„Toolide liigutamine.” See oli Ukraina kõrge ametniku seisukoht valitsuskabineti muudatuste kohta, mille Ukraina president Volodõmõr Zelenski eelmisel nädalal välja kuulutas.
Seni on rahvusvaheline ja kodumaine meedia suuresti järele koogutanud valitsuse arvamusele selles küsimuses, väites, et see on suurim kapitaalremont pärast Venemaa tungimist Ukrainasse. Kuid tegelikult pole see üldse suur uuendus. See on lihtsalt mõne persooni ümberpaigutamine, mida on esitletud millegi suuremana kui see on, ütles ametnik, paludes jääda anonüümseks, et ausamalt rääkida, vahendab Politico.
„Majanduse, kodanikuühiskonna ega akadeemiliste ringkondade seast ei lisatud ühtegi värsket nägu – kuigi seda on valitsusele juba mõnda aega soovitatud,” märkisid ametnikud. Ja see on probleem.
Ainsad erandid on välisminister Dmõtro Kuleba ja – valitsuskabineti muudatustest sõltumatult – Ukraina riikliku elektriülekandevõrgu Ukrenegro juhi Volodõmõr Kudrõtski sunniviisiline lahkumine. Politico küsitletud ametniku ja teiste siseringi isikute sõnul oli Kuleba ärritanud Zelenski võimsat personaliülemat Andri Jermakki, kes soovib ministeeriumi üle suuremat kontrolli.
Ukraina liider on kevadest saati õhutanud ootusi suure valitsuse muutuse kohta, Zelenski ja tema abilised püüdsid tõsta meeleolu langevate isiklike toetusreitingute taustal ja väsinud rahvas seab tema juhtpositsiooni üha avalikumalt kahtluse alla – sellest tulenes ka dramaatiline piiriülene sissetung Venemaa territooriumile Kurski oblastisse eelmisel kuul.
„Kurski operatsioonil olid puhtalt poliitilised eesmärgid ja mitte sõjalised eesmärgid,” ütles opositsiooni rahvasaadik ja Zelenski kriitik Mõkola Knjažõtski. „Muidugi on Kurski operatsioon meie tuju tõstnud. Kuid meil on palju muid probleeme, mis jäetakse tähelepanuta – näiteks tõsise strateegia ja abi puudumine enam kui 3 miljonile ümberasustatud inimesele Ukrainas,” ütles ta. „Kui me ei tee nende abistamiseks midagi enamat, näeme lihtsalt rohkem ukrainlasi riigist põgenemas.”
Ja kahjuks ei aita ümberkorraldused kuidagi leevendada pikaaegseid muresid Zelenski väga personaalse ja mõnede arvates autokraatliku valitsemisviisi pärast, sealhulgas tema sõltuvusest presidendi administratsiooni usaldusväärsete sõprade ja nõunike siseringist. Nad on võimu haaranud ja suures osas vastutusest vabastatud, mõned neist isikutest ei saa isegi palka, ja mõned on olnud tähelepanu all seoses varasemate korruptsioonijuhtumitega.
Eelkõige Kuleba lahkumist nähakse järjekordse näitena sellest, kuidas Zelenski seltskond heidab kõrvale neid, kes on valmis valitsuse poliitikat kahtluse alla seadma ja väljakutseid esitama. See on kooskõlas relvajõudude komandöri kindral Valeri Zalužnõi varasema vallandamisega, kel olid Zelenskiga sõjastrateegia pärast erimeelsused ja kes soovis mobiliseerida palju rohkem sõdureid. Zalužnõi kõrged toetusreitingud ei meeldinud samuti valvsale ja armukadedale presidendi administratsioonile.
Nii Kulebat kui Zalužnõid imetlesid ka Lääne ametnikud ning nende lahkumine – koos kaitseministri Oleksi Reznikovi lahkumisega eelmisel aastal – on tekitanud teatavat rahutust. Mitte, et keegi neist Venemaale propagandasööda ulatamise kartuses selliseid muresid avalikult käsitleks, kuigi mitmed Lääne liidrid avaldasid sotsiaalmeedias Kulebale oma toetust, sealhulgas endine Eesti peaminister ja praegune EL-i välispoliitika kõrge esindaja kandidaat Kaja Kallas: „Teil oli üks maailma raskemaid töid, tänan teid erakordse professionaalse ja isikliku pühendumise eest,” postitas ta sotsiaalmeedias varsti pärast uudist.
Zalužnõid peeti ettenägelikuks, kohanemisvõimeliseks ja tõhusaks komandöriks. „Zalužnõi uuenduslik taktika, lahinguvälja otsuste tegemise detsentraliseeritus ning paindlik, mittebürokraatlik lähenemine koostööle eraannetajate ja vabatahtlikega andsid tehnoloogia ja uuendused, mis tagasid Ukraina varajase edu,” kirjutas analüütik Adrian Karatnycky oma uues raamatus „Lahinguväli. Ukraina.”
