Rünnakukäsk kostus raadiotest 6. augusti koidikul. 80. brigaadi reamees Serhi oli esimeste seas, kes metsakatte varjust välja tuli. Selleks ajaks, kui tema üksus pideva tankitule toel Venemaale läks, oli piir juba suures osas hävinud. „Meie komandörid ei säästnud ainsatki suurtükimürsku,” ütleb ta Venemaa Kurski oblastist saadetud häälsõnumi vahendusel. Teised Ukraina sõdurid teatasid piiri ületamisest eufoorialainel, kusjuures vangide read suundusid peaaegu kohe teises suunas tagasi.
Ukraina šokiretke ja selle väljavaadete hindamiseks on väljaanne Economist küsitlenud Ukraina ülemjuhataja kindral Oleksandr Syrski poolt kaasatud sõdureid ja otsuste tegemisega kursis olevaid allikaid. Tekib pilt hulljulgest hasartmängust, mis on sündinud meeleheitest ja mida hoiti suures saladuses. See on tõstnud moraali ja näidanud, et Ukraina on välja töötanud tõhusa uue taktika. Kuid 12 päeva pärast rünnakut on edenemine aeglustunud ja uue eesliini piirjooned on esile kerkimas. On ebaselge, kas väed suudavad end kindlustada või on nad mujal asuva rindejoone hinnaga üle pingutanud. Suurim oht on Pokrovski ümbruses Donbassis, kus Kremli väed on kiiresti võimust võtmas.
Neljast rünnakus osalenud brigaadist teise, 82. brigaadi sõdurite sõnul on sõjategevus pärast esialgset eufoorilist edu muutunud üha intensiivsemaks. Alguses oli vaid üks tõsine lahing, kui venelased üritasid neid esimese küla lähistel maisipõldudel varitseda. Ukrainlased, kellel oli mingil moel taevas luuredroonide monopol, nägid vaenlast ja käskisid neil alistuda. Nad ei teinud seda. Nii nad tulistasid kõike, mis neil oli, kuni mais lakkas kahisemast ja saabus vaikus. Siis läksid ukrainlased edasi.
Madal profiil ja kaval taktika – näiteks nn FPV-droonide kasutamine õhukatte tagamiseks – võimaldasid ukrainlastel Venemaa maapiirkondadest läbi liikuda. Neid jälitasid Vene helikopterid ja liugpommid, mis sageli langesid allpool asuvatele vene küladele, kuid maapinnal said nad vähe tõsist vastupanu. 82. brigaad tõukas ida poole Bolshoje Soldatskoje küla suunas, 80. brigaad suundus aga läände Malaja Loknja poole. Väikesed üksused otsisid haavatavusi enne raskemate soomuste kasutuselevõttu. See oli „manööverrünnak”, mis sarnanes Venemaa komandöri Valeri Gerassimovi taktikaga, ütles Ukraina kindralstaabi allikas. Esimesed viis päeva oli see hävitavalt tõhus.
Plaan vallutada osa Venemaast ei tulnud õnnelikult. Juuli alguses oli Ukraina äsja ametisse nimetatud kõrgeim komandör kindral Sõrski surve all. Ta maadles oma eelkäija Valeri Zalužnõi ideaalsest ebasoodsama pärandiga ja armee juhtkond oli presidendiga mobilisatsioonipoliitika pärast tülis, mis tõi kaasa märkimisväärse isikkoosseisu puuduse. Ameerikas viivitas Kongress toetamisega. Avdiivka, Donetskist põhja pool asuv tugipunkt oli langemas. Donetski oblasti rindejooned olid kokku varisemas, eriti Pokrovski logistikakeskuse ümber. Levisid kuulujutud, et kindral Sõrski on vallandamise äärel, kusjuures tema vastased, kes olid seotud president Volodõmõr Zelenski kõikvõimsa staabiülema Andri Jermakiga, andsid isegi mõista, et ta oli oma ülemustele „valetanud”.
Sellises segaduses alustas komandör planeerimist. „Sõrski ei ole poliitilistes mängudes hea,” ütleb kindralile lähedane allikas. „See, milles ta hea on, on sõda.” Kaaluti mitmeid stsenaariume rünnakuteks Venemaa eesliini nõrgimates kohtades: löök Brjanski oblastis põhjas; löök Kurski oblastis; nende kahe kombinatsioon; või rohkemgi. Peamine eesmärk oli tõmmata väed Donbassist eemale ja luua trumbid tulevaste läbirääkimiste jaoks. Kindral Sõrski hoidis oma plaane vaka all, jagades neid ainult kitsa kindralite ja julgeolekuametnike grupiga. Ta rääkis presidendiga üks-ühele, ilma oma kaaskonnata. Armee luure tegi suure osa luurest ise, mitte ei jätnud seda Ukraina sõjaväeluure HUR-i hooleks, mis kaasati alles hilises staadiumis.
