Sel suvel saab Ukraina lõpuks kauaoodatud hävitajad F-16, mida ta on nõudnud, et Venemaad tõrjuda – kuid palju vähem, kui ta lootis.
Asjaga kursis olevate inimeste sõnul on sõjalennukite saatmine – NATO sellenädalasel Washingtoni tippkohtumisel palju elevust tekitanud element – olnud takistatud viivituste, varuosade kohta käivate küsimuste ja keelebarjääri tõttu Ukraina pilootide ja nende väliskoolitajate vahel. Planeerijad muretsevad ka selle pärast, et riigil pole piisavalt maandumisradasid – ja need, mis tal on, on Venemaa rünnakute suhtes haavatavad, vahendab Bloomberg.
Tulemuseks on see, et Ukraina võib ühe inimese sõnul olla võimeline välja panema F-16 eskadrilli, mis ulatub 15 kuni 24 lennukini, mis on tunduvalt vähem kui 300, mida riigi juhid on nõudnud. Teine allikas ütles, et Kiiev loodab saada sel suvel kuus lennukit F-16 ja aasta lõpuks kuni 20 lennukit.
Väljakutsed on olnud nii tõsised, et tekitanud kahtlusi lennukite Ukrainasse