Päev pärast seda, kui naasin Poolasse järjekordselt Ukraina rindele sõiduki tarnimiselt – minu 19. kord – nägin uudist, et Venemaa on taas rünnanud Ukraina linnu. Rünnatud linnade loend kõlas väga sarnaselt minu enda hiljutisele teekonnale, kirjutab väljaandes Washington Post ajakirjanik Anna Husarska.

Lviv, Vinnõtsa, Odessa, Krõvõi Rih, Dnipro ja Harkiv – see oli minu 1500-kilomeetrine marsruut. Sõin jäätist Lvivi peaväljakul, seejärel vareniki lõunasööki Odessas, kus mul oli au olla ainus välismaalane, kes kandis Ukraina iseseisvuspäeva tähistamiseks Potjomkini trepist üles tohutut Ukraina lippu. Tagasiteel kaalusin korraks öösel Krõvõi Rihis puhkamist; hotell Aurora, kus ma oleksin ööbinud, hävis hiljutises Venemaa rünnakus, milles hukkus neli inimest. Peatusin Dnipros, kust olen ostnud tsiviilisikutele ja sõduritele žgutte. Lõpuks jõudsin Harkivisse, jalutasin sõbraga pargis ja kuulasin noort tüdrukut viiulit mängimas. Möödunud nädalavahetusel hävitasid Vene ballistilised raketid Harkivis mitu hoonet; minu jalutuskäigust saadik on linnas liugpommide toimel hukkunud seitse inimest, sealhulgas 14-aastane tüdruk.

Venemaa hiljutine rünnak oli Ukraina ametnike sõnul suurim pärast täiemahulist sissetungi 2022. aasta veebruaris. See oli „eskaleerumine”, mida Washington nii kartis. President Joe Biden on nimetanud rünnakuid ennekuulmatuteks.

Kuid see „eskalatsioon” poleks olnud nii laastav ja paljud „nördimaopanevad” rünnakud poleks üldse toimunud, kui Ukrainal oleks lastud tabada neid kohti, kust rünnakud alguse said — lennuväljad ja ka laskemoonalaod, kütuseaod ja juhtimiskeskused üle Venemaa piiri. Kui Ukrainal oleks olnud luba kasutada Läänest tarnitud relvi üle piiri, oleks ta võinud selle Vene kurjuse ära tõrjuda.

Sõjauuringute instituut avaldas hiljuti nimekirja teadaolevatest Venemaa sõjalistest sihtmärkidest (kaasa arvatud geograafilised koordinaadid) ATACMS-i levialas – neid sihtmärke saaks Kiiev tabada ainult siis, kui Washington tühistaks oma piirangud. Värskeim argument Ukrainale suurema vabaduse andmise vastu oli see, et sellel pole suurt vahet: Venemaa on väidetavalt nihutanud liiga palju oma sihtmärke haardeulatusest välja. Ma ei ole sõjaline ekspert, vaid vabatahtlik. Kuid ISW interaktiivsel kaardil on Ukraina ida- ja lõunapiiri ligidal palju punaseid nööpe, mis tähistavad vähemalt 245 teadaolevat Venemaa sõjalist ja poolsõjalist objekti, sealhulgas 16 õhuväebaasi. Nendest 245-st võivad HIMARS-id tabada vaid 20; ülejäänud vajaks ATACMS-i.

Kõik, mida ukrainlased tahavad, on turvaline ja normaalne elu.

Harkivis sõitsin kalmistule ja filmisin mõned kaadrid. Tundub, et hukkunud sõdurite haudu on kaks korda rohkem, kui ma seal täpselt aasta tagasi nägin. Hakkasin lugema nimesid, sünni- ja surmaaegu, vanust arvutama, nägusid vaatama — aga see oli liig.

Soovin, et keegi Bideni administratsioonist vaataks minu videot ja küsiks endalt: „Kui palju haudasid järgmisel aastal veel on, kui me hoiame Ukrainat tagasi?”