„See oli saatuse tahe, et ma Vaidast kohtasin,” räägib Rauni Helena Šuopys, Soomest pärit naine, kes elab praegu Leedus. Paar kolis Leetu üle kümne aasta tagasi Soomest, ehitasid oma maja ja küpsetavad nüüd Hispaania ahjus Itaalia pitsasid.
Vaidas ja Rauni on Leedus elanud 14 aastat. Naine õppis leedu keelt iga päev teel Kaunasesse raadiot kuulates. Ta räägib hästi leedu keelt, kuid ütleb, et tahaks veel paremini rääkida, vahendab lrt.lt.
„Tahan integreeruda ja suhelda inimeste, oma naabritega. Keele õppisin selgeks Kaunasesse tööle sõites LRT raadiot kuulates. Kui me Soomes elasime, rääkisime Vaidasega inglise keelt. Me räägime siin kodus ikka inglise keelt, sest ta ei taha minuga leedu keelt rääkida,” muigab ta.
Vaidas räägib, et räägib naisega inglise keelt harjumusest. Pikka aega töötas ta laeva tüürimehena, kaasmaalasi polnud läheduses, nii et ühiseks keeleks oli inglise keel. Paar tutvus Soomes Turus, kuhu Leedu mees vedas Islandilt lasti.
„Saatuse tahtel ma Vaidasega kohtusin. Teeme nalja, et ta on terve maailma läbi sõitnud ja Soomes jõudis laev maailma otsa, sest kui sõna Finland tõlkida, siis tähendab see maad maailma lõpus,” naljatleb Rauni.
Naine ei nõustu stereotüübiga, et leedulased on külm rahvas, rõhutades selle asemel nende külalislahkust.
Perele tuleb külla ka palju külalisi Soomest, kuna Rauni kasvas üles 18-lapselises peres.
„Leedlased on väga külalislahked. Tunnen end Leedus turvaliselt ega taha kuskil mujal elada. Mõnikord on hirmutav, kui inimesed küsivad minult, kas ma tahaksin uuesti Soomes elada. Ma ei taha. Ma lihtsalt igatsen oma perekonda ja sõpru,” ütleb ta.
Enne Leetu tulekut elasid Vaidas ja Rauni kaheksa aastat Soomes. Nad kolisid Jurbarkase rajooni Kaniūkisse ja ehitasid sinna maja.
„Lapsepõlvesõber soovitas kohta, kus me praegu elame. Pühapäeval rääkisime sõbraga ja kolmapäeval ostsime ära,” meenutab Vaidas.
Ostetud maatükil olnud maja nad aga alles ei hoidnud. Selle asemel lasi paar sinna paigaldada Soome firma valmistatud maja.
„Valisime välja, millist maja tahame ja firma tõi kõik materjalid ära. Maja sai kokku pandud ühe päevaga. Maja on praegu 11 aastat vana,” räägib ta.
Paaril on koduaias ka käsitsi ehitatud ahi, mida nad kutsuvad Inetuks Pardipojaks. Rauni sõbrad Soomest on lubanud Leetu lennata ainult seleks, et Vaidase küpsetatud pitsasid maitsta.
Pitsategemise kunsti õppis Vaidas Hispaanias restoranis töötades. Itaalias tööreisil olles õppis ta selle ameti nippe kuulsa itaalia meistri käest.
„See ahi on kõige esimene ega ole nii kena kui teised. Valmistame siin kõike – pitsasid, kugeleid, šašlõkki. Minu eluaegne unistus oli saada ahi. Kui meil oli kodu, otsustasime selle ehitada,” räägib Vaidas.
Vaidas lõpetas merekooli ja töötas 15 aastat tüürimehena. Huvi selle eriala vastu tekkis tal kooli lahtiste uste päevadel.
Meresõiduga ta siiski ei piirdunud – Hispaanias elas ta neli aastat, kui Leedu oli veel Nõukogude Liidu osa. Ta põgenes ja taotles seal poliitilist varjupaika.
See ei olnud kerge otsus, tunnistab Vaidas. Enne Hispaaniasse minekut oli ta saanud preestri õnnistuse.
„Sõjaväeosa, kus ma teenisin, allus KGB-le. See oli minu toimikus. Kui ma nõukogude ajal laevadele tööle kandideerisin, nägid nad seda sissekannet ja proovisid mind värvata kui nuhki. See oli aeg, mil keegi ei küsinud sinult, kas sa tahad seda teha. Olin veel noor ja sain katoliku kasvatuse. Läksin preestri juurde ja rääkisin talle kõik. Ta ütles, et olen noor ja andis mulle õnnistuse läände põgeneda,” meenutab Vaidas.
Ta oli veendunud, et pidi riskima.
„Ajalehes oli artikkel Simas Kudirkast, kes põgenes Nõukogude laevalt Ameerika laevale ja sattus läände,” meenutab ta.
Kudirka oma oli kurikuulus ja kahetsusväärne juhtum 1970. aastal. Ameerika piirivalve ei lubanud tal jääda, ta viidi tagasi Nõukogude laevale. Juhtum tekitas USA-s pahameelt ja tõi kaasa uued juhised põgenejatesse suhtumiseks.
„Kui ma temaga 2012. aastal rääkisin, ütles Simas mulle, et mul vedas,” räägib Vaidas. „Ta pidi veetma kaks aastat vangis kuskil Siberis, mina aga mitte, sest tulin Leetu tagasi alles 1992. aastal.”
