Sõdurid lugesid meieisapalvet ja keerutasid käes palvehelmeid. Ukraina 103. brigaadi vana olija Ivani (43) jaoks jätkus võitlust Venemaal vaid üheks päevaks.
„Granaadid ja mürsud näevad kõikjal ühesugused välja,” märkis ta. Uusimad värvatud olid hirmust peaaegu halvatud. Kuid mehed liikusid koos, 10 km päevas, ületades põlde ja raudteeliine, roteerides igal õhtul oma ees kiiruga kaevatud positsioonidel eesliinil olijaid. Kolm päeva, kolm edenemist, kolm rotatsiooni. Kolmandal ööl tabasid neid venelaste liugpommid. „Kõik põles. Käed olid siin, jalad seal.” Kaksteist rühmas olnud meest said kohe surma. Ivan sai kubemesse ja rindkeresse šrapnellivigastusi ning ta evakueeriti Ukrainas Sumõ oblastis asuvasse haiglasse, vahendab Economist.
Ukraina kuus päeva kestnud operatsioon Venemaal on edenenud kiiremini kui paljud uskuda julgesid. Ukraina julgeolekuallikas ütles, et laupäevaks, 10. augustiks olid mõned üksused liikunud Venemaal tervelt 40 km kaugusele oblasti pealinna Kurski suunas. Saladuses hoitud rünnak tabas Kremlit ootamatult. Umbes 76 000 kohalikku elanikku on evakueeritud ja Venemaa võimud kuulutasid välja eriolukorra. Hästi organiseeritud evakuatsiooni puudumine on paljusid vihastanud. Vladimir Putin nimetas seda laiaulatuslikuks provokatsiooniks. Ukraina sõjalise administratsiooni juht Volodõmõr Artjuhh ütles, et Ukraina edu kujutas endast venelastele „külma dušši”. „Nad tunnevad seda, mida meie oleme tundnud aastaid, alates 2014. aastast. See on ajalooline sündmus,” sõnas ta.
Kuid Ukraina haavatute ütlused viitavad sellele, et see ei ole olnud jalutuskäik pargis ja see on endiselt riskantne. Haiglapalat lõhnab suurte ohverduste järele: muld, veri ja higi. Koridori ääristavad fooliumist põletushaavade sidemed. Hoovis teevad närviliselt suitsu patsiendid, mõned pealaest jalatallani sidemetesse mähitud nagu muumiad. 28-aastane 33. brigaadi dessantväelane Angol näeb välja nagu jõulupuu. Tema vasak käsi on fikseeritud asendis. Tema kehast ulatuvad välja torud, kotid ja juhtmed. Ta oli samuti umbes 30 km kaugusel Venemaal, kui õnn otsa sai. Ta pole kindel, kas teda tabas suurtükimürsk või pomm. Võib-olla oli see nn sõbralik tuli enda omade poolt, sedagi oli palju. Ta ei mäleta muud, kui kukkus maha ja hüüdis haavatute koodi „300”. Ta kinnitab, et venelased olid seni kiiresti taganenud, jättes maha varustuse ja laskemoona.
Teised sõdurid õues meenutavad Venemaa taeva deemonlikku suminat. Ukraina on piirkonda paigutanud palju õhukaitse- ja elektroonilise sõja vahendeid, kuid droonid ja lennundus leiavad tee sellest läbi. Jalaväelane Mõkola ütleb, et kuulus esimese grupi hulka, kes Venemaale sõitis. Ta ütleb, et lennukid ründasid kohe, kui nad sisenesid esimesse Venemaa külla. Teises külas võtsid grupi sihikule Vene helikopterid. Mõkola mäletab enda pikali viskumist ja seejärel Ukraina õhutõrjeraketi poolt alla tulistatud helikopteri häält. Kuid sellel kõigel on tagajärjed. Öösel pikali visates on probleem selles, et sa ei näe, kuhu kukud, ütles Mõkola. Ta murdis roide ja ta tuli evakueerida.
Mõned Ukraina operatsiooni aspektid näivad olevat hoolikalt kavandatud. Operatiivjulgeolek tõi kaasa üllatuse elemendi, mis on sõjapidamise oluline aspekt. „Saatsime oma kõige paremad üksused nende piiri kõige nõrgemasse kohta,” ütleb piirkonda lähetatud kindralstaabi allikas. „Ajateenijatest sõdurid olid vastamisi dessantväelastega ja lihtsalt alistusid.” Kuid operatsiooni muud aspektid viitavad teatud kiirustamisele ettevalmistamisel. Kõik kolm selles artiklis rääkinud sõdurit tõmmati Ukraina idapoolsetest niigi alamehitatud rindejoone üksustest välja ja seda vaevu ühepäevase etteteatamisega.
Ukraina operatsiooni lõppeesmärk on endiselt ebaselge: kas selle eesmärk on liikuda kaugemale, Kurski linna poole? Kas plaan on osa territooriumist alaliselt hõivata, võib-olla läbirääkimiste vahendina, või kavatsetakse pärast Vladimir Putinile maksimaalse piinlikkuse tekitamist taganeda? Ukraina ei paista oma positsioone tõsises mõttes tugevdavat. „Meie vasikas nõuab hunti,” märgib julgeolekuallikas, kasutades kohalikku ütlust, et hoiatada liiga ambitsioonikate eesmärkide eest.
Minimaalne eesmärk näib olevat Vene vägede väljatõmbamine Harkivi oblastist ja Donbassist, mis on sõja peamised fookused. Varasemate tõendite põhjal on tulemused hägused. Venemaa on vägesid Harkivi rindelt üle viinud, kuid eluliselt tähtsalt Donbassi rindelt on seda seni toimunud palju vähem. „Nende komandörid ei ole idioodid,” ütleb Ukraina kindralstaabi allikas. „Nad on liigutanud jõudusid, kuid mitte nii kiiresti, kui me tahaksime. Nad teavad, et me ei saa logistikat 80 või 100 km võrra pikendada.”
Allikas hoiatab Kurski sissetungi võrdlemise eest suure osa Harkivi oblasti eduka ja kiire tagasivõitmisega Ukraina poolt 2022. aasta lõpus. Vene armee võtab sõda nüüd tõsisemalt, ütleb ta: „Oht on selles, et me langeme lõksu ja Venemaa hävitab meid ära.” Venemaa kaitseministeerium väitis pühapäeval, kuigi mitte esimest korda, et on „tõrjunud” Ukraina vägede katsed tungida sügavamale Venemaale.
Sõja matemaatika pole kunagi soosinud Ukrainat, kes peab oma piiratud ressursse haldama, ja rünnak sügaval Venemaa territooriumil võib olukorda veelgi hullemaks muuta. Kuid operatsioon on juba parandanud ühte üliolulist asja – moraali –, mis on võimaldanud Ukrainal juba peaaegu kolm aastat näitajaid petta. Nii Kiievi valitsusasutustes kui haavatuid ravivates eesliini haiglates usuvad inimesed, et on avastanud haavatavuse Vladimir Putini raudrüüs. Väsinud, tahmased ja kurnatud sõdurid ütlevad, et nad ei kahetse ühtegi osa sellest riskantsest operatsioonist, mis on juba tapnud kümneid nende kaaslasi: nad ühineksid sellega uuesti esimesel võimalusel. „Esimest korda üle pika aja oli meil liikumine,” ütleb Angol. „Tundsin end tiigrina.”
