Putin ja Kremli administratsioon saavad kasu toorainekaubandusest Soome kaudu. Nii arvab Ameerika CEPA uurimiskeskuses töötav Venemaa analüütik Alexandr Koljandr.

Venemaalt tuleb tooraine peamiselt Lõuna-Karjalas asuva Vainikkala piiripunkti kaudu. Põhja-Karjalas Niirala piiripunktis on kaubavedu tunduvalt väiksem, vahendab Yle.

Poliitiline kasu, mida Kreml saab sellest, et kaubavahetus pole täielikult suletud, on see, et ka Venemaa pole täielikult isoleeritud, räägib Koljandr Yle-le Londonist.

Koljandri hinnangul võib Kreml levitada arvamust Lääne poliitikutest, keda huvitab rohkem oma riikide heaolu ja majandus kui Ukraina saatus.

Ma arvan, et see annab Venemaa propagandale poliitilise eelise, nendib Koljandr.

Praegu tuleb Venemaalt Soome üle 60 rongi kuus ehk ligi kaks rongi iga päev. Ühes rongis on keskmiselt 50-60 vagunit ja see on 700-900 meetri pikkune.

Yle poolt läbi vaadatud statistika näitab tihedat kaubavahetust Venemaa ja Soome vahel – seda Venemaa-vastase agressioonisõja ajal, mis on kestnud juba ligi kaks ja pool aastat.

Niklimaaki veetakse Nornickel Harjavalta tehasesse, mis on EL-is ainus töötav Venemaa niklisulatustehas. Niklitooted lähevad Harjavaltast maailmaturule.

Üle-eelmisel 2022. aastal importis Soome 1,115 miljardi euro väärtuses Vene niklit.

Tolli statistika järgi on Venemaa niklimaaki aasta algusest sisse toodud kolmandiku võrra vähem – umbes 280 miljoni euro eest – kui aasta tagasi samal perioodil.

Venemaa väetiste import seevastu on aasta algusest hüppeliselt kasvanud.

Käesoleva aasta jooksul on väetisi imporditud juba ligikaudu 10,5 miljoni euro väärtuses, kui eelmisel, 2023. aastal oli koguväärtus vaid 5,5 miljonit eurot. Aasta alguses oli Venemaa väetiste osatähtsus kõigist Soome imporditud väetistest umbes 11 protsenti.

Ka Venemaa ammoniaagi import jätkub eelmise aasta tasemel. Aasta alguses oli impordi väärtus 26,6 miljonit, möödunud aastal 49,9 miljonit eurot.

Välismaale müüdavad väetised veetakse Vainikkalast Kotka sadamasse, kus Yle andmetel laadib need laevadele Venemaa ettevõte Fertilog Oy.

Tihe kaubavahetus Venemaaga on võimalik, sest Soome voolavale toorainele EL-is sanktsioone ei kohaldata.

Näiteks võib Lääne sanktsioonide nimekirjast leida vaid üksikuid Venemaa väetisefirmade direktoreid.

Samal ajal on niklimaak USA ja Ühendkuningriigi sanktsioonide nimekirjas. Aprillis kehtestasid riigid Venemaa alumiiniumi, vase ja nikli impordikeelu.

Nende toorainetega kauplemine on keelatud ka Londoni ja USA metallibörsidel. Seda selleks, et toorainest saadav müügitulu Putini sõjakirstu ei voolaks.

EL ega Soome ei ole Venemaa niklimaagi suhtes sanktsioone kehtestanud.

Vene teadlase Alexandr Koljandri hinnangul võiksid Soome otsustajad soovi korral tooraineäri Venemaaga lõpetada. Nad ei ole seda aga teinud ja ka EL pole seda tahtnud ega nõudnud.

EL-i ja Soome sõltuvus Venemaa toorainest ületab Venemaa agressioonisõja.

Yle kirjutas selle aasta alguses, kuidas Vainikkala piiripunkt on Venemaa niklimaagi ainus marsruut EL-is.

Vastutav minister, majandusminister Wille Rydman nentis toona Yle-le, et Venemaa tooraine importi ei saa peatada.

Koljandri arvates on olukord paradoksaalne.

Asi pole poliitilises kahepalgelisuses, vaid pigem püüdes Ukrainat abistades endale mitte kahju teha, ütleb Koljandr Yle-le.

Siiski on, vähemalt teoreetiliselt, kauplemisele alternatiiv – lõpetada tooraine ostmine.

Koljandri sõnul võib see Venemaa sõjategevuse keskmises ja pikas perspektiivis kallimaks muuta.

See vähendaks Kremli kassat, millest tuleb rahastada kahte suurprojekti: Ukraina sõda ja ühiskonna stabiilsust.

Kui raha saab otsa, muutub nende kahe probleemi üheaegne lahendamine iga päevaga keerulisemaks.

Just see kukutas Nõukogude Liidu – tal sai lihtsalt raha otsa, meenutab Koljandr.

Miks Soome ja EL seda võimalust ei kasuta?

Vene teadlase Alexandr Koljandri sõnul on küsimus lõpuks hinnas – ja eriti Hiinas.

Kui palju oleks Soome ja EL nõus maksma ja ka rahaliselt kannatama näiteks töökohtade kaotamise tõttu, kui Venemaalt tooraine ostmine seiskuks.

Olukorra teeb keeruliseks Hiina suurenenud roll Venemaa tooraine ostjana.

USA ja Ühendkuningriigi sanktsioonid Venemaa niklile on surunud Venemaa üha tugevamalt Hiina käte vahele.

Näiteks Carnegie Venemaa ja Euraasia uurimiskeskuse andmetel kasvas Venemaa juhtiva nikli- ja vasetootja Nornickeli eksporditulu Hiinast eelmisel aastal 72 protsenti.

Suve alguses teatas Yle Nornickeli Venemaa tegevjuhi Vladimir Potani intervjuust Vene meediale.

Samas intervjuus küsiti Potaninilt Nornickeli kasvava Hiina sõltuvuse riskide kohta. Vene niklimogul nentis: „Parem on olla süsteemi sees, kui vaadata väljastpoolt, kui teid nii-öelda välja pigistatakse.”

Kas Soomel ja EL-il on alternatiive?

Koljanrdi sõnul peavad Soome ja EL praegu valima kahe halva variandi vahel.

Jätkata Kremli sõjafondi rahastamist Venemaalt tooraine ostmisega või suurendada Hiina majanduslikku jõudu tooraineturul ja liitu Venemaaga?

Kauaaegsel Venemaa-analüütikul pole sellele küsimusele otsest vastust.

Venemaa agressioonisõjaga samal ajal käib toorme pärast ülemaailmne karm konkurents.

Koljandri sõnul ostaks Hiina hea meelega ära kogu Venemaa tooraine.

Kas me tõesti tahame, et Hiina saaks selle kõik endale ja maksaks otse Venemaale või tahame selle ise kätte saada?

„Me ei taha Hiinale selles konkurentsis eelist anda, säilitades samal ajal mingisuguse positsiooni ja kontrolli Venemaa kaubavoogudes,” ütleb Koljandr Yle-le.

Praegu Londonis elava Venemaa-eksperdi sõnul on siin Läänel nüüd oluline mõttekoht.

Peaksime tõesti peatuma ja mõtlema, olema targemad majandussõjas Venemaa vastu. Olgu selleks siis Soome või Euroopa Liit või Lääs üldiselt, ütleb Koljandr.