Kell oli juba üle kesköö. Estonia laevakokk Eero-Olavi Kippa püüdis pärast töövahetust oma kajutis magada, kuid möllav torm hoidis teda ärkvel, vahendab Helsingin Sanomat.

Laev kõikus kõvasti. See polnud ebatavaline, Kippa oli varemgi tormiga merel olnud.

Siis aga vajus laev ootamatult kaldu.

„Äratuskell, võtmed, kõik, mis laual olid, lendasid kuhugi voodi alla,” sõnab ta.

Midagi oli valesti.

Kippa tõusis voodist ja läks aluspesus ukse juurde vaatama, mis toimub. Ta polnud ainuke, kes koridori vaatas.

Kippa otsustas riidesse panna. Ta pani selga t-särgi, püksid, kingad ja sel oli põhjus.

Varsti kostis laeva valjuhäälditest häiresignaal. Mida naishääl teatas, Kippa ei mäleta.

Võimalik häire, häire, laeval on häire.

Seda mainib Estonia õnnetust uurinud rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõpparuanne. Kella 1.20 paiku teatas nõrk naishääl eesti keeles „häire, häire, laeval on häire”.

„Siis sain aru, et nüüd on halvasti,” sõnab ta.

Täpselt 30 aastat tagasi, 28. septembril 1994, uppus Läänemerel autoparvlaev Estonia. Surma sai 852 inimest ja ellu jäi vaid 137.

Üks ellujäänutest on praegu 61-aastane eestlane Eero-Olavi Kippa.

Enne uppumist sõitis laevafirma Estline laev Tallinna ja Stockholmi vahel. Kolmekümneaastane Kippa oli õnnetuse hetkel Estonial töötanud poolteist aastat. Töö oli teda meelitanud, sest laevakokana teenis ta oluliselt paremini kui maismaal.

Kippa kavatses minna tööle teisele laevale, kuid Estonial oli veel tegemist. Ta valmistas laeval pearoogasid. Restoran ei olnud buffet ehk nn Rootsi laud, vaid seal pakuti taldrikutel roogasid.

Tööd tehti laeval alati kaks nädalat järjest. Siis oli kaks nädalat puhkust. Pärast seda kruiisi oleks Kippal olnud vaba aeg.

Estonia väljus Tallinnast pärast seitset õhtul. Töötajaid hoiatati, et tulemas on torm. Kippa ei mäleta täpselt, kes neid tormi eest hoiatas, see võis olla peakokk.

„Aga see polnud esimene kord. Olin sellega harjunud,” sõnab ta.

Tavaliselt lõppes töövahetus alles pärast ühtteist.

Töötajatele öeldi, et kui kööki koristatakse, peavad nõud ja külmikud olema korralikult kinnitatud, et need ümber ei kukuks.

Tööpäeva lõpus läks Kippa korraks kokkade ja paari ettekandja juurde personali kajutisse istuma. Seal vaatasid töötajad televiisorit ja kuulasid muusikat.

Nüüd prooviti koroonat mängida, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest laud kõikus nii palju.

Enne südaööd arvas Kippa, et võiks proovida magada ja läks oma kajutisse. Und aga ei tulnud, sest meri oli tormine.

Õnnetuse öö ilmastikuolud on välja toodud uurimiskomisjoni lõpparuandes. 1997. aastal avaldatud aruande järgi oli keskööl laine kõrgus 3–4 meetrit. Kõrgeimad üksikud lained võisid olla kuni kaheksa meetrit ehk tavalise viilkatusega elumaja kõrgused.

Pärast häiret teadis Kippa, et aega pole raisata. Pidi kajutist välja saama.

Riidetega samas kapis oli pudel viskit. Kord kahe nädala jooksul said töötajad osta tooteid laevapoest soodsamalt.

„See oli esimene asi, millele ma mõtlesin – võtta see pudel viskit,” meenutab ta.

Kippa pistis pooleliitrise pudeli jope taskusse. Polnud enam aega rahakotti, võtmeid ega passi otsida.

Kaks noormeest, kes töötasid kokana, jäid kõrvalkajutisse. Kippa ütleb, et käskis neil kiiresti lahkuda. Siiski ei tulnud nad kaasa.

„Nad ei suutnud liikuda. Nad lihtsalt istusid ja ootasid,” märgib ta.

Koridoris oli palju laevapersonali, sest nende kajutid asusid seitsmendal tekil, kuid rahvamassis oli ka reisijaid. Mõned inimesed olid šokis. Kippa mäletab, et keegi lihtsalt istus ja nuttis.

Uurimiskomisjoni aruanne kirjeldab seitsmenda teki sündmusi järgmiselt:

„Tekkis paanika, paljud hoidsid käsipuudest kinni, mõned karjusid ja tundusid hüsteerilised.”

Laev oli juba nii kõvasti kaldu, et sealt oli raske välja ronida.

Koridoris oli lihtsam liikuda, aga kui Kippa fuajeesse jõudis, pidi ta sealt välja ronides haarama seina külge kinnitatud käsipuust.

Kippal õnnestus laeva tekile pääseda.

„Ma ei tea, kuidas ma need võimed sain,” ütleb ta.

Mõned kaotasid jõu. Kippa vaatas, kuidas inimesed laeva sisse tagasi kukkusid.

Kippa sai päästevesti kätte ja pani selle selga. Ta mäletab, et keegi üritas tekilt päästeveste laeva sisse visata. Tugev tuul kandis nad kaasa.

Üks neist, kes üritas välja pääseda, oli eestlanna, kes töötas laevapoes. Kippa haaras tal käest ja tõmbas ta välja.

