Täna 27. septembril 30 aastat tagasi kell 19.15 väljus Tallinnast Stockholmi poole parvlaev M/S Estonia. Pardal on 989 inimest. Seitsme tunni pärast sureb neist 852 inimest.

M/S Estonia ehitati 1980. aastal Saksamaal. Algselt sõitis laev Viking Sally nime all Turu-Stockholmi liinil.

Aasta 1994 28. septembril kell 0.55 on ilmaolud rasked. Tuul puhub 20 m/s, laine kõrgus on 4 meetrit ja merevee temperatuur 13 kraadi.

Probleemid Estonial algavad. Valves olev madrus kuuleb autorambi ääres metalset pauku. Varsti pärast seda kukub küljest laeva vöörivisiir.

Kell 1.22 antakse laevalt hädakutsung:

Estonia: Europa, Estonia. Silja Europa, Estonia.

Estonia: Mayday, Mayday.

…

Estonia: Tere hommikust, kas te räägite soome keelt?

Silja Europa: Jah, me räägime soome keelt.

Estonia: Meil ​​on siin nüüd probleem. On halb kalle paremale. Ma arvan, et see on kakskümmend kuni kolmkümmend kraadi. Kas saaksite appi tulla ja ka Viking Line’ilt abi paluda?

Silja Europa: Jah, Viking Line on meil sabas ja sai info. Kas saate anda oma asukoha?

Estonia: Meil ​​on blackout (elektrikatkestus) ja praegu ei saa… Ma ei oska seda öelda.

Silja Europa: Olgu, muidugi. Asume tegutsema.

…

Estonia: 21,40 idapikkust.

Silja Europa: 21,40 idapikkust, okei.

Estonia: Siin tundub asi väga halb.

Turu merepäästekeskus asub päästetöid juhtima kohe pärast hädakutsungit.

Kell 1.50 upub Estonia kiiresti ja kaob radaripildilt.

Estonia siseruumidesse jääb umbes 700 inimest. Hinnanguliselt pääseb välistekile ligi 310 inimest.

Õnnetusest pääseb vaid 137 inimest. Kõik ellujäänud olid päästeparvedel.

Üks päästetud inimene suri hiljem haiglas.

Kell 2.12. Esimesena saabub õnnetuspaigale autoparvlaev M/S Mariella umbes 20 minutit pärast Estonia hukku.

Päeva jooksul saabub sündmuskohale pinnaotsingut tegema 29 alust. Enamik laevu jätkab otsinguid pimedani.

Laevad päästavad kokku 34 inimest.

Kell 3.05. Päästetööde osas on otsustaval positsioonil helikopterid. Nad päästavad 104 inimest.

Esimesena on sündmuskohal Turust väljunud Soome piirivalve merepäästekopter Super Puma OH-HVG. See päästab merest kõige rohkem inimesi, kokku 44 inimest.

Päästetöödel ja hukkunute otsimisel osaleb 26 helikopterit Soomest, Rootsist, Eestist ja Taanist.

Kell 7.58. Üks ellujäänutest on Helsingi mees Petter Ehrnsten. Ta väljus kabiinist viimasel hetkel, ainult püksid jalas.

Kui laev uppus, uhuti Ehrnsten merre, kuid ta suutis ujuda päästeparvele. Seal oli ta terve öö ühe teise soome mehega elu eest võidelnud.

Koidikul tõstetakse mehed päästeparvelt kopterile ja viiakse Hanko haiglasse.

Kell 9.00. Kõik päästetud tõstetakse merest hommikul üheksaks. Pärast seda leitakse ainult surnud.

Mikko Terho on 23-aastane ja asus hiljuti tööle piirivalves pinnaltpäästjana. Tema töökoht on Turu lennusalgas.

Ta on just lõpetanud koolituse ja tal oli aega vaid nädal aega valves olla, kui õnnetus juhtus. Tema põhiülesanne on surnute otsimine merest. Tööd jätkub viis päeva.

Enamik Estonia ohvreid, üle 500, on rootslased. Eestlasi hukkub ligi 300. Soomlasi hukkub kümme.

Päev hiljem, 29. septembril moodustasid Eesti, Rootsi ja Soome peaministrid õnnetusele järgneval päeval Estonia õnnetuse uurimiseks rahvusvahelise uurimiskomisjoni. Peaministrid on kohtunud omavahel ja õnnetuses ellujäänutega päev varem Turus.

18.11.1994. Estonia vöörivisiir tõstetakse 80 meetri sügavuselt üles ja viiakse Hankos kaldale. Praegu asub visiir Muskö saarel Rootsi mereväebaasis.

Kolm aastat kestnud uurimine lõppes 1997. aasta detsembris. Lõpparuande järgi lõhkusid tugevad lained laeva vöörivisiiri lukud. Visiir tuli ära, kukkus merre ja tõmbas sellega auto kaldtee ehk rambi alla.

Kui visiir oli ära kukkunud ja autoramp avatud, täitus laev kiiresti veega. Visiiri kukkumisest Estonia uppumiseni kulus vaid veidi rohkem kui pool tundi.

