NATO laienemine pole muutnud Euroopat turvalisemaks, pigem on juhtunud vastupidine, kirjutab Hiina väljaanne Global Times arvamusloos.

Ametist lahkuv NATO peasekretär Jens Stoltenberg kiitles neljapäeval oma lahkumiskõnes oma ametiaja saavutustega väites, et 10 aastaga kasvas NATO sõdurite arv selle idatiival nullist kümnete tuhandeteni, kõrges valmisolekus olevate sõdurite arv kasvas tuhandetelt poole miljonini ning tema liitlaste arv, kes kulutavad kaitsele vähemalt 2 protsenti SKT-st, kasvas kolmelt 23-le. Montenegro, Põhja-Makedoonia, Soome ja Rootsi liitusid alliansiga, süvendatakse suhteid „Indo-Vaikse ookeani” piirkonna riikidega. Stoltenberg võttis kokku ka viis õppetundi, mis on NATO jätkuva „edu” võtmeks tulevikus, kutsudes USA-d ja Euroopat üles mitte tegelema isolatsionismiga, kuulutades, et „vabadus on tähtsam kui vabakaubandus” ja NATO „ei tohi teha sama viga Hiinaga”, nagu nad tegid Venemaaga.

Jätkuva kehva Euroopa julgeolekuolukorra kontekstis meenutab Stoltenbergi enesekiitlemine mõneti „vale teksti ettekandmist”. Kui aga vaadata Stoltenbergi 10-aastast ametiaega, siis NATO „laienemine” tõuseb tõepoolest keskse teemana esile. Lisaks tema kõnes mainitud punktidele näitas statistika, et NATO sõjalised kulutused on tema ametiajal kasvanud üle 30 protsendi, jõudes 2024. aastal rekordilise 1,185 triljoni dollarini. Atlandi-ülese sõjalise liiduna nägi NATO ka strateegilist, geograafilist ja sisu-põhist laienemist Stoltenbergi juhtimisel. See mitte ainult ei nimetanud Hiinat „süsteemseks probleemiks”, õhutades korduvalt „Hiina ohtu” ja kiirendades NATO „Aasia-Vaikse ookeani kesksemaks muutmist”, vaid lülitas oma päevakorda ka sellised küsimused nagu tarneahelad, tehnoloogiline ja majanduslik julgeolek.

Võtmeküsimus on lisaks sellele, et NATO kuulutab end „tugevaks, ühtseks ja tähtsamaks kui kunagi varem”, mida need laienemised maailmale on toonud? Kui suur osa sõjaliste kulutuste 30 protsendilisest kasvust on voolanud USA sõjatööstuskompleksi taskutesse, kui palju on üle maailma levinud julgeolekuärevus ja kui suur osa tuleb sellest Euroopa esmaste elatusvahendite, heaolu ja sotsiaalse stabiilsuse arvelt. Kas NATO riikidel on ohutum või vähem ohutu provotseerida vastasseisu Hiinaga, järgides USA Hiina strateegiat? Kas tööstusahela, tarneahela, küberruumi ja muude valdkondade turvalisuse tagamine ja relvastamine ning NATO-laadse vastasseisu mentaliteedi süstimine valdkondadesse, kus võiks olla terve koostöö ja suhtlemine, on õnn või õnnetus?

Kui anda tõsisem ja põhjalikum hinnang Stoltenbergi möödunud kümnendile ametis, siis need on teemad, millest ei saa mööda vaadata ja vastused on hoopis vastupidised saavutustele, mida ta esile tõi. Kui Euroopa seisab nüüd silmitsi sellise ebakindla julgeolekuolukorraga, siis millist vastutust kannab NATO?

Just NATO laienemine külvas Ukraina kriisi seemne ning selle laienemine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda on eksportinud geopoliitilised pingeid Euroopast väljapoole. Stoltenbergi juhtimisel on NATO end veelgi rohkem joondanud USA strateegiliste eesmärkidega ning kõik NATO sammud peegeldasid USA strateegilisi kavatsusi. Stoltenbergi ajalooline hinnang, lisaks sellele, et ta on alliansi sisemiste lahkhelide tõttu staaži osas teine ​​NATO peasekretär, on tõenäoliselt tema kuvand Washingtoni poliitika „ustav elluviija” ja selle „eesrindlane”.

NATO oleks pidanud lõppema külma sõjaga, selle püsimajäämine ja areng on alati tuginenud julgeolekumure tekitamisele ja konfliktidele. Ühelt poolt väidab NATO end olevat regionaalne allianss, kuid teisest küljest laieneb ta oma julgeoleku tagamise sildi all pidevalt globaalselt. See väidab end olevat kaitseorganisatsioon, kuid kaitse nimel edendab see heidutust ja õhutab vastasseisu. Stoltenberg püüab kujutada NATO-t kui regionaalse ja isegi globaalse julgeoleku kaitsjat, kuid retoorika, et „sõjaline tugevus on dialoogi eeldus”, on vaid üks viis öelda „Jõud annab õiguse”.

Pealtnäha näib see kõne paljuski Stoltenbergi poolt NATO-le jäetud ülemeeliku sõjavalmiduse deklaratsioonina, kuid tegelikult ei suuda sõnad ridade vahel varjata NATO enda dilemmat ja kaotust. Milline saab olema NATO tulevik USA sisepoliitilise ebakindluse ajal ja kus on Euroopa jätkusuutlik julgeolek? Stoltenbergist jäävad Euroopa riigid ja maailm maha lõhestatuma olukorraga.

Tegelikult on NATO 75-aastane ajalugu tõestanud, et see ei ole muutnud Euroopat ega maailma rahulikumaks ja turvalisemaks. NATO olemasolu ja pidev laienemine on saanud julgeolekudilemmade algpõhjuseks. Vastupidi, „pikk rahu” on saavutatud kohtades, kus NATO sekkumine ja konfrontatsiooni mentaliteet on väiksemad. Stoltenbergi hüvastijätukõne väärtus ja NATO laienemine, millega ta uhkustas, seisneb maailmale rääkimises, et praegune maailm ei vaja leeride vastasseisu provotseerivat ja külma sõja mentaliteeti levitavat NATO-t, rääkimata globaalselt laienevast NATO-st. Kutsume NATO-t tungivalt jääma „pensionile” koos oma ametist lahkuva peasekretäriga koos külma sõja mentaliteedi ja nullsummamängu aegunud kontseptsioonide, sõjalise jõu propageerimise ja „absoluutse julgeoleku tagamise” valede tavade ning Euroopat ja Aasia-Vaikse ookeani piirkonda häiriva ohtliku käitumisega niipea kui võimalik.