Rauma ja Helsingi seltskond oli saabunud Eesti looderannikul asuvasse sadamasse. Sadamakapten oli umbkeelne eestlane.

„Kui pikk su paat on?” küsis ta.

Helsingist pärit paadiseltskond oli hämmingus. Raumalanna Hannele jaoks oli see-eest küsimus kohe selge. Kapten tahab teada paadi pikkust, ütles ta helsinglastele.

Pikkus oli „neli”, seda nii rauma kui eesti keeles.

„Dušid asuvad paremal poolel,” soovitas sadamakapten. Raumalane sai sellest kohe aru. Ta tõlkis seda helsinglastele.

Sellest purjesõidust on möödas aastaid ja Hannele on unustanud sadama nime. Kogemus seevastu on unustamatu. Ta avastas, et tõlgib helsinglastele keelt, mida ta polnud kunagi õppinud.

„Ma naeratan alati, kui kuulen eesti keelt. See on nii lõbus keel,” räägib ta telefoni teel.

Sadamakapten rääkis kiiresti nagu raumalane, meenutab Hannele. Kõnekeelt on tal lihtsam mõista kui kirjakeelt.

„Kaunile juuksele läige” tundub kirjutatuna kummaline, aga välja öeldes tuttav.

Hannele töötab kunstnike residentuuri Raumars tegevjuhina. Ta ei pea end keeleinimeseks, sest koolis ei olnud ta keeltes eriti hea.

Hiljuti arvas Hannele Rauma raamatupoes, et kaks naist räägivad kohalikku rauma murret, aga see oli tegelikult eesti keel.

Sarnased on näiteks väljendid: „Kumb on suurem, vares või jänes?” (eesti) „Kump o suuremp, vares vai jänes?” (edelamurre)

Hannele kogemusel on mitu keelelist alust. Edela-Soome murdeluuletaja, soome keele magister Heli Laaksonen on sellega end kurssi viinud nii murdekõnelejana kui ka oma hariduse osas.

Edelamurrete oskajad ei räägi kõik ühtemoodi ega kasuta samu sõnu. Ühtset murret ei ole, kuid Laaksonen võtab põhiprintsiibi kokku:

Edelasoomlased ja eestlased ütlevad: „Maas. Puus. Siin.”

Täishääliku ärajätmist sõna lõpus nimetavad keeleteadlased lõpulanguseks. Lisaks vokaalile võib sõna lõpus ära jätta näiteks n-hääliku. Nad ütlevad: punane, sinine, tänä, nähti.

Edelamurrete kõneleja meenutab eestlast ka siis, kui jätab sõna keskelt vokaali välja. Siis on see siselangus.

Nad ei ütle, et koer istub „ikkunalla”, vaid aknal.

Ilma Turu ülikooli soome tudengitele kohustusliku sugulaskeelte kursuseta poleks Heli Laaksonenist võib-olla saanud populaarset murdeluuletajat.

„Jessas,” mõtles ta esimese tunni ajal.

Mõned sõnad nagu suvi olid tema murdesõnad. Keel kõlas nii tuttavalt, et ta tahtis veel õppida.

Eestlane ütleb „vette” ja „tuppa”. See kõlas nagu oma murre.

Tartu Ülikoolis 1990. aastatel toimunud üliõpilasvahetuse käigus tutvus Laaksonen omavanuste eestlastega, kes kirjutasid eri murretes kaasaegset luulet. Ta tõlkis need oma kodukeelde ja märkas, et tema jaoks oli kõige loomulikum murre, mida ta oli alati rääkinud.

See, et ma „sattusin” eesti keelt õppima, mõjutas mu karjäärivalikut, ütleb Laaksonen telefonitsi nagu eestlane.

Eestlased ja edelasoomlased räägivad minevikust ühtemoodi ja lisavad minevikule s-tähe: istus ja küsis – sama on see edelasoome murrakus.

Paar tuhat aastat tagasi räägiti sama keelt Edela-Soomes ja Põhja-Eestis. Mineviku kaja on vana soome kalender Ajastaika.

Edelamurrete ja eesti keele läheduse üheks seletuseks on geograafia ja ajaloolised meresidemed. Kaardil on Edela-Soomele kõige lähemal Hiiumaa saar ja Loode-Eesti. Seal räägiti ühtemoodi keelt, märgib Laaksonen.

Laaksonen on kuulnud, et Edela-Soomest saadeti lapsed kunagi Hiiumaale suvetööle karjusteks.

Salo piirkonnas Perniös jättis Laaksoneni vanaema keelatud sõna käänamata samamoodi nagu eesti keeles.

Alla viiekümnesed eestlased peavad sageli kõige loomulikumaks ja eelistatavamaks inglise keele rääkimist soomlastega ja mõnikord isegi teiste eestlastega. Paljud inimesed isegi ei kujuta ette, et nad saaksid soome keelest aru.

„Kahju, kuna meil nii sarnased keeled,” ütleb Laaksonen.

Ka edelamurrete tundja peab eesti keelest aru saamiseks vaeva nägema. Samad sõnad võivad tähendada erinevaid asju. Kõige silmatorkavam erinevus on Laaksoneni arvates L-täht, mis edelamurdes kõlab heleda eesti L-i kõrval tumedalt. Ka meloodia on erinev.

Sarnasusi on aga nii palju, et Laaksoneni sõnul tasuks koostada eesti keele õpik edelasoomlastele. See oleks üsna õhuke.

Viimasel ajal on Laaksonen märganud soome üldkeeles arengut eesti keelega samas suunas. Soomlased ütlevad üheksa ja kaheksa nagu eestlased. „Sa kuuled seda juba uudistes,” sõnab ta.