M/S Estonia uurimiskomisjon jõudis üksmeelsele järeldusele: vöörivisiir purunes tugevas laines, tuli ära ja laeva sisemusse sattunud vesi uputas Estonia.

Ametliku uurimise järeldused õnnetuse käigu kohta ei kehtinud aga kõigi jaoks. Õnnetus oli liiga kohutav ja sündmuste seletus liiga lihtne.

Seetõttu oletasid paljud vandenõuteoreetikud, et Rootsi ja Eesti riigid tahavad varjata Estonia huku tegelikku põhjust. Vahetult pärast õnnetust hakkasid avalikkuses ilmuma kõige fantaasiarikkamad seletused sündmustele.

Vandenõuteoreetikud rääkisid raamatutes, teledokumentaalides ja ajaleheintervjuudes, et Eesti uputas näiteks Vene maffia või KGB, kuna laeva kahtlustati USA salajaste sõjaväeüksuste või tuumarelva transportimises.

Vandenõuteoreetikute arvates oli uppumise võimalikuks põhjuseks ka kokkupõrge allveelaevaga.

Õnnetusjuhtumite uurijad on end kurssi viinud praktiliselt kõigi vandenõuteooriatega ja need üksteise järel kummutanud.

Mitmed vandenõuteoreetikud, näiteks Saksa dokumentalist Jutta Rabe väidavad, et Estonial toimus plahvatus. Ka sellele kahtlusele pole leitud tõendeid.

Aastal 2020 ilmus järjekordne infokild, mis vandenõuteoreetikuid erutas. Rootslase Henrik Evertssoni tehtud dokumentaalfilm Estonia – Revolutsiooniline avastus paljastab, et Estonia põhjas on auk, mida varem ei nähtud.

Seoses dokumentaalis sisalduva uue teabega otsustab Soome Õnnetuste uurimiskesekus alustada eelhinnangut. Eesmärk on välja selgitada, kas Estonia huku asjus tuleks alustada täiesti uut uurimist.

Estonia vrakist tehakse detailne 3D-mudel, laeva sees tehakse sukeldumisuuringuid, võetakse uusi proove ning muuhulgas otsustatakse tõsta 80 meetri sügavuselt üles Estonia vööriramp.

Uute leidude põhjal on vandenõuteooriad veelgi ebausutavamad. Uurijad järeldavad, et Estonial leitud pragu tekkis siis, kui laev vajudes vastu merepõhja põrkas.

Aasta 2023 jaanuaris oli valmimisel eelhinnangu vahearuanne. Selle kohaselt on Estonia 1997. aasta õnnetusjuhtumi uurimise järeldused õnnetuse käigu ja tehniliste vaatluste kohta õiged. Eelhinnangu lõpparuanne peaks valmima 2025. aasta sügisel.

Õnnetuste uurimiskeskuse juhtivteadur Risto Haimila on seisukohal, et uut uurimist Estonial pole vaja.

Teledokumentaali tõttu alanud eelhindamine on seni maksma läinud veidi üle 7 miljoni euro. Yle andmetel on Rootsi ja Eesti kulutanud uurimistöödeks kumbki 3,5 miljonit eurot ning Soome 57 000 eurot.

Yle püüdis välja selgitada, kui palju on Estonia õnnetuse uurimine alates 1994. aastast kokku maksma läinud. Selle väljaselgitamine osutus võimatuks.

Risto Haimila hinnangul on Estonia uurimise juhtmõte algusest peale olnud läbipaistvus, mistõttu on tulnud selgitada ebaselgeid küsimusi, isegi kui see on maksma läinud.

Ja saadud on üldpilt vrakist, selle seisukorrast ja uppumisalast, põhjendab Haimila uurimistöid.

Soome pinnaltpäästja Mikko Terho sõnul pööratakse täna ohutusele rohkem tähelepanu kui Estonia päevil. Päästetöödeks valmistumine on samuti varasemast parem. Sellega seoses tekib küsimus: kas Estonialt oleks võinud päästa rohkem inimesi?

Estonia õnnetus pole Mikko Terhole traumasid ega õudusunenägusid tekitanud. Põhjuseks peab ta defusing-seansse, mida esimest korda pärast Estonia õnnetust Soomes korraldama hakati.

Defusingu käigus arutatakse läbi raske olukord töötajate seas ja mõeldakse võimaliku lisatoe vajadusele.

Laupäeval 28. septembril 2024 möödub 30 aastat rängimast rahuaegsest õnnetusest Läänemerel. Estonial ellu jäänud Petter Ehrnsten veedab päeva samamoodi nagu eelmistel aastatel.

Ta sõidab Tallinna, kus Estonia monumendi juures korraldatakse õnnetuses hukkunute mälestusteenistus.

Petter Ehrnstenit vaevab Estonia õnnetusega seoses ennekõike üks asi.

Need vandenõuteooriad. Need raskendavad inimestel leina lõpetamist, seda on eriti näha Rootsis ja Eestis. Seetõttu ei ole kõik selle õnnetusega leppinud, sõnab ta.