Ameerika tõenäosus suurde sõtta sattuda on viimase 80 aasta suurim, aga riigi sõjavägi pole selleks valmis.
Nii leidis parlamendi Kongressi paneel, millele anti ülesandeks läbi vaadata USA kaitsestrateegia. Selle peaaegu 100-leheküljeline raport paljastab tõsised puudused Ameerika riikliku julgeoleku osas.

Komisjon heidab kaitseministeeriumile Pentagonile ette liigset vaenulikkust, kongressi peab liiga erakondlikuks, ja USA viimased valitsused on olnud Hiina, Venemaa ja Lähis-Ida riikide ohtudega tegelemise osas liiga leplikud.

„Riik oli viimati selliseks sõjaks valmis külma sõja ajal, mis lõppes 35 aastat tagasi,” seisab raportis. „Riik pole selleks täna ette valmistatud.”

Kongress koondab iga nelja aasta järel välisekspertide rühma, et vaadata üle riigikaitse strateegia. Eesmärk on panna sõltumatu kogu hindama USA riiklikku julgeolekut, nagu raamatupidaja auditeerib ettevõtte raamatupidamist. Selleks vestlesid kaheksa volinikku seadusandjate, USA liitlaste, valitsuse liikmete ja Pentagoni juhtidega, sealhulgas kaitseministri ja tema asetäitjaga.

Raporti esitamise tähtaeg on alles aasta lõpus, aga paneel lõpetas varem, et selle järeldusi saaks presidendivalimistel arvesse võtta. Nii ajastus kui ka toon on katse tõmmata avalikkuse tähelepanu eemale siseprobleemidelt nagu piir ja majandus, ütles Californiast valitud endine demokraadist kongressi liige ja komisjoni esimees Jane Harman.

„Üldsuse teadlikkus on masendav,” ütles ta, nimetades Ameerika julgeolekuohte „vilkuvaks punaseks”. Komisjoni argument on peaaegu sama lihtne kui nõudlus ja pakkumine. Selle hinnangul seisab Ameerika silmitsi palju ohtlikuma maailmaga, kus on konkurendid nagu Venemaa on valmis sõtta minema või Hiina, mis on üha lähemal sõjalisele sekkumisele.

Kuid kuna need ohud on esile kerkinud – või isegi ühinenud, arvestades, et paljud Ameerika vastased teevad nüüd tihedamat koostööd –, väidetakse raportis, et USA ei ole proportsionaalselt tugevamaks muutunud. Selle asemel on riik kulgenud suures osas tavapäraselt või isegi suuremate talitlushäiretega. Näideteks on liiga väikesed eelarved, liiga hilja vastu võetud kuluarved, uutele eelistatud vanad relvad ja avalikkus, kes ei tea Ameerika ees seisvaid väljakutseid või ei ole motiveeritud reageerima.

Veelgi enam, kuigi riigikaitse strateegia nõuab „integreeritud heidutust” või rohkem kui lihtsalt sõjalise jõu kasutamist konflikti ärahoidmiseks, leidis komisjon, et lähenemisviis ei ole selgelt määratletud ega kooskõlastatud.

„Ameerika Ühendriigid ei suuda endiselt tegutseda vajaliku kiireloomulisusega kõigi valitsuste puhul ja valitsusparteid arvestamata,” öeldakse raportis.

Komisjoni olid nimetatud Kongressi vabariiklased ja demokraadid võrdselt ning kõik nõustusid raporti järeldustega. Nende argumendid sarnanevad paljude Washingtoni kaitse eestvõitlejatega nagu senaator Roger Wicker, kelle sõnul peab riik kaitsele palju rohkem kulutama.

Paljud neist, sealhulgas selle raporti autorid kasutavad külma sõda analoogina.

President Ronald Reagani juhitud kaitse ülesehitamise ajal kulutas USA kaitsele 6,8 protsenti SKT-st. Strateegiliste ja eelarvehinnangute keskuse andmetel kulutatakse praegu umbes 3 protsenti, kuigi reaalväärtuses saavutasid kaitsekulutused terrorismivastastes sõdades selle sajandi alguses kõigi aegade kõrgeima taseme.

Viimases komisjoni raportis, milles hinnati 2018. aasta riigikaitse strateegiat, soovitati suurendada kaitse-eelarvet igal aastal 3-5 protsenti – USA pole seda eesmärki saavutanud, kuigi on ebaselge, milline analüüs seda arvu toetab. Üks viimaseid takistusi oli eelmisel aastal valitsuse maksejõuetuse vältimiseks sõlmitud tehing, mis piiras Pentagoni eelarve suurendamise 1 protsendi võrra, mis on inflatsiooni arvesse võttes kärbe.

