Strasbourgis saabub Soome valitseva koonderakonna liikmete teisipäevahommikusele kohvikukoosolekule igati hoolitsetud Henna Virkkunen. Kuigi aeg on veel varajane, on Virkkuneni soeng ja meik täiuslikud. Kõigest on näha, et ees ootab suur päev.

Virkkunen kummardub tema kõrval istuva Mika Aaltola poole ja pühib vaikselt Aaltola ninalt puru. See on Virkkunenile omane – hoolitsus. Eelmisel hooajal olevat Virkkunen olnud põlissoomlaste eurosaadiku Teuvo Hakkaraineni „mitteametlik eestkostja”, kes alati hoolitses selle eest, et Teuvo bussile või lennule jõuaks, vahendab Iltalehti.

Ajakirjanikud püüavad Virkkunenilt voliniku portfelli sisu kohta küsida, kuid ta vastab ümmarguselt ja lubab asja juurde hiljem naasta. Kaks tundi hiljem selgub, et Virkkunenist saab uue komisjoni teine ​​asepresident ning tehnoloogia ja turvalisuse eest vastutav volinik – Euroopa reformija, nagu ta ennast nimetab.

Tuleme korraks tagasi 1980. aastatesse Jyväskyläs. Teismeline Henna Virkkunen on mässumeelne. Ta peaks minema kooli, aga ta ei ole huvitatud. Virkkunen otsustab kooli minemata jätta ja suundub hoopis hobusetalli.

Aastal 1972 sündinud Virkkunenist sai hobustehull 5-aastaselt. Oma poni sai ta 10-aastaselt.

16-aastaselt lahkus Virkkunen õhtukeskkoolist ja läks Taani rahvuskoondise tasemel võidusõiduhobuseid treenima. Virkkuneni ettevõtjatest vanemad ei olnud viieliikmelise pere vanima lapse otsusega rahul.

Virkkunen ütleb, et tema teismelise mässumeelsus on seletatav karmi teismeea, kangekaelsuse ja sooviga autoriteedile vastu seista.

Võib-olla olen ikka natuke selline, et mind on raske kamandada, naerab Virkkunen.

Hobused, tallis olemine ja ratsutamine olid minu jaoks tol ajal kõige tähtsamad, võib-olla ma ei näinud teismelisena, et mul on muud omadused, milles ma hea olen, sõnab ta.

Veidi hiljem 1990. aastate alguses naasis kahekümnendates eluaastates Virkkunen majanduslanguse küüsis olnud Soome. Maailm oli segaduses: Nõukogude Liit oli kokku varisenud ja Berliini müür langenud.

Virkkuneni hakkasid huvitama sotsiaalteemad. Ta asus õppima avatud ülikoolis ajakirjandust ja kõnekommunikatsiooni. Hiljem pääses Virkkunen ülikooli avatud ülikooli õpingute kaudu, kuigi tal polnud keskkooli lõputunnistust. Virkkunen lõpetas magistri- ja litsentsiaadiõppe alles 2007. aastal.

Ajalehes praktikal olles sai Virkkunen poliitika sädeme.

Aastal 1994 osales Virkkunen Soome EL-i liikmeks saamise kampaanias. Paar aastat hiljem pääses ta koonderakonna esindajana Jyväskylä linnavolikokku.

Oma elu tähtsaimaks pöördepunktiks peab Virkkunen ülikooliõpingute alustamist.

Samal ajal tekkis minus poliitika-vaimustus, nii et teatud mõttes hakkasid need võimalused mu elus avanema, sõnab ta.

Virkkunen pääses parlamenti alles kolmandal katsel 2007. aastal. Juba järgmisel aastal määrati ta haridusministriks.

Virkkunen seisab nüüd Brüsselis komisjoni peahoone Berlaymonti ees. Väljakut kaunistab pikk rida EL-i lippe. 30 aastat tagasi ELi liikmeks pürgimist toetanud Virkkunen ei osanud arvata, et ühel päeval saab temast komisjoni teine ​​asepresident ning tehnoloogia ja julgeoleku eest vastutav EL-i volinik.

Siis, kui parlament mu ametisse nimetamise heaks kiidab, tuletab Virkkunen meelde.

Alates 2014. aastast EL-i parlamendisaadikuna töötanud Virkkunen kuulub Soini sõnul „EL-i usklike rühma”.

Soome tulevane volinik ei salga oma usku EL-i koostöö jõusse, kuid tema sõnul on üks asi, mida ta tahab muuta, nimelt „liigne bürokraatia”.

Virkkunen ei ole entusiastlik analüüsima, milline omadus on toonud ta Brüsseli võimu tippu, kus ta alustab peagi volinikuna seadusandlike ettepanekute filtreerimiseks, muu hulgas EL-i bürokraatia vähendamiseks.

Küsigem siis teistelt, milline omadus on Virkkuneni toonud EL-i võimu tuumikusse. Vastused tulid 16 poliitikult, kes töötasid Virkkuneniga valitsuses või Euroopa parlamendis.

„Sõbralik, töökas, kangekaelne, mitte seljataga susija, asjatundja, hea huumorimeelega, laiapõhjaline asjahuviline, sihikindel, visa, erakonnale truu, kogenud, meeskonnamängija, kolleegide suhtes alati korrektne, ei karda midagi,” on Virkkuneni iseloomustatud.

Virkkuneni suhtes ei paista kellelgi olevat kriitikat ja kuigi aastate jooksul on olnud erimeelsusi aetava poliitika osas, on Virkkunen teinud seda „viisakalt”, nagu ütleb endine roheliste partei juht ja eksminister Heidi Hautala.

