Soomes elavad ukrainlased poleks isegi rahu nimel valmis Ukraina alasid Venemaale loovutama, kuid usuvad, et talve lähenedes arutelu teema ümber kasvab.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski kommenteeris sel nädalal lühidalt Prantsuse väljaandele Le Monde, kas oleks võimalik Ukraina alad sõja lõpetamiseks Venemaale üle anda.

Zelenski sõnul saaks piirkondlikke järeleandmisi kaaluda vaid juhul, kui selles küsimuses korraldataks rahvahääletus.

Mais läbi viidud küsitluse järgi on kasvanud ukrainlaste arv, kes mingil kujul territoriaalseid loovutamist aktsepteerivad, kuid enamik ukrainlasi on endiselt selle vastu.

47-aastane Ilja Pjovar pole Zelenski väljaütlemistega lähemalt tutvunud, kuid tema sõnul on ukrainlaste seas juba pikemat aega käinud arutelud Ukraina alade üleandmisest Venemaale rahu saavutamiseks.

Eelmise aasta vasturünnaku ebaõnnestumine, Venemaa edasitung rindel ja saabuv talv on pannud riigi kodanikud muretsema.

„Ma mõtlen sellele, kuidas Venemaa on hävitanud Ukraina energiavõrgud,” sõnab ta.

Pjovar räägib, et talve lähenedes võib rahvas nõuda Ukraina valitsuselt veelgi enam, et ta alustaks rahuläbirääkimisi.

„Nagu ma aru saan, ei ole Ukraina rahvas valmis territooriume üle andma, kuid samal ajal ootab ta rahuläbirääkimisi. Olukord on võib-olla pisut vastuoluline,” märgib ta.

Pjovari arvates oleks oluline verevalamine peatada, kuid selleks, et territooriumide üleandmise läbirääkimised üldse toimuksid, tuleks täpselt teada tingimusi ja garantiisid.

„Venemaa lubadusi ei saa usaldada, kes selle garanteerib? küsib ta.

Ukrainlasena oleks tema jaoks vale, kui Ukraina kaotaks oma alad Venemaale. Ukrainlased on siis surnud asjata.

„Kui kannatused kindlasti lõppeksid, siis võiksime selle peale mõelda,” sõnab ta.

Pjovar ise on kogu sõja vältel vabatahtlikuna aktiivselt kaasa löönud ukrainlaste ühingu tegevuses. Ta käib paar korda nädalas ühingu laos Vantaal, et aidata annetusi sorteerida. Aastate jooksul on Pjovar abistanud enam kui kümne veoki pakkimisel.

„Aga ma olen 30 aastat Soomes elanud ja rindel pole olnud. Ma arvan, et mul on vähe õigust nende asjade üle otsustada,” sõnab ta.

Kui näiteks Ukraina peaks korraldama referendumi selle üle, kas Ukraina peaks rahu saavutamiseks oma territooriumid loovutama, ei hääletaks Pjovar sel teemal. Tema sõnul on see Ukrainas elavate inimeste otsustada.

Viis aastat tagasi Soome kolinud Julia kogemuse järgi ei oska valdav enamik ukrainlasi territooriumide üleandmisest isegi mõelda. Inimesed tahavad ikka sõdida.

„Kuid seda on mul lihtne öelda, kui ma olen läänes. Võib-olla idas ja rindejoonele lähemal võivad arvamused olla erinevad,” märgib ta.

Julia sõnul on see tabuteema. Isegi territooriumide üleandmisest valjusti mõtlemist peetakse riigireetmiseks.

Küll aga on Julia märganud, et rahuläbirääkimisi toetav häälekas vähemus kasvab aeglaselt. Paljud neist on sõjast väsinud ja tahaksid, et see iga hinna eest kohe lõppeks.

„Juuli oli ukrainlastele väga raske, sest neil on elekter vaid paar tundi päevas,” sõnab ta.

Paljude võitlusmoraalile andis hoobi ka juulis Kiievis Ohmatdõti lastehaigla pommitamine. See suurendas mõne inimese lootusetust.

Ukraina valitsus on tugevdanud oma haaret mobilisatsiooni osas. Julia sõnul ei julge osad mehed oma kodust lahkuda.

„Kuhu iganes [rindevõimeline] mees läheb, võidakse ta tabada ja viia sõjaväekontorisse pabereid täitma,” sõnab ta.

Maikuus jõustus Ukraina uus mobilisatsiooniseadus. Seadus nõuab, et kõik alla 60-aastased mehed registreeruksid sõjaväeasutustes või veebis. Ukraina kaitseministeeriumi andmetel on seda juba teinud 4,7 miljonit meest.

Üldine tahe riiki kaitsta on Julia arvates kõigele vaatamata kõrge. Enamik inimesi pole veel valmis alla andma. Rahuläbirääkimiste kaalumist ta veel aktuaalseks ei pea.

Julia nõustub Iljaga: Venemaad ei saa usaldada.

Ka Julia ei usu, et alade loovutamisega oleks võimalik püsivat rahu saavutada. See jätaks riiki nii palju kibestunud inimesi, mis tooks varem või hiljem kaasa rohkem sõdu.