Elektriautoga oli kavas sõita tööle Hämeenlinna ja Helsingi vahel. Auto aga selleks otstarbeks ei sobinud, leidis klient, keda selles loos kutsutakse Sariks.

Ta oli ostnud autoesindusest 2020. aasta Kia Niro 29 790 euro eest ning tasunud ka vormistamise eest 399 eurot, vahendab Iltalehti.

Ost toimus eelmise, 2023. aasta augusti alguses ning autol oli toona läbisõit 59 000 kilomeetrit.

Üsna pea avastas Sari, et elektrilist Kiat ei saa ta tööle sõitmiseks kasutada. Tema sõnul ei jõudnud auto öö jooksul kodus järgmiseks hommikuks ära laadida.

Sari tahtis auto poodi tagastada, aga pood ei olnud nõus.

Tehingust oli möödunud vaid veidi üle kahe kuu, kui ta pöördus autovahetuse kavatsusega teise autoesinduse poole. Nii see juhtuski.

Teine autoesindus tagastas talle Kia Niro eest 27 000 eurot. Alates eelmisest tehingust oli odomeetrile kogunenud 9000 kilomeetrit rohkem. Asenduseks ostetud uue autoga õnnestus kiirlaadimine.

Lõpp hea – kõik hea … kas nii oligi? Üldse mitte. Sari sõnul oli eelmine autoesindus talle Kia Niro laadimiskiiruse kohta vale infot andnud.

Esimene autoesindus ei olnud seega nõus tehingut tühistama.

Seetõttu otsustas Sari esitada autoesinduse vastu rahalise nõude. Ta asus hüvitist nõudma tarbijavaidluskomisjoni kaudu.

Sari ütles, et nõudis Kia müünud ​​kaupluselt hüvitisena 3588 eurot.

Nõude aluseks oli puudulik teave ja hinnavahe uues kaupluses. See sisaldas hinnavahet 2790 eurot, tehinguobjekti vormistuskulusid 399 eurot ja finantseerimise kulusid 399 eurot.

Sari sõnul oli müüja auto kasutusotstarbest teadlik.

Müüja oli selgeks teinud, et autol „vahelaadimine” töötab, kuid see funktsioon autol puudus ja seda ka autost ei leitud. Kolmefaasilise vooluga autot laadida ei saanud, sel juhul oleks kolmekordistunud laadimiskiirus (11 kWh), kuigi müüja oli öelnud, et see on võimalik, seisab Sari saadetud avalduses.

Ta oli viga märganud kaks nädalat pärast tehingu tegemist ja andis sellest peaaegu kohe müüjale teada.

Müüja andis komisjonile oma vastuse, milles eitas Sari väidet.

Iseenesest saab auto teha kliendi tööreisi ühe laadimisega, sest auto sõiduulatus on ühe laadimisega 400 km, seisab vastuses.

Müüja väitel on kiirlaadimispunktides võimalik autot kiiresti laadida, seega oli aeglane vaid kodune laadimine.

Siis tuleb seletustes oluline erinevus. Müüja sõnul ei olnud osapooled enne tehingut laadimisaega arutanud ning kliendile ei antud vale infot.

Komisjon asus asja menetlema tarbijakaitseseaduse seisukohalt. Seaduses on muuhulgas kirjas, et „veahinnangu aluseks on ostja mõistlikud ootused”.

Komisjon leidis, et on selge, et Sari kodune auto laadimine polnud võimalik nii, et auto aku oleks hommikul tööle sõites täis.

Selle fakti tunnistamine ei tähendanud, et autol oleks olnud mingisugune viga või et müügitehingu käigus oleks midagi valesti tehtud.

Nüüd asus komisjon uurima võimalikku suhtlusviga, millele Sari oma avalduses viitas. Nii et kas esindus andis talle auto laadimisvõimsuse kohta ebaõiget teavet?

Tarbijal kui vea üle kaebajal on kohustus tõendada väidetavat viga, teatas komisjon.

Sari oli nüüd raskes olukorras. Tal polnud kirjalikku tõendit selle kohta, et müüja oli auto laadimise kohta vale juttu ajanud.

Täpsemalt on vaja kirjalikke ja pildilisi tõendeid, sest komisjon ei kuula enam osapooli otsuste tegemisel.

Lõpuks leidis komisjon, et juhtumist ei nähtu, et müüja oleks andnud Sarile laadimise toimimise kohta ebaõigeid andmeid.

Tarbijat on teavitatud, et sõiduki sõidukaugus optimaalsetes tingimustes on kuni 400 kilomeetrit. Juhtumis ei ole tõendatud, et tarbijale oleks laadimisvõimsuse või laadimiskiiruse kohta ebaõigeid andmeid edastatud, otsustas komisjon.

Seega puudub komisjoni hinnangul asjas hüvitise maksmiseks alus. Otsus oli üksmeelne.