Leedu vabatahtlik Ričardas Grigas avas ukse haiglapalatisse, kus Ričardas Savickas, kelle teki alt paistis vaid üks jalg, oli toibumas rünnakust, mis oleks peaaegu nõudnud nende elu.
Nad hakkasid üksteist mõnitama – mis sa muudkui teeskled, et su käsi on vigastatud, ütles Savickas, samal ajal kui Grigas vastas ühe või kahe omapoolse naljaga. Omavaheline nääklemine jätkus, kuni Grigas end toolile sättis, vahendab lrt.lt.
„Kogesime seda, mida teised ei peaks,” ütles Grigas. „Varem lõppes kõik hästi.”
Nad on kaotanud arvestuse, mitu korda nad on viinud abi tsiviilisikutele ja sõduritele Ukraina rindel, kuid reiside arv ulatub kümnetesse. Ainult üks neist lõppes traagiliselt.
Nende autokolonni rünnati 24. juunil Pokrovskis, mis on Ukraina oluline logistikakeskus Donetski oblastis, mitmekümne kilomeetri kaugusel rindejoonest. Iskander raketi esimene tabamus tegi meeskonnale vähe kahju, kuid teine rakett perforeeris autod kildudega ja tabas Grigase käsivart, Savickas aga sai tabamuse jalga. Ülejäänud meeskonnaliikmed said põrutusi.
Nad evakueeriti lähedalasuvasse haiglasse, kus Savickas ärkas mitu tundi hiljem amputeeritud jalaga – „Ma ütlesin, mehed, kus mu jalg on?”
„Kui me teistele rääkisime, algas valu, nutt ja vandumine,” ütles Grigas. Meeskond oli šokis ja ei uskunud, kuni juhtunu mõistmine kätte jõudis. „Olime juba leppinud sellega, et meil oli soovimatu intsident, see unustatakse ühel päeval, kuid siis kõik muutus,” lisas ta.
Alates täiemahulise sõja algusest 2022. aasta veebruaris on kümned, kui mitte sajad Leedu vabatahtlikud rindejoonele abi viinud. Paljud on seda teinud aastaid, samas kui teised liitusid pärast sissetungi. Eriti tugev oli mobilisatsioonitunne Leedus, kus paljud pidasid sõda lähedalasuvas Ukrainas enda omaks.
Mõnikord pidasid mõned kriitikud nende abistamist vaid sõjaturismiks. Leedu ja Ukraina võitlejad kurtsid mõnikord, et rindejoont näha ihkavad tsiviilvabatahtlikud olid eelkõige huvitatud selfie-võimalustest. Samad süüdistused esitatakse sageli ka ajakirjanikele.
„Meie vabatahtlikud käivad seal, kus pole vaja, nagu meie ise – me jõuame sõjaväebaasi ja mida see tähendab? See tähendab, et iga kell võib tabamus tulla,” ütles Savickas. „Aga keegi ei saa meid süüdistada sõjaturismis – me töötame sihipäraselt, käime kindlates kohtades ja anname konkreetsed [varustuse] üle, me ei püüa sõduritega [rindejoonele] jõuda.”
Pokrovskis 24. juunil toimunud raketirünnakus hukkus vähemalt viis inimest. Venelaste sihtmärgiks võis olla eliitüksuse ülem, kellega Leedu vabatahtlikud pidid kohtuma linnas vaid mõne meetri kaugusel rakettide maandumiskohast.
Pokrovsk on aga juba praegu potentsiaalne sihtmärk oma tähtsuse tõttu logistika- ja juhtimiskeskusena, mis teenindab suurt osa Donetski rindejoonest. Seega võib tegelik sihtmärk olla teada vaid Ukraina relvajõududele.
Samuti paistis Savickase sõnul vabatahtlike meeskond silma.
„Ukraina luure teatas meile, et kogu Donetski oblastit jälgitakse ja teie, poisid, paistsite väga märgatavad,” ütles Savickas.
Autod värviti mustaks ja märgistati valgete ristidega, mida tavaliselt kasutavad ainult Ukraina sõjaväelased. Rühma liikmed – sealhulgas Savickas – kandsid ka kamuflaažirõivaid ning Leedu trikoloori ja rinnamärke.
Kõigile linna kollaborantidele oleks nad võinud kergesti tunduda välisvõitlejatena– ja Venemaal on nende sihtimiseks märkimisväärseid ressursse, sealhulgas hüperhelirelvi.
LRT.lt tuvastas mitu juhtumit, kus Venemaa on tabanud hooneid, kus Leedu vabatahtlikud olid viibinud vaid päevi või tunde varem. Rohkem anekdootlikke tõendeid viitab sellele, et Venemaa kasutas kalleid rakette, et sihtida kohti, kus oli viibinud isegi väike rühm rahvusvahelisi vabatahtlikke.
Grigas ütles 2023. aastal LRT-le antud intervjuus: „Jaanuaris olin Bahmuti lähedal ja vedasin sõjaväehaiglatesse sünteetilist vereplasmat, hinnalist lasti. Kaks päeva hiljem pommitati maja, kus me elasime. Inimesed ei saa sellest raha ega midagi, aga nad teatavad, et leedulased olid seal.”
Raske on koguda tõendeid selle kohta, kas Venemaa oli iga intsidendi puhul sihikule võtnud tsiviilisikud või järgnesid löögid rahvusvaheliste sõdurite, instruktorite või sinna koguneva Ukraina sõjaväe tõttu.
Eelmise, 2023. aasta juunis toimunud löök Kramatorski restoranile nõudis 13 inimelu. Seejärel vahistasid Ukraina julgeolekuteenistused väidetava kaastöötaja, kes oli edastanud oma Vene käitlejatele teate, et Ukraina sõjaväelased kogunevad sinna, mis oli vale.
Peaaegu kõigis tsiviilsihtmärkidele suunatud raketirünnakutes väitis Venemaa, et nad olid võtnud sihikule sõjaväelased – kas Ukraina omad või rahvusvahelised. Kuid tõendid näitavad vastupidist, sealhulgas võimalikud sõjakuriteod, nagu Hroza löök 2023. aasta oktoobris, mil Venemaa tappis 51 inimest, või raketirünnak Kiievi lastehaiglale tänavu juulis.
Mõned õppetunnid on aga tulevastele reisidele minevatel vabatahtlikel veel saamata.
„Soomusveste on kogu aeg vaja, vabatahtlike märgistust ka. Enne reisi on briifing ja igas meeskonnas üks vanem inimene, kes teab, mida teha, et ohvreid ja vigastatuid oleks võimalikult vähe,” ütles Savickas. „Me käitusime liiga hooletult.”
„Arvan, et ka need, kes abi vastu võtsid, on oma õppetunni saanud,” lisas Grigas. „Me lihtsalt ei saa seal kõiki asju ise teha.”
