Teisipäeva hommikul alustas Ukraina julget operatsiooni. Ameerikas toodetud soomustransportööridega tungiti suurtükitule ja elektroonilise sõjapidamise vahendite toetusel üle Venemaa piiri.
Esimese kaitseliini taga ootas ründajat tühjus, kirjutab väljaandes Helsingin Sanomat sõjaline asjatundja John Helin.
Enne kui keegi Venemaal juhtunust täielikult aru sai, olid esimesed kerged diviisid Kurski oblastis juba sügaval ja üle piiri voolas Venemaa pinnale rohkem vägesid.
Käimas oli suurim rünnak Venemaale pärast Teist maailmasõda.
Praegu on käimas operatsiooni viies päev ja pilt on endiselt segane. Selge on see, et Ukraina suutis Venemaad peaaegu täielikult üllatada.
Piirile koondunud Vene väed olid valmis sarnasteks kergemate jõudude rünnakuteks, mida nähti Belgorodi oblastis 2023. aastal ja 2024. aasta kevadel.
Varasemate rünnakute asemel paiskas Ukraina aga teisipäeval mängu sadu sõdureid ja kümneid soomusmasinaid. Kergetel piirivägedel polnud lootustki rünnakut peatada.
Vene sõjablogijate sõnul oli Sumõsse koondunud Ukraina vägesid tõepoolest märgatud, kuid kohalikud komandörid ega Vene kindralstaap polnud neile reageerinud.
Võib juhtuda, et Venemaa lihtsalt ei pidanud sellist rünnakut võimalikuks.
Venemaal võidi eeldada, et info suurest ründeoperatsioonist lekib luure kõrvu või keelavad lääneriigid Ukrainal operatsiooni läbiviimise, sest Venemaa narratiivides on Ukraina täiesti Lääne rihma otsas.
Ukraina suutis aga oma operatsiooni salajas hoida. Vaatamata Venemaa propagandale on Ukraina iseseisev tegutseja ja Ukraina läänepoolsed toetajad ei teadnud operatsioonist enne selle algust.
Lääne toetajate ignoreerimine võis olla tingitud sellest, et Ukraina ei arvanud, et nad suhtuvad operatsiooni toetavalt.
Lihtsam on vabandada kui luba saada ning operatsiooni kohta võis info lekkida Venemaale seda kriitiliselt suhtuvatelt Lääne võimudelt.
Operatsiooni ulatus ja alguses saavutatud edu on tekitanud ka lääneriikidele omapoolse surve operatsiooni toetada.
Lääneriigid on operatsiooni avalikult toetanud ja näiteks USA on lubanud operatsiooni õnnestumise toetamiseks kasutada raketisüsteemi Himars.
Ukraina üritab nüüd Kurski operatsiooni sildi all USA-d avalikult veenda, et nad vabastaksid ka kaugmaa ATACMS-i rakettide kasutamise Venemaa poolel.
Venemaa kevadel alustatud operatsioon Harkivi oblastis muutis ilmselt ka lääneriikide suhtumist Ukraina põhjapiiri pühadusse.
Operatsioonil on ka oma varjukülg.
Kuigi lääneriigid toetavad Ukraina operatsiooni avalikult, toimuvad kulisside taga kindlasti tõsised arutelud. USA-le kindlasti ei meeldi, kui teda pimedas hoitakse. Kiidetakse ka seda, kuidas Ukraina oma operatsiooniga sunnib USA-d avama piiranguid relvade kasutamisele.
Näiteks Himarsi kasutamise keelamist Kurski oblastis võib kergesti pidada operatsiooni tahtlikuks saboteerimiseks.
Kindlasti ei naudi suurriik olukorda, kus Ukraina tegevus võib tekitada pingeid USA ja Venemaa vahel, ilma et ta selles asjas kaasa räägiks.
Ukraina vaatenurgast on nördimus relvade kasutamise pideva piiramise üle täiesti mõistetav, kuid Washingtonis on hästi näha, kuidas saba püüab tervet koera liputada.
Ukraina võtab operatsiooniga sõjalise riski.
Kurski operatsiooni eesmärgiks on ilmselt Vene vägede väljaviimine rinde kriisipiirkondadest ning Venemaa osa hõivamine tulevaste võimalike läbirääkimiste jaoks.
Selle saavutamiseks on Kurski oblastisse paisatud valdav osa Ukraina strateegilisest reservist, mida oleks saanud kasutada ka „kriitilise” olukorra leevendamiseks idarindel.
Kuigi operatsiooni algus on tundunud edukas, võib veel palju muutuda. Täiendavad Vene väed on piirkonda alles hakanud voolama.
Kui operatsiooniga ei suudeta leevendada survet idarindel, Ukraina väed kannavad olulisi kaotusi ning Venemaad ei suudeta survestada läbirääkimistele, võib Ukraina positsioon operatsiooni tulemusena oluliselt nõrgeneda.
Kui operatsioon aga oma eesmärkidega õnnestub, peetakse seda sõjaliseks geniaalsuseks.
Kurski operatsiooniga mängitakse nüüd üheaegselt ülirikkaid ja puruvaeseid. Lähipäevad näitavad, milliseid kaarte Ukraina enda käes hoiab.
