Vähetuntud teooria vaidlustab Estonia huku tõttu hukkunute ametlikud arvud. Omapärase teooria kohaselt võis pardal olla kuni 69 inimest rohkem kui ametlikult teatati. Seega võis õnnetuses hukkuda kuni 921 inimest.

Ametlikel andmetel hukkus õnnetuses 852 inimest. Täna laupäeval 28. septembril möödub uppumisest täpselt 30 aastat, vahendab Iltalehti.

Õnnetuse hetkel ei olnud võimudel lihtne välja selgitada, kes laeva pardal viibisid, kuna laevafirmadel polnud sel ajal reisijate nimekirja pidamise kohustust. Samuti ei tehtud ulatuslikke uuringuid laeva sisemuse kohta. Enamikku ohvreid ei tuvastatud kunagi.

Kokku leiti veest ja päästeparvedelt 92 inimese surnukehad ning üks õnnetuse ohver suri haiglas. 757 ohvrit ei leitud kunagi. Teabe leiab 1997. aastal valminud Estonia huku uurimise lõpparuandest.

Rootsi päevaleht Helsingborgs Dagblad teatas võimalikest muudest ohvritest juba 2004. aastal. Lehe artikkel on allikaks ka mitmes Vikipeedia artiklis Estonia huku kohta.

Järgmine tekst on võetud ingliskeelsest Vikipeediast:

„Estonia pardal oli väidetavalt 989 inimest: 803 reisijat ja 186 meeskonnaliiget. Tõenäoliselt olid tegelikud arvud siiski suuremad: reisijate nimekirjade hilisem analüüs viitab veel 69 kadunud reisijale ja võib-olla 921 hukkunule.”

Toona intervjueeriti väljaandes õnnetuses hukkunud Bertili venda Björn Stenbergi, kes osales Estonia õnnetuse „sõltumatus uurimises”. Uurimisgrupi veebisaidi andmetel suri ta 2008. aastal.

On selge, et võimudel pole õnnestunud koostada täpset aruannet selle kohta, kes tegelikult hukkus. See on sügavalt kohutav ja kahetsusväärne ning vastupidine omaste austamisele, mida valitsus on alati öelnud, et see on Estonia puhul kõige olulisem prioriteet, kommenteeris Stenberg 2004. aastal.

Rootsi väljaandes esitatud väide põhineb erinevate nimeloendite võrdlusel. Nende hulgas on Estonia reisijate nimekiri, Rootsi kriminaalpolitsei identifitseerimiskomisjoni 1995. aastal koostatud nimekiri ja Stockholmis Djurgårdeni monumendile jäädvustatud nimed.

Väljaande andmetel põhineb hukkunute ametlik arv 1995. aastal kriminaalpolitsei tuvastamiskomisjoni koostatud nimekirjal, mis saadeti Rootsi Kunstikomiteele ja mis võeti aluseks mälestuskivile muuseumis Nordiska Museet. Väljaande teatel oli politsei kaaskirjas aga selgelt öeldud, et nimekirja tuleb suhtuda ettevaatlikult ning tegemist on „esialgse” ja „jooksva” teabega.

Väljaande andmeil jäi selgusetuks, kas Estonia puhul on olemas põhjalik reisijate nimekiri ning uurimise käigus muudeti numbreid ja nimekirju. Reisijate nimekirjast ei leitud koguni 45 hukkunut ning reisijate nimekirjas olid 69 inimese nimed, kelle kohta ei teatatud kadunuks jäämist ega ellujäämist.

Väljaande andmeil on muidugi ka võimalik, et nad jäid ühel või teisel põhjusel laevale minemata. Väljaande hinnangul oleks see aga kummaline, sest Estonia reisijate nimede loetelusse oli märgitud sünniaasta, mis viitab nende viibimisele laevas.

Väljaande andmeil on nende 69 inimese hulgas rootsi, soome ja eesti nimesid. Nad võisid olla laeval, kuid neid ei registreeritud kunagi ellujäänutena.

Helsingborgs Dagbladis ilmunud artikkel põhineb Stenbergi esindatud grupi uurimistööl. Kõnealune Independent Fact Group tegutseb endiselt Šotimaal. Omal ajal on selles olnud vähemalt kümme liiget, kuid oma nime all esines vaid kaks. Grupp Iltalehti kontaktisoovile ei vastanud.

Lisaks Estonia õnnetusele on grupp olnud mereohutuse suhtes kriitiline ka muul viisil. 2001. aastal kritiseeris see Viking Line’i tollal kasutatud laeva Isabella ohutust, mida Viking Line rangelt eitas.

Grupi etteheidete hulgas olid vettpidavad uksed, mis olid ka reisi ajal lahti. Viking Line’i väitel saab neid sulgeda vaid hädaolukorras. Viking Line’i tehniline direktor Kaj Jansson oli grupi väidete suhtes väga kriitiline.

Pange tähele, et kaasatud on amatöörid. Inimesed, kes kommenteerivad, peaksid selle toimimise kohta natuke rohkem lugema, ütles ta.

