Postkasti küljel on pooleks rebitud kleebis. See tähistab perekonnanime viimast osa „ntola”. Varava juures põleb kaks mälestusküünalt, rohelised ja pruunid tammetõrud on maapinnale langenud. Maja välisuks on suletud politseilindiga.

Selline on olukord Vihti vallas Ojakkalas maja juures, kus esmaspäeva õhtul suri kahtlusaluse mõrva tagajärjel emeriitprofessor Raimo Kantola. Tema abikaasa sai samas sündmustesarjas haiglaravi vajavaid vigastusi, vahendab Helsingin Sanomat.

Mõrvas ja mõrvakatses kahtlustatakse hukkunute 27-aastast sugulast. Politsei teatel on ta teod omaks võtnud.

Maja kõrvalt läheb mööda nõlva üles jalgtee. Sealt on näha tagaaeda ja terrassi ning terrassilt alla eeshoovi viivat treppi. Detailid tulevad välja pika objektiiviga fotokaamera abil. Esimene verejälg on alumiiniumist lävepakul.

Terrassi puitlaudadel on verine jalajälg. Jäljed ja pritsmed lähevad rada mööda edasi. See läheb terrassilt trepini, ülevalt alla.

Üleval hoovis on kartulimaa ja seal on püsti vigel.

Lähim naaber keeldub selle kohta midagi ütlemast. Teine on natuke jutukam. Esmaspäeval oli ta juhtunu ajal kodus.

„See oli ju õhtul, pärast üheksat. Umbes sel ajal märgati, et seal on liikumist. Palju politsei- ja kiirabiautosid, asi oli käimas,” sõnab ta.

„Politsei käskis meil tuppa jääda. Sellega see lõppes, uudishimu,” räägib mees enda terrassilt.

Mees loomulikult tundis oma naabreid välimuse järgi, kuid polnud nendega rääkinud. Ta mäletab, et pere elas majas pikka aega. Ta ise ütleb, et elas oma majas veelgi kauem, 50 aastat.

Vihtis tunti Raimo Kantolat ja tema abikaasat ilmselt enim Ukrainale abi korraldava Kinnastupa tegevusgrupi liikmetena.

Grupi eestvedaja, pensionil Vihti valla noortejuht Päivi Veikkolainen ütleb, et Kantolad märkasid kohalikus lehes artiklit Kinnastupa kohta ja taotlesid sellest lähtuvalt tegevusgrupi tööga liitumist.

Raimo Kantola pidas Ukrainast ka blogi. Oma sissejuhatavas tekstis räägib Kantola oma vene keele oskusest ja ka sellest, et pere kodune keel on vene keel.

Helsingin Sanomate andmetel on paaril kaks last, kes adopteeriti Venemaalt.

Tegevusgrupp aitas pikka aega Eestit, kuid pärast sõja puhkemist muudeti abi sihtkoht Ukrainaks. Veikkolaineni sõnul on saadetud haiglatesse, lastekodudesse ja rindele muu hulgas riideid ja meditsiinitarbeid.

Veikkolaineni sõnul on Kantolad olnud suureks abiks abi sihtkohtade leidmisel Ukrainas ja ka Vihtisse elama asunud ukrainlaste toetamisel.

„Me suhtlesime iga nädal,” ütleb ta.

„Nad tegid uskumatult väärtuslikku tööd, et saada abi sealt, kus seda vaja oli. Lein on nüüd meie tegevusgrupis suur. Jagame hukkunute lähedaste ja teiste sõprade leina,” ütleb Veikkolainen.