Virkkunen ütleb, et on saadud iseloomustustest „natuke liigutatud”, kuid veeretab vastutuse oma poliitilise edu eest teistele.

Kindlasti on selle taga palju visa tööd, kuid edu eeldab, et on olnud palju inimesi, kes on mind erinevates punktides toetanud, sõnab ta.

Poliitikas ei piisa sellest, et sa midagi tahad või selle poole pürgid, sest teatud positsioonile pääsemine nõuab alati tõeliselt suurte gruppide usaldust ja toetust, sõnab ta.

Veidi mõeldes ütleb Virkkunen siiski, et tema praegune elutee poleks olnud võimalik ilma hobuharrastusest saadud õppetundideta.

Sain oma poni 10-aastaselt. Hobused on mulle õpetanud vastutustunnet ja töökust, märgib ta.

Ta ütleb, et tema pidi hoolitsema poni toitmise ja hooldamise, arsti vastuvõttude, rautamise ja transpordi eest.

Kui sulle anti noores eas midagi nii tähtsat, mille eest vastutada, siis loomulikult on sellel olnud suur mõju ka sinu ülejäänud elule, lisab ta.

Töö hobustega on mulle õpetanud rahulikkust ja stabiilsust, sest hobune on jooksuloom ja satub kergesti paanikasse, seega on oluline ise väga rahulikuks jääda, märgib ta.

„Sarnast käitumist on minu puhul kindlasti näha ka pingelistes poliitilistes olukordades,” ütleb Virkkunen.

Hobuharrastus ühendab ka Virkkuneni ja Euroopa Komisjoni juhti Ursula von der Leyenit.

Virkkunen märgib, et loomulikult ühendavad hobused alati inimesi. Ta sõnab, et räägib von der Leyeniga aeg-ajalt nii EL-i teemadel kui ka hobuste teemadel.

Oma volinikutöö konkreetsest sisust ei soostu Virkkunen veel rääkima. Ta väidab, et volinikke pole veel ametisse nimetatud. Optimistliku hinnangu kohaselt võiks uus komisjon tööd alustada detsembri alguses.

Küll aga on teada, et Virkkunenist saab tehnoloogia- ja julgeolekuküsimuste eest vastutav Euroopa Liidu volinik. Komisjoni aseesimehena koordineerib Virkkunen ka teiste volinike tööd. Lisaks tehnoloogia- ja digiküsimustele vastutab Virkkunen sisejulgeoleku, kaitsetööstuse ja õigusriigi küsimuste ning osaliselt ka innovatsiooniküsimuste eest.

Virkkunen ütleb, et komisjoni väljakutse number üks saab olema Euroopa majanduse ja konkurentsivõime kordategemine.

Eelkõige tahan, et Euroopa oleks koht, kus inimesed saavad oma unistused ellu viia, töötada ja proovida. Samuti tahan, et me oleksime maailmas teerajajad keskkonna seisukohast. Hetkel on ka julgeolekuga seotud suured küsimused, loetleb Virkkunen.

Virkkuneni tee EL-i võimu juurde pole olnud tavaline, vähemalt mitte kooliskäimise osas.

Mida ta soovitaks noortele, kes teevad oma elu valikuid? Südame häält tasub järgida, kuigi noortel on see muidugi raske, sest neil on veel nii vähe elukogemust, et nad ei tea ilmtingimata enda kõiki tahke ehk seda, milleni nende enda võimed võivad ulatuda, sõnab ta.

Virkkunen loodab, et iga noore lähiringkonnas on inimene, kes noort näeb ja sisendab temasse usku, et „see on see, millega sa võiks tegeleda”.

Ka mina nägin ennast noorena vaid kindlas, üsna kitsas valguses, sest ma armastasin nii väga hobuseid, sõnab ta.

Teistelt poliitikutelt saadud iseloomustustes öeldi, et Virkkunen „ei karda midagi”. Kas see on tõsi?

Olin tuleviku suhtes üsna kindel, nii poliitikas kui ka elus, sõnab ta.

Endine väljaande Helsingin Sanomat poliitikareporter Unto Hämäläinen rääkis pärast Virkkuneni volinikuks saamist Facebookis, kuidas 2004. aastal oli Henna Virkkunen viimaseid kuid rasedana teda litsentsiaaditööga seoses intervjueerinud. Hämäläineni sõnul oli Virkkunen intervjuu ajal paar korda oianud, kui laps kõvasti vastu kõhtu lõi. Hämäläinen ütles, et tundis kergendust, kui ta Virkkuneni rongiga Jyväskylässe saatis, sest laps oleks võinud iga hetk sündida. Paari päeva pärast sündis poiss, kes sai nimeks Väinö.

Aastal 2022 ähvardas Virkkunenit halvatus või isegi surm, kui ta kukkus eriüksuslaste sarja võtetel helikopterilt kaheksa meetri kõrguselt pea ees külma vette ja murdis selgroo.

Ma said luumurrust teada alles kaks päeva hiljem. Ilmselt oli see märk teatud kangekaelsusest ja jonnakusest, kui ma kaks päeva katkise selgrooga ringi käisin. See polnud sugugi lihtne, ütleb Virkkunen.

Timo Soini ütles, et on teda teades mures, et volinikuna ei säästa ta ennast ega oma alluvaid. Luban säästa oma alluvaid, aga mitte ennast, ütleb Virkkunen naeratades.