Laeva kalle oli lõpuks 90 kraadi ehk siis meres ühe küljega taeva poole.

Kippa mäletab, et istus mõnda aega laeva pardal akende peal. Temaga oli kaasas noor eesti poiss. Kippa oletab, et poiss oli reisija, sest ta tundis teisi töötajaid.

„Ta küsis, kas me saame siit minema või mitte. Ma ei osanud talle midagi vastata,” sõnab ta.

Mõlemad võtsid lonksu Kippa viskipudelist. Kippa mäletab, et sadas vihma ja oli tuuline. Öösel kõikus õhutemperatuur kümne kraadi ümber.

Kippa nägi, et läheduses lükkas rühm inimesi laeva pardal päästeparve vette. Enne kui Kippa parveni jõudis, tuli suur laine ja paiskas ta külma merre. Selle käigus sai tema selg haiget.

Päästevest tõstis Kippa pinnale. Läheduses ujus päästeparv ja ta tõsteti sellesse.

Ta ei mäleta täpselt, kui palju inimesi parvel oli. Võib-olla kaheksa või kümme.

Umbes viie minuti pärast lükkas laine päästeparve ümber ja inimesed paiskusid merre. Kippa kaotas päästevesti, jope ja viskipudeli.

Kippa jäi ümber läinud päästeparve alla. Lõpuks pääses ta parve alt välja, kuid ei suutnud sellele ronida. Ta rippus mingi nööri otsas ja karjus appi.

„Nagu oleksin pesumasinas olnud. Olin väsinud ja selg valutas,” sõnab ta.

Vees olles nägi Kippa kuuvalgel, kuidas 155-meetrine Estonia veepinna alla vajus. Vaatepilt oli nagu filmis.
Kippale meenus jutt, et kui laev lähedal upub, võib ta inimesed kaasa tõmmata. See mõte hirmutas teda.

Õnnetuse aruande kohaselt uppus laev kiiresti ahtriosa ees ja kadus piirkonna laevade radaripiltidelt kella 1.50 paiku öösel.

Teised, kes päästeparvele jõudsid, aitasid Kippa pardale tagasi. Enne parve ümberminekut oli sellel kaks korda rohkem inimesi. Nüüd oli parves neli meest: kaks rootslast, üks eestlane ja Kippa.

Päästeparv oli nüüd merel alumine külg ülevalpool. See oli nagu vann ja mehed olid kaelani vees. Nad võtsid jalanõud jalast ja üritasid nendega vett parvest välja visata. Vett tuli aga järjest juurde ja meri oli tormine.

„ Mõtlesin juba sellele, et parv võib laguneda ja uppuda,” meenutab ta.

T-särgis olnud Kippa värises külmast. Vee temperatuur oli sel ööl vaid kümmekond kraadi.

Mingil hetkel nägi Kippa teiste appi tulnud laevade tulesid.

„Siis mõtlesin, et pääsemine on lähedal. Kuid see ei juhtunud nii kiiresti,” sõnab ta.

Kippa päästeti kell pool viis ehk ta oli kolm tundi vees. Ta ei mäleta päästmisest midagi.

Aasta või poolteist aastat pärast õnnetust sai Kippa kirja tema päästmises osalenud Rootsi sõdurilt. Kaasas oli foto Kippast. Ta oli seal, teadvuseta, helikopteris.

Hommikul ärkas Kippa Tammisaari haiglas. Tal oli külm. Vigastatud selg oli saadud löögist tumesinine. Luud jäid siiski terveks.

Pärast õnnetuse ööd viibis Kippa haiglas vaid päeva. 29. septembril sõitis ta juba lennukiga koju Eestisse.

Kippa kaotas õnnetuses mitu kolleegi. Näiteks kahte kajutisse istuma jäänud kokka ei leitud kunagi.

Kui Kippa koju jõudis, ilmusid tema ukse taha tema Estonial viibinud kolleegide sugulased.

Nad tahtsid vastuseid. Kas sa nägid, mis juhtus? Miks mu mees ellu ei jäänud, aga sina jäid?

Tundus halb, aga Kippa mõistab sugulasi. Kodus ootasid teda väike poeg ja lapseootel naine.

Pärast õnnetust kartis Kippa laevareisi niivõrd, et ei tahtnud paar aastat Stockholmi ega Helsingit külastada. Kui Titanic 1998. aastal Eestis kinodesse tuli, ei tahtnud Kippa seda vaatama minna.

Sellest ajast alates on hirm laevade ees taandunud. Tormise ilmaga ta aga enam merele minna ei tahaks.

Õnnetusöö sündmused pole tema unenägudesse kunagi jõudnud.

Kippa on vahel endalt küsinud, miks Estonia uppus. Praegu tundub õnnetus talle kauge, kuigi teema kerkib aeg-ajalt üles. Ta on tundnud, et ei jaksa enam lugeda Estonia kohta ega vaadata õnnetuse kohta saateid ega uudiseid.

Estonial tal oma kajutit ei olnud, vaid ta jagas seda teise kokaga.

Õnnetusööl pani ka teine ​​kokk end riidesse ja kadus nende kajutist. Mees lahkus uksest võib-olla minut enne Kippat.

See oli viimane kord, kui Kippa oma kajutikaaslast nägi. Hiljem mõtles ta, kuhu mees kadus. Kippa arvab, et ta jäi laeva sisse.

Kajutikaaslane oli õnnetuse ööl vaid 25- või 26-aastane.

Ta oli üks neist, kes ei pääsenud.