Aasta 2022 veebruaris saatis Venemaa orbiidile satelliidi, mida tuntakse nime all Kosmos 2553, mille eesmärk on üleilmsete pingete ägenemise perioodil muutunud ärevate spekulatsioonide objektiks.
Vaid mõni nädal pärast seda, kui see orbiidile saadeti, tungisid Vene väed Ukrainasse ja ründasid rakettide ja pommidega Kiievit ja teisi linnu. Kui NATO tormas ukrainlasi toetama, oli maailm mures, et konflikt võib areneda tuumasõjaks, vahendab Washington Post.
Käesoleva, 2024. aasta veebruaris sütitas ühe Ameerika kongresmeni salapärane avaldus „tõsise riikliku julgeolekuohu” kohta meedias tormi. USA ametnikud osutasid satelliidile Kosmos 2553, paljastades oma mure, et satelliit viib läbi katseid, mis võivad viia tuumarelva tiirlemiseni kosmoses.
Selguse huvides ütlesid ametnikud, et sellist relva pole kasutatud, kuid see pole enam ulme. Ja peale Moskva ei tea keegi, millega Kosmos 2553 tegeleb.
Kuidas näeks välja tuumaplahvatus kosmoses ja milline oleks selle mõju? Selle mõistmiseks on vaja esmalt selgemat pilti tuhandetest satelliitidest Maa orbiidil.
Äärepoolseimad satelliidid on geosünkroonsetel orbiitidel, sünkroonis Maa pöörlemisega umbes 35 000 kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast. Neile toetutakse televisiooni, raadio, side ja ilmaennustuste tegemisel.
Palju killustatum on madal Maa orbiit, kus tuhanded satelliidid – alates Elon Muski internetti kiirgavast Starlinki süsteemist kuni luure- ja jälgimisplatvormideni – tiirlevad ümber planeedi üle tosina korra päevas. Rahvusvaheline kosmosejaam asub madalal Maa orbiidil, umbes 400 kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast.
Ja siis on veel salapärane Kosmos 2553, mis tiirleb ümber Maa ligi 2000 kilomeetri kõrgusel – orbiidil, mida jagab vaid 10 teist satelliidi, mis kõik on ammu surnud.
Valge Maja ametnikud on kinnitanud, et nende arvates on Kosmos 2553 loodud „satelliidivastase võime” komponentide testimiseks, mis võivad kahjustada orbitaaltehnoloogiat, potentsiaalselt tuumaplahvatuse tõttu kosmoses.
USA pani 1962. aastal kosmoses plahvatama 1,4-megatonnise tuumarelva katses, mida tuntakse Starfish Prime’ina. Pommiplahvatus tekitas võimsa elektromagnetilise impulsi ja vallandas kiirgusvööndi, mis püsis mitu kuud Maa ümber tiirledes.
See kahjustas kolmandiku tollal orbiidil olnud 24 satelliidist, lõi Hawaiil välja tänavavalgustid ja kahjustas elektrivõrku. Kaitseministeeriumi raportis märgiti, et selle „intensiivne” plahvatus valgustas „väga suurt ala Vaikse ookeani piirkonnas”.
Tänapäeval on madal Maa orbiit lõpmatult killustatum – tuhanded side-, vaatlus- ja teadussatelliidid toetavad tänapäevast elu planeedil.
Tuumaplahvatus kosmoses põhjustaks valimatuid kahjustusi, kusjuures plahvatus võib nii Ameerika Ühendriikidel kui ka tema vastastel välja lüüa paljud võimalused – alates internetiteenustest kuni varajase hoiatamise sõjaliste süsteemideni, mis jälgivad rakettide liikumist.
Sajad satelliidid võivad kaotada võime oma positsioneerimist korrigeerida, mistõttu võivad nad üksteisega kokku põrgata. See võib tekitada kosmoseprügi välju, mis liiguvad kiirusega rohkem kui 16 000 kilomeetrit tunnis, paiskudes kokku tuhandete teiste satelliitidega ja tekitades teoreetilise kaardimaja-efekti, mida tuntakse Kessleri sündroomina.
Osa rususid põleks atmosfääris ära, kuid halvima stsenaariumi korral varjutab Maad kosmoseprügi pilv, keerates kella aastakümneid tagasi tehnoloogiale, mida me praegu iseenesestmõistetavaks peame, ja muutes inimeste kosmoselennud võimatuks.
Starfish Prime’i plahvatust nähti maapinnalt Honolulus, mis oli epitsentrist umbes 1300 kilomeetri kaugusel, öösel vastu 9. juulit 1962. Plahvatus katkestas telefoniteenuse, lõi välja tänavavalgustid ja käivitas valvesignalisatsioonid.
„Suurema võimsuse ja madala Maa orbiidiga, mis on palju killustatum kui 1960. aastatel, oleks tuumaplahvatus täiesti laastav, hävitades ülemaailmse satelliidiinfrastruktuuri peamise komponendi,” ütleb Harvard-Smithsoniani Astrofüüsika keskuse astrofüüsik ja Ameerika Astronoomiaühingu asepresident Grant Tremblay.
