mil kontrollitasu määrati.
Ringkonnakohtu seisukoht oli, et kostja oli tahtlikult tekitanud olukorra, kus juhi kohta käivad tõendid olid tema jaoks ka tagantjärele teadmata. Kohus leidis, et sõiduki juhi kohta oli tõendamiskohustus perekonnapeal, kui ta ise ei olnud seda juhtinud.
Ringkonnakohus otsustas kiita heaks ParkkiPate hagi ja Vantaa mees peab tasuma hageja nõutud tasud. Ühtlasi vabastati ParkkiPate kohtukulude tasumisest.
Vantaa mees peab tasuma ParkkiPate kohtukulud 4200 eurot. Mehe enda kohtukulud jäävad 2500 euro kanti. Suhteliselt väikeste parkimistasude asemel maksis kostja lõpuks ligi 7000 eurot.
Ringkonnakohtu otsust on võimalik edasi kaevata ülemkohtusse, kui see annab menetlusloa.