Pärast Ukraina sõda on USA vastu võtnud mitu tohutut täiendavat turvaseaduse eelnõud – viimati 95 miljardi dollari suuruse seaduseelnõu käesoleva aasta aprillis, mis hõlmas rahastamist Kiievi, Iisraeli ja Indo-Vaikse ookeani piirkonna riikide toetamiseks. Need arved ei kajastu tehniliselt iga-aastases kaitse-eelarves, nagu näiteks garneering, mida retseptis pole loetletud. Kuid nad on suunanud raha Ameerika kaitsetööstusesse.

Kuid seadusandlus ja raha ei aita lahendada seda, mida komisjon nimetab Ameerika suurimaks probleemiks: kodurinne. Sõjavägi ei suuda värvata nii palju inimesi kui soovib, kuigi neil on parem hoida neid, kes on juba liitunud. Aruandes väidetakse, et külma sõja ajal tegid ettevõtete ja kõrgepalgaliste kõrgemad maksumäärad suurema kaitse-eelarve säilitamise lihtsamaks. Raportis väidetakse, et vähem mobiliseeritud avalikkuse, madalamate maksude ja palju suurema riigivõla kombinatsioon muudab kaitse ülesehitamise raskemaks.

„Me ei ütle lihtsalt: issand jumal, maja põleb, mõelge midagi älja,” ütles Harman. „Meil on ideid.”

Need soovitused jagunevad mõnda põhikategooriasse.

Esimene on Pentagoni soetus- ja innovatsioonisüsteemide ümberhindamine. Kaitseministeeriumi juhid peaksid oma korraldused üle vaatama ja saama rohkem vabadust vähem oluliste ostude tühistamiseks.

Kaitseministeerium peaks muutma ka oma ostupraktikat – mida väitis selle aasta alguses eraldi kongressi komisjon –, et sooritada oste kiiremini ja teha rohkem koostööd ebatraditsiooniliste kaitseettevõtetega, kes ehitavad üha enam uuenduslikke relvi.

Teine punkt puudutab kulutusi. Kongress peaks „viivitamatult” vastu võtma täiendava kaitseseaduse, et USA saaks ehitada rohkem varustust, tugevdada Hiina poolt ohustatud sõjaväeobjekte ja osta rohkem relvi, eriti laskemoona. Võib-olla kõige järsemalt peaks Kongress loobuma ka eelarve ülemmääradest, mis hoiavad tagasi kaitsekulutusi sel aastal.

Lõpuks peaks USA kaaluma poliitiliselt ebapopulaarseid viise nende reformide eest tasumiseks. Üks neist oleks kõrgemad maksud. Teine on selliste programmide nagu sotsiaalkindlustus ja Medicare reformimine, mille kulud prognooside kohaselt kümnendi lõpuks paisuvad.

Tulemuseks oleks jõud, mis on võimeline rohkem kui kodumaad kaitsma, pidama ühte suuremat sõda ja ennetama teist, mida on pakkunud kaks viimast kaitsestrateegiat. Arvestades Venemaa, Hiina ja Iraani ohtu Lähis-Idas, peaks Ameerika sõjavägi suutma võidelda korraga mitmes sõjateatris, öeldakse.

Sellegipoolest ei soovita aruanne konkreetseid kulutusi ega jõustruktuuri eesmärke, selle asemel öeldakse, et need peaksid olema suuremad, kuid pole öeldud, kui palju.

„Me ei kavatsenud lahendust dikteerida, kuid see peab olema mitut sõjateatrit hõlmav jõudude planeerimise konstruktsioon,” ütles strateegilise ja eelarve hindamise keskuse juht ja üks volinikest Tom Mahnken.

Mõned paneeli liikmed on osalenud varasemates hindamisnõukogudes, andnud sarnaseid soovitusi ja näinud, et neid eirati. Aruande ühel lehel on loetletud olulisemad lõigud varasematest 2018., 2014. ja 2010. aastal välja antud aruannetest, millest igaüks lööb häirekella.

Viimases komisjonis töötanud Mahnken loetles tuvastatud puudujääke, mis hiljem osutusid ettenägelikuks: laskemoon, kaitsekulutuste suurendamine, Ameerika sõjaväe võime ühiselt võidelda või mitme teenistuse koostöö. Nendest on saanud Pentagoni ja paljude Kongressi liikmete peamised prioriteedid.

„Leiame, et olukord on pärast komisjoni 2018. aasta aruannet halvenenud ja paljusid varasemaid soovitusi ei ole rakendatud,” öeldakse aruandes.