Ka lääneliitlasi hoiti teadlikult teadmatuses, väidab allikas. „Sõrskil oli kaks varasemat operatsiooni, mida Lääs õõnestas. Üks lekitati venelastele ja teisel korral kästi meil katkestada.” Suhtlemise piiramine vaid esmavajalikuga võimaldas ukrainlastel alustada rünnakut enne, kui venelased toimuvast aru said. „Nad mõistsid, et midagi on teoksil, kuid arvasid, et vajame sellise julge operatsiooni jaoks Ameerika nõusolekut.” Olles pannud nad fakti ette, ei olnud Lääs enam vastu.
Kindral Sõrski ajas vaenlase segadusse, varjates oma kõige lahingukindlamate diviiside saabumist. Piiriäärsetesse metsadesse toodi abijõude ettekäändel, et kaitsta Venemaa väidetava rünnaku eest Sumõle. Samal ajal ilmus Ukraina meedias narratiiv peatsest Venemaa sissetungist. „Pööre toimus umbes poolteist nädalat enne Kurski operatsiooni algust,” meenutab Serhi. „Venelased uskusid jätkuvalt, et me lihtsalt kaitseme piiri.”
Sõdurid ise hakkasid kahtlustama, et midagi suurt toimub augusti alguses, kui neile jagati ootamatult välja varustus: uued integreeritud kõrvaklappidega kiivrid, uued ründerelvad. Nad tegid harjutusi makettidega, mida hiljem mõisteti kujutavat vene külasid. 80. brigaad asus valmistuma teise laine rünnakuks. Kindral Sõrski hoidis suurema osa oma ründejõududest teiseks liiniks, mistõttu Venemaa arvas alguses, et läbimurre ei ole liiga tõsine. Sõdurid ütlevad, et nad ei uskunud oma komandöre, kui neile plaanidest räägiti. „Me naersime,” meenutab reamees Serhi. „Tegime nalja, et see pole 1. aprill. Komandör vaid naeratas, teades, et meil polnud aimugi, mis meid ees ootab.”
Kindral Sõrski on detailide osas pedant. Kuigi esimene etapp oli hoolikalt planeeritud, areneb rünnak nüüd spontaanselt. Kuna üllatusmoment on kadunud, on Ukraina edusammud aeglustunud. President Zelenski nõuab endiselt maksimaalset edu, ütles peastaabi allikas. Kuid tema tippkindral on ettevaatlik, keskendudes tiibade laiendamisele piiri ääres, et luua paremini kaitstavaid rindejooni. „Sõrski pole loll,” ütleb tema usaldusisik. „Ta teab, et edasi tormamine ohustab kogu operatsiooni.” Viimastel päevadel näib, et 10 000–20 000 sõdurist koosnev laiendatud Ukraina kontingent on keskendunud kontrolli kehtestamisele Seimi jõe lõunakaldal Sudžast loodes. 16. augustil hävitasid Ukraina raketid Gluškovo rajoonis jõge ületava silla.
Kindral Sõrski suur hasart on pakkunud ukrainlastele lootust pärast aastast halbu uudiseid. See on andnud talle ka uue autoriteedi. Kuid operatsiooni pikaajaline edu või muu oleneb suuresti sellest, kuidas Venemaa reageerib. Näib, et see järgib kaksiklähenemist, reageerides sissetungile agressiivsemalt, säilitades samal ajal survet Ukrainas Donbassis. Kremli eesmärk on muuta Kursk Ukrainas toimuva veresauna ajal vaid piinlikuks sääsehammustuseks.
Tõendid intensiivistuvast reaktsioonist Kurski oblastis on nüüd selged. Venemaal kohapeal viibivad Ukraina sõdurid ütlevad, et nad hakkavad juba nägema erinevat vastupanu taset. Kaotused suurenevad. Venelased on täiendanud end paremini koolitatud üksustega, sealhulgas dessantväelaste ja eriüksuslastega. Nad olid seda piirkonda uurinud. See Venemaa hilinenud vastus Kurski sissetungile on sundinud osa vägesid Ukrainas Donbassis asuvatest kriitilistest kohtadest mujale suunama. Seda rääkides ütleb Ukraina valitsusallikas, et sõjaline aktiivsus Donbassis on alates 16. augustist oluliselt vähenenud. Siiski on suur erand: Pokrovsk, linn, kus Venemaa tegi enne sissetungi järjepidevalt edusamme ja kus ta püüab säilitada tugevat survet Ukrainale.
Sõjas on seega toimumas dramaatilised arengud: Ukraina soovib oma rünnakut Venemaa sees hoida ja rindejooni häirida, muutes lüüasaamise narratiivi külmunud konfliktist, millele ainsaks lahenduseks on läbirääkimised. Venemaa soovib sissetungi maha suruda ja sellest tulenevat Ukraina ressursside ammendumist ära kasutada, surudes oma rünnaku mujale, Pokrovskisse. Ukraina väed Venemaal on haavatavad, kuid siiski panevad vastu. „Need värdjad on välja mõelnud, kuidas sõdida ja nad mõistavad meie taktikat,” ütleb 80. brigaadi reamees Serhi. „Kuid see ei tähenda, et me ei mõista nende taktikat või et me ei jätka nende mahavõtmist.”