Samal ajal on Kudrõtski vallandamine pälvinud Lääne rahastajatelt harvaesinevat avalikku kriitikat. Kirjas Ukraina peaministrile Denõs Šmõhalile andsid ELi ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide esindajad oma häire ning hoiatasid Ukrenergo valitsusest sõltumatuse kahjustamise eest. Kuni viimase ajani jälgis võrgustikku energiaministeeriumi või poliitikute kontrolli all olev nõukogu ja see on nüüd ohus. Kui juhtimisstruktuuri muudetakse, „võib see ohustada meie kollektiivset võimet toetada Ukrenergot ja muid Ukraina elutähtsa energiajulgeoleku prioriteetseid meetmeid”, hoiatasid nad kirjas. Ja G7 suursaadikud võimendasid sõnumit sotsiaalmeedia sõnumites.
Kudrõtski ütles Politicoga rääkides, et valitsus on juba ammu soovinud omada otsest kontrolli Ukrenergo üle, isegi enne Venemaa sissetungi: „Eurooplased nõustuvad ideega, et süsteemihaldureid ja kriitiliselt strateegilisi ettevõtteid peaksid juhtima inimesed, kellel on vastavad erioskused ja kogemused, ja et te ei tohiks lasta poliitikutel operatsioonide üle otsustada ega neisse sekkuda,” sõnas ta.
Ta lisas, et tema vallandamine ei olnud isiklik. „Kõik on seotud võimu tsentraliseerimisega ja ma võin teile öelda, et kui me poleks viimase kahe aasta jooksul iseseisvalt tegutsenud, poleks me suutnud süsteemi käigus hoida.”
Reznikovi juhtum oli veidi teistsugune, sest ei jäänud muud üle, kui ta lahti lasta – tema ministeerium oli haaratud korruptsiooniskandaalidest, mis hõlmasid rindeüksuste töövõtjatele toidu ja kaitsevarustuse eest makstud kõrgeid hindu ning teda süüdistati töö järelevalve ebaõnnestumises. Kuid Zalužnõi ja Kuleba on erinevad asjad – nagu ka Kudrõtski. Ja eelmisel kuul läbi viidud küsitluse kohaselt usuvad enam kui pooled ukrainlastest praegu, et Zelenski bürool on ülemäärane mõju riigi- ja õiguskaitseasutustele, kohtutele, korruptsioonivastastele organitele ja ka riigi parlamendile.
Zelenski kaitsjad väidavad, et sõda nõuab kindlat kätt ja pole aega demokraatlikeks näpunäideteks võideldes Vene autokraadiga, kes tahab Ukrainat kustutada ja kes ei usu, et see peaks riigina eksisteerima. Kuigi Zelenski kriitikud nõustuvad, et kära demokraatia ümber ei tohiks Ukraina kaitset negatiivselt mõjutada, märgivad nad samas, et teised sõjaaegsed juhid võtsid märkimisväärselt erineva lähenemisviisi. Eelkõige sõltus Suurbritannia Winston Churchill võimsate ministrite meeskonnast, kes katsid kogu poliitilist spektrit, et moodustada sõjakabinet, mis tasakaalustas huve ja saavutas kogu elanikkonna lojaalsuse.
Ja kuigi teda peetakse lõvisüdamega sõjaaja juhiks välismaal, tema inspireeriv retoorika ja lummav esinemine on haaranud publiku südamed Washingtonist Londonini ja Brüsselist Varssavini, on Zelenski populaarsus tema kodumaal pidevalt langenud. Ukrainlased on tema suhtes alati skeptilised olnud.
Muidugi kiitsid nad teda taevani, et ta seisis kindlalt, kui Vene tankid Kiievi alla jõudsid. Ja ukrainlased jäävad tänulikuks tema algse igapäevase sõjaaja suhtluse eest, mis rahvast ühendas – samamoodi nagu Churchilli erutavad parlamendikõned tugevdasid Briti vastupanu. Kuid sõda pole aidanud kuidagi vaigistada Zelenski populistlikku sõjaeelset kärsitust valitsemise probleemide lahendamisel ega õpetanud teda kasutama paadunud lojalistide asemel teiste nõuandeid või taluma parlamentaarset järelevalvet.
Tema kriitikud on pikka aega muretsenud, et Ukraina hakkab maksma kõrget hinda selle eest, mida mõned nimetavad postsovetlikuks juhtimis- ja kontrollimentaliteetiks, väites, et suur osa riigi vankumatust vastupanuvõimest on seletatav rahva krapsakuse ja uuendusmeelsusega ning visa ühiskondliku kodanikutundega, mis on aidanud raskes olukorras riiki tugevdada – ja mida selline võimu konsolideerimine ohustab ja nõrgestab.
