Kui poleks La Manche’i väina ja kuninglikku mereväge, oleks see riik kas tugevalt relvastatud politseiriik või alluv provints kellegi teise impeeriumis.
Midagi sarnast kehtib ka USA kohta, kus ühel pool on Atlandi ookean ja teisel pool Vaikne ookean ning põhjas ja lõunas on kaks nõrka naabrit. Teistes riikides pole see nii lihtne. Näiteks Venemaal pole sedalaadi loomulikke kaitsemehhanisme, kirjutab kolumnist Peter Hitchens väljaandes Daily Mail.
Ma olen tüdinenud Londoni ja Washingtoni karmidest kommentaatoritest, kes räägivad Venemaa-Ukraina sõjast, segades ülimaskuliinset bravuurikust ja moraalset puhtust. Nüüd rõõmustavad macho-supermehed Ukraina sissetungi üle Venemaale, mille käigus Briti tankid tungivad läbi Vene külade.
Kas nad ei mõista, et see rünnak annab Moskva türannile Putinile pikaajalise propagandavõidu? Aastaid väitis ta, et NATO idasuunaline laienemine tooks lääneriikide relvastatud vaenuliku liidu Venemaa piirile, Moskvast 800 kilomeetri kaugusele.
Lääne riigimehed ja kommentaatorid irvitasid aastaid patroneerivalt juba idee üle, et NATO laienemine on riskantne. Pole põhjust muretseda, kinnitasid nad.
Nüüd, nagu Putin ütles, liiguvad Briti ja Ameerika soomusmasinad Kurskisse suunduval teel, linna, millel on venelaste arvates tohutu emotsionaalne ja ajalooline tähendus, eriti tänu julmale, uskumatult verisele võitlusele seal ja selle ümbruses 1940. aastatel sõjas, mis tagas Hitleri lõpliku lüüasaamise.
Venemaal on võimul seaduse ja reeglitega vähe pistmist. Tsaariks saab mees, kes suudab näidata, et suudab ja tahab riiki kaitsta. Sedalaadi võim toetub toorele jõule ja täielikule halastamatusele ning seega on Venemaa peaaegu alati olnud pigem armee riigiga kui armeega riik.
Venekeelne sõna „julgeolek” erineb selle ingliskeelsest vastest. See sõna on „bezopasnost”. See on täiesti negatiivne. See tähendab „ilma ohuta”. Sest Venemaal on oht tavaline vaikepositsioon. Lääne riigimehed ja meedia, kes enamasti ei tea Venemaast midagi, ei suuda seda mõista.
Nii et selle tohutu riigiga toimiva, või küünilise suhte asemel oleme alati kas Venemaa kõri kallal või tema jalge all. Näiteks 1853. aastal tungisime Krimmi. Esimeses maailmasõjas pakkusime Moskvale salaja Istanbuli omandit vastutasuks abi eest Saksa keisri vastu.
Teises maailmasõjas kinkisime Kremlile ära Ida-Euroopa vastutasuks selle eest, et ta tegi suurema osa tegelikust võitlusest Hitleri vastu. Nüüd tunneme end jälle raskelt.
Kuid ma luban teile, et see ei kesta kaua. Jumal aidaku ja lohutage kõiki neid vaeseid inimesi, kaes sõdivad, surevad, saavad puude, jäävad ilma jäsemetest, ilma koduta, hävivad ja vaesuvad selles debiilses, tarbetus sõjas, et mõned rumalad inimesed saaksid arvata, et nad on Churchilli pärijad. Oh, ja meeldetuletus Al ‘Boris’ Johnsonile. Mul on endiselt hea meel teiega sellel teemal esimesel võimalusel diskuteerida.
