Pagulastest ukrainlannadel on õigus saada kodanikutoetust, kuid paljud lähevad Berliini prostituutideks. Esialgu kavatsusega ainult ajutiselt selles vallas töötada. Kuid sageli muutub see enamaks. Sotsiaaltöötaja selgitab väljaandele Welt põhjuseid ja kirjeldab olukorda bordellides.
Mia on sotsiaaltöötaja Berliinis asuvas sotsiaalhoolekandeasutuses Neustart. Seal hoolitseb ta prostitutsiooniga tegelevate naiste eest. Konkreetselt tähendab see nõustamist, teavitustööd tänavatel ja bordellides, abi kohtumiste kokkuleppimise ja avalduste täitmisega ning naistele eluaseme pakkumist. Kuna ta töötab muuhulgas vägivalla all kannatavate naistega ja nendega, kes ei tegele vabatahtlikult prostitutsiooniga, ei soovi ta oma pärisnime avaldada.
Welt: Mia, teie töö prostitutsiooniäris olevate naistega on muutunud pärast Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris. Mil määral?
Mia: Varem olid ukrainlannad selles vallas vähe esindatud. Enamik naisi, kellega Berliinis töötame, on pärit tegelikult Ida-Euroopast: Bulgaariast, Rumeeniast ja Ungarist – ja nüüd ka Ukrainast. Ma ütleksin, et bordellides on ukrainlannasid praegu umbes 50 protsenti. Seal on palju väga noori naisi, kes tulid siia sõja tõttu.
Welt: Kuidas Ukraina naised siin Saksamaal prostitutsiooniga tegelevad?
Mia: Seni olen kohanud vähe naisi, kes värvati kodumaal Saksamaale tulema. See on aga sageli nii Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari naiste puhul. Päritoluriikides levib juba jutt: „Saksamaal võite teenida vähemalt 80 eurot päevas, see on oluliselt rohkem kui mõne maapiirkonna tavaline keskmine palk, näiteks Ungaris: 300 eurot kuus.”
Ukraina naised on tõenäolisemalt kuulnud teistelt Saksamaal viibivatelt ukrainlantelt: „Me töötame seal ja ka teie saate seal töötada, kuid ainult siis, kui ollakse juba siin Saksamaal.”
Welt: Ukrainlased võivad saada sotsiaaltoetusi. Miks naised ikkagi prostitutsiooniga tegelevad?
Mia: Paljud Ukraina naised, kelle eest me hoolitseme, pole isegi oma õigustest teadlikud. Lisaks tekitati neile suur hirm töökeskuse ees. Meie konsultatsioonile tuli üks 40ndates aastates naine. Soovitasin tal esitada töökeskusesse avalduse, et ta saaks kodanikuhüvitist. Kuid ta kartis, et kui ta pöördub ametivõimude poole ja nad avastavad, et ta tegeleb prostitutsiooniga, tekivad probleemid. Ta oli mures häbimärgistamise pärast. Nüüd, kus poeg oli just saabunud, ei tahtnud ta kindlasti selle alaga seotud olla.
Ukrainast pärit inimestel on õigus majutusele – aga majutusvõimalusi on liiga vähe. Sellest tulenevalt, kui te ise midagi ei korralda, võite saada ainult hädaabi varjupaika. Siis eelistavad paljud naised tegeleda prostitutsiooniga, isegi kui nad pole võib-olla sellega varem tegelenud.
Welt: Sõja alguses oli suur mure, et Ukrainast pärit naisi meelitatakse elamispinna libapakkumistega. Kas see mängib teie juhendatavate naiste puhul rolli?
Mia: Jah. Kõik, kes korterit pakuvad, ei soovi head. Algselt vabatahtlikke ei kontrollitud ega jälgitud. Igaüks oleks võinud öelda: „Mul on korter vaba. Te ei pea selle eest midagi maksma.” Ühel hetkel peate maksma – võib-olla mitte raha, vaid muude teenustega.
Nõustasin noort, 20ndates eluaastates kõrgharidusega naist, kes oskas hästi inglise keelt. Ta tuli Saksamaale ja jättis oma suhteliselt väikese poja esialgu Ukrainasse ema juurde, et siinset olukorda uurida. Tal oli Berliinis väga raske elamispinda leida ja ta jäi lõpuks elama mehe juurde, kellele ta pidi seksuaalaktidega elamise eest maksma. Kui mees üüri tõstis, ütles ta naisele, et naine võib ise prostituut olla ja annab osa kasumist mehele. Kui ta ei suuda üüri maksta, satub ta tänavale ja siis ei saa ta kunagi oma poega tuua. Siis ta tegi ka seda.
Ühel päeval peatas politsei ta tänaval, kus ta töötas. Politsei leidis naise juurest palju sularaha, mille nad konfiskeerisid. Siis ütles ta esimest korda, et ta ei tee seda vabatahtlikult. Seejärel helistas politsei naiste varjupaika ning naine kolis hiljem Ukrainast pärit naisi kaitsvale elamispinnale.
Welt: „Neustart” hoolitseb ka ajutise elamispinna eest. Kuidas see täpselt töötab?
Mia: Paljud prostitutsioonis tegutsevad naised on kodutud. Neil pole registreeritud aadressi ega üürilepingut ning nad elavad koos sõprade või klientidega külalistemajades, hotellides või bordellides, kus nad töötavad. See on sageli väga raske naistele, kes soovivad prostitutsioonist lahkuda, sest nad kaotavad siis oma elamispinna. „Eluase” tuleb aga kindlustada kui põhivajadus, et näha: mida tegelikult tahetakse. Kas ma tahan koju tagasi minna? Kas ma tahan õppida? See pole võimalik, kui ollakse nii ebakindlas olukorras.
Paljudel inimestel on raske prostitutsioonist lahkuda, sest valdkond on väga suletud. See tähendab, et naiste kontaktid, kogu nende elu toimub eranditult selles vallas. Välja tulles pole sul enam sotsiaalvõrgustikku. Naised, kes tahavad välja pääseda, vajavad tavaliselt mitut katset. Korter on esialgu perioodiks üks kuni kaks aastat. Berliini eluasemeturg on aga katastroof – seega võib kuluda kauem, kuni leiate oma elamispinna.
Welt: Kas neil ukrainlannadel pole karjäärialternatiive?
Mia: Neil, kellega olen seni kohtunud, on kooli lõputunnistus ja kõik tunnistused ja tõendid olid kaasas. Kuid kvalifikatsiooni tunnustamine võtab aega. Lisaks on saksa keele oskuseta raske tööd saada. Muidugi on maapiirkondade ja linnapiirkondade vahel suur erinevus: naine, kelle eest hoolitsen, on pärit maapiirkonnast. Ta ei ole kunagi kogu oma elu jooksul väljaspool Ukrainat käinud, ei räägi inglise ega saksa keelt ning on S-Bahni võrgust täiesti rabatud.
Paljud naised ütlevad, et see on ajutine ja lühiajaline. Enamik prostitutsioonis osalevaid naisi – ukrainlased pole teistsugused – ütlevad, et lõpetavad mõne kuu või aasta pärast ja lähevad siis tagasi kodumaale. Siis aga muutub see periood üha pikemaks.
Welt: Milline on praegu Berliini bordellides prostitutsiooniga tegelevate ukrainlannade ja teiste naiste olukord?
Mia: Jalgpalli EM-i ajal oli mure, et inimkaubandus ja prostitutsioon tõusevad lakke. Linnas oli rohkem rahvast ja seega ka kliente. See aga kinnitust ei leidnud – vähemalt mitte nende naiste seas, kelle eest me hoolitseme. Vastupidi, naised ütlesid: „Kõik vaatavad jalgpalli, keegi ei tule siia.”
Praegu kuulen jätkuvalt naiste käest: „Tööd on vähe ja me ei teeni piisavalt raha.” Me läheme sageli ühte lõbumajadest kell 21 ja naised ütlevad, et nad on seal olnud alates kella 16st ja pärast seda pole seal keegi käinud. See tähendab, et nad lihtsalt istusid viis tundi. See on probleem: kui töötate, saate raha. Kui tööd ei ole, siis ei saa ka raha. Kuid töötate ainult siis, kui olete kliendiga ruumis.
