Sõnum on selge: Soome on kõrvakirurgia vallas üks maailma tippriike. On aasta 1962 ja Suomen Kuvalehti esitleb kodumaist meditsiinialast oskusteavet, mida õpitakse ka teistest Põhjamaadest. Artikli järgi teatakse Soomes hästi keskkõrva väikese kuulmisluu defekte ja kuulmise parandamisest teatakse palju.
Reaalsus vana leheloo taga on aga värske uurimismaterjali järgi kahetine, vahendab Iltalehti.
Teatud kurtust põhjustava haiguse kirurgiline ravi oli täiskasvanutel andnud häid tulemusi ja tekkis huvi, kas lastele võiks samast protseduurist kasu olla.
Oulus uuriti asja 1960. aastate keskel nii, et opereeriti seitset täiskasvanut ja 37 last. Lapsed olid kõik Oulu Kurtide Kooli õpilased, noorimad 7-aastased, vanemad veidi üle 15-aastased. Operatsioonile valiti õpilased, kes kuulmistesti järgi ei olnud täiesti kurdid.
Osa haigeid on veel elus, sest 1960. aastate lapsed ja noored on praegu 60-70ndates eluaastates.
Teadlased Marjo Laitala ja Outi Ahonen on küsitlenud tosinat Oulus lapsena operatsioonil käinud inimest. Uuringust selgus, et enamiku jaoks on siiani ebaselge, miks operatsioonid tehti.
Mõned neist ütlesid ka, et nende vanemad ei teadnud operatsioonist midagi ette. Ehk siis laste opereerimiseks neilt luba ei küsitud, ütleb Laitala.
Erinevalt opereeritud täiskasvanutest ei olnud laste kuulmises märgatavaid muutusi.
Kuu aega pärast operatsiooni täheldati 20 õpilase kuulmises väikest paranemist, kuid kuue kuu möödudes muutust enam ei täheldatud.
Tulemustes mängis rolli tolleaegne kuulmiskontrolli tehnoloogia: see ei mõõtnud tingimata õigesti operatsioonil oleva lapse kuulmist ei enne ega pärast operatsiooni.
Selle asemel ütlesid mõned intervjueeritavad, et neil on operatsioonist tekkinud tüsistusi. Üks teatas, et kaotas täielikult oma varem nõrga kuulmise.
Laitala tõlgenduse kohaselt võeti operatsioonid lastel ette, kuna täiskasvanutele oli tehtud juba sadu operatsioone. Nende põhjal hinnati võimalikud kahjud ilmselt väiksemateks.
Soomes tehti 1959. aastast nn kuulmisoperatsioone uue tehnikaga, mida kõrvakirurgid kasutavad minu arvates siiani, ütleb Laitala.
Oulu operatsioonid ühendasid eksperimentaalse ravi ja meditsiinilise uurimistöö.
Tänapäeval tunnistatakse nende kahe erinevust. Teiste seas on tervishoiueetika eksperdid seda teemat kaalunud ja leidnud, et piiri tõmbamine on keeruline. Kõige olulisem on eelkõige see, mis on ravi lõppeesmärk ja kas patsient teab, millega ta on nõus. Eksperimentaalne ravi on eksperimentaalne, kuna selle mõju ei ole veel piisavalt uuritud, et seda praktikas kehtestada.
Oulus toimuvad operatsioonid räägivad ajaloolistest sündmustest, mille üle Laitala hinnangut anda ei taha.
Hea on meenutada, et 1960. aastatel ei olnud sarnast regulatsiooni nagu praegu. Meditsiiniuuringute õiguslik reguleerimine algas Soomes tegelikult alles 1980. aastatel. Esimesed patsiendi enesemääramisõigust rõhutavad eetilised kohustused pärinevad 1948. ja 1964. aastast.
Teema on äärmiselt tundlik, mitmetahuline ja mitmes mõttes eetiliselt raske. Ehk võtab riigipoolne kurtide ja viipekeele tõe- ja lepitusprotsess asja arvesse, märgib Laitala.
