Vastase tsiviilsihtmärkide või elukeskkonna mõjutamine on tänapäeval Venemaa sõjapidamise oluline osa, nendivad Soome riigikaitse kõrgkooli teadlased. Nende meelest on selge, et valmisoleku osas tuleb arvestada ka Venemaa poolt Ukraina infrastruktuuri ja elukeskkonna hävitamise pikaajaliste mõjudega.
Venemaa laiaulatusliku mõju sihtmärgiks on eelkõige tsiviilelanikkond, kelle elamistingimused hävivad, loetlevad riigikaitse kõrgkooli doktorandid Silvia Sommarberg ja Maro Ketola värskes artiklis väljaandes Sotilasaikakauslehti.
Nende väitel on Venemaa vahendite valikusse kuulunud nn ökotsiiditaktika Ukrainas, mis viitab keskkonna tahtlikule hävitamisele. Teadlaste hinnangul on ökotsiidil keskne osa Venemaa laiaulatuslikust mõjust, mille eesmärk on murda vaenlane muude kui traditsiooniliste sõjavahenditega. Kuigi rahvusvaheline õigus keelab ökotsiiditaktika kasutamise, ei ole see Venemaad Ukrainas peatanud.
Lisaks sellele, et keskkonna hävitamine võib põhjustada olulisi kannatusi eelkõige tsiviilelanikkonnale, tekitab süstemaatiline hävitamine pikaajalisi ja ulatuslikke tagajärgi, millel on nii riiklik kui ka rahvusvaheline mõju.
Riiklikult on võimalik näiteks nõrgendada või hävitada vastase põhilisi elutingimusi, aidata kaasa nakkushaiguste levikule ja põhjustada näljahäda. Rahvusvaheliselt tekitab muret oht Ukraina tuumaelektrijaamadele, kirjutavad teadlased.
Riigikaitse kõrgkooli teadlased loetlevad, kuidas Venemaa on rünnakute ja pommiplahvatustega võtnud sihikule tammid, elumajad, haiglad, kultuuriobjektid, teraviljapõllud ja energiarajatised Ukrainas. Nad juhivad tähelepanu nende paikade hävitamise ulatusele ja pikaajalisele iseloomule. Teadlaste hinnangul võib üllatusena tulla ka see, et Ukraina keskkonna hävitamisele saab kaasa aidata ka info mõjutamise vahenditega.
Ukraina veevarustuse süstemaatilist hävitamist ja selle funktsionaalsuse halvamist peavad teadlased Venemaa üheks olulisemaks mõjutamisviisiks. Venemaa on mõjutanud veevarustust naftahoidlate, keemiatehaste ja laskemoonatehaste hävitamisega. Ohtlikke aineid ladustavate rajatiste hävitamisega soodustatakse kahjulike ainete sattumist loodusesse ja seeläbi põhjavette.
Tähelepanu väärib ka veeteede mineerimine ja sõjategevuses tekkivad jäätmed, mis suurendavad sõja jätkudes veeteede mürgitamise ohtu, kirjutavad teadlased.
Nad väidavad, et Ukraina sõja seni suurim löök on olnud tohutu Kahhovka tammi hävitamine. See põhjustas laialdased üleujutused Dnipro jõe alamjooksul, sundides tuhandeid evakueeruma ja tappes sadu. Tammi purunemise tõttu on ligi miljon ukrainlast kannatanud joogiveepuuduse käes ja ligikaudu 140 000 on elektripuuduses. Lisaks on aastateks hävinud muld ja eriti põllumaad ning taimede ja loomade massilise hukkumise tõttu on kahjustatud ökosüsteem.
Tammi hävimise põhjuse osas pole absoluutset kindlust, kuid teadlased märgivad, et Venemaal oli selleks motiiv ja hävitamisel on iseloomulikud Venemaa tegutsemismeetodite tunnused. Lisaks oli tamm enne selle purunemist Vene vägede valduses ning sel ajal tõsteti tehisjärve pind rekordkõrgele.
Teadlased peavad Venemaa mõju peamiseks sihtmärgiks ka kõiki nelja Ukraina tuumajaama, mida sõja ajal on rünnatud. Venemaal õnnestus Zaporižja elektrijaam sissetungi algstaadiumis vallutada ja kasutab nüüd seda piirkonda oma vägede ja varustuse varjupaigana. Samal ajal on jätkatud rünnakuid teistele elektrijaamadele.
Teadlased ütlevad, et suurim mure pole olnud suunatud otsestele rünnakutele elektrijaamade reaktorite vastu, vaid nende vee- ja energiavarustusele.
Venemaa on kallaletungisõja käigus ulatuslikult hävitanud ka Ukraina elektrivõrke. Lisaks otsestele mõjudele on veevärki kahjustanud probleemid elektrivarustusega ning see on jätnud paljud ilma puhta veeta.
Venemaa raketilöögid on suunatud ka põllumajanduslikele sihtmärkidele nagu viljalaod ja farmid. Teadlased märgivad, et Ukraina põllumajanduse hävitamisel on märkimisväärsed sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed.
Sellel on ka rahvusvaheline mõju, sest Ukraina on üks maailma suurimaid põllumajandustoodete eksportijaid arengumaadesse, rõhutavad nad.
Põllumajandust mõjutab laialdaselt ka pinnase saastumine miinide, rakettide, laskemoona ja muu sõjavarustuse tõttu. Raskmetallide ja muude mürgiste ainete lekkimise tõttu on paljud Ukraina suured põllumajanduspiirkonnad aastaid kasutuskõlbmatud. Lisaks võtab aastaid aega alade puhastamine miinidest ja sõjatehnikast pärast sõja lõppu.
Sommarberg ja Ketola tõstavad esile ka Venemaa küberrünnakuid elektrivõrkudele ja elektrijaotusele, mis võivad halvata peaaegu kõik ühiskonna elutähtsad funktsioonid tuumaelektrijaamadest haiglate ning info- ja sidevõrkudeni.
Teadlaste sõnul sisaldavad paljud Venemaa mõjutusvahendid Ukrainas ökotsiiditaktika tunnuseid. Venemaa on varemgi sõdades ja konfliktides sarnaseid tegusid läbi viinud. Selle ilmekaim näide on nn põletatud maa taktika, mida Venemaa on praktiseerinud läbi oma sõjaka ajaloo. Siin hävitab taanduv osapool kogu materjali ja maa, millest vaenlane võib kasu saada.
Põletatud maa taktika tõttu pidi isegi Soome Lapi sõjas palju kannatama, kui Saksa väed põletasid põhja poole taandudes tohutul hulgal hooneid.
Riigikaitse kõrgkooli teadlased tuletavad meelde, et Venemaa ja Nõukogude Liit ei ole alati vajanud sõjaseisukorda ulatuslike keskkonnahävitusaktide toimepanemiseks.
Nõukogude Liidu hooletus ilmnes kõige ilmekamalt Arktika piirkonnas Kara merel. Hinnanguliselt alustas Nõukogude Liit tuumajäätmete merre laskmist juba 1960. aastatel ja see jätkus 1990. aastate alguseni.
Sommarberg ja Ketola on uurinud Venemaa laiaulatuslikku mõju Ukrainas totaalse riigikaitsega seotud Komari uurimisprojektis. Projektis on uuritud julgeolekukeskkonna muutuste ja laiaulatuslike julgeolekuohtude mõju Soome üldisele julgeolekumudelile ja kaitseväe ülesannetele.