Estonia vrakki ei vaadatud kordagi korralikult seestpoolt. Nii seisab 1997. aastal avaldatud õnnetuse uurimise lõpparuandes.

Sisemust uuriti ainult osaliselt ja läbivaatus piirdus peamiselt ühiskasutatavate ruumide ja vraki vasakul küljel asuvate kajutitega, öeldakse aruandes.

Raportis on kirjas, et kokku kaotas elu 852 inimest. Enamikku neist ei leitud kunagi. Tuukrid leidsid laeva erinevatest piirkondadest umbes 130 ohvrit ja erinevates piirkondades olid paljudel päästevestid seljas.

Paljudes kohtades sattusid tuukrid erinevatele takistustele. Kajutid olid kokku kukkunud ja akendest ei näinud korralikult. Triivivad asjad blokeerisid nähtavuse. Sukeldujad ei pääsenud paljudele kohtadele üldse ligi. Järgmised lõigud on tsitaadid raportist.

„Peatrepi parem külg oli prahi tõttu ummistunud, mis muutis kontrolli võimatuks.”

„Tuukrid külastasid ka laeva keskosa kaupluste ala. Suur hulk kaupu oli kuhjatud või triivinud ning väikeselt alalt leiti kolm ohvrit, keda oli võimalik kontrollida.”

„Peatrepikojas loendasid tuukrid 35 ohvrit, kuid nad tegid kindlaks, et tegelik ohvrite arv selles piirkonnas oli palju suurem.”

Siin on ülevaade kohtadest laeval, kus tuukrid käisid:

Rootsi valitsus otsustas 1994. aasta detsembris, et ei tõsta Estonia vrakki üles. Otsust mõjutas valitsuse määratud eetikakomitee, kes soovitas vraki betooniga katta, misjärel andis valitsus Rootsi veeteede ametile korralduse osta betoon ja katta vrakk. 1999. aastal tühistas Rootsi valitsus plaani.

Rootsi valitsuse 1997. aastal määratud analüüsirühm soovitas hiljem proovida õnnetuses hukkunute tuvastamist. Rootsi valitsus otsustas 1999. aastal soovitust mitte järgida.

Ohvrite lähedasi abistanud kliiniku küsitluse järgi leidis valdav enamus lähedasi, et võimud oleks pidanud neid otsuste tegemisel rohkem kuulama. Kliinik püüdis mõjutada ka seda, et lähedastele korraldataks ülekuulamine, kuid seda ei juhtunud.

Rootsi võimude teatel toetas selge enamus sugulastest vraki betooniga katmist. Kliiniku küsitlus ütleb hoopis midagi muud. Selle kohaselt oli selge enamus asja vastu.

Selge enamus kliiniku küsitlusele vastanutest ütles, et valitsus oleks pidanud kuulama nende seisukohti enne 15. detsembri 1994. aasta otsuse langetamist jätta vrakilt surnukehad välja toomata.

Omaste kogemusi kirjeldav artikkel ilmus eelretsenseeritavas teadusajakirjas Dialogues in Clinical Neuroscience, mille avaldas tuntud akadeemiline kirjastus Taylor & Francis.

Soome, Rootsi ja Eesti ametivõimud viivad praegu läbi uut Estoniaga seotud uurimist. Uurimine algas pärast seda, kui vastuoluline Estonia dokumentaalfilm näitas Estonia vraki küljes tohutut auku.

Praegune uurimine ei puuduta aga Estonial viibinud reisijate arvu.

Rootsi õnnetusjuhtumite uurimiskeskuse juhataja asetäitja Jonas Bäckstrand ütles, et käimasolevad tööd keskenduvad M/V Estonia tüürpoordi kahjustustele, mida varem ei uuritud. Lisaks on töö eesmärgiks saada hea üldine arusaam laeva kerest allpool veeliini ja võimalikest vigastustest selles.

Tegemist ei ole uue uurimisega ning selles töös ei võeta arvesse personali ega reisijate arvu, märkis ta.

Soome õnnetuste uurimiskeskuse OTKES kommunikatsioonijuht Tiina Bieber ütles Iltalehtile, et võimude antud esialgsel hinnangul lähtutakse sellest, et lõpparuandes fikseeritud reisijate arvu pole vaja kahtluse alla seada. Siiski on neil väike hoiatus.

Toona, 30 aastat tagasi, polnud laevafirmadel veel reisijate nimekirja pidamise kohustust. Reisijate nimekiri, kuhu kõik kirja pandud, tuli alles pärast Estonia õnnetust, märkis ta.

Muidu ta asja kommenteerida ei saa, sest see pole praegusesse uurimisse kaasatud. Samuti ei soovi Bieber kommenteerida, kas väidet reisijate arvu kohta peetakse näiteks vandenõuteooriaks.

Kuidas sai olla võimalik, et laeval oli kümneid inimesi rohkem ja keegi pole nende järele küsinud?

See on selline spekulatsioon, mida me ametlikult ei saa väita, lisas ta.

Siin on Eesti Ohutusjuurdluse Keskuse video sellest, kuidas Estonia vajus mere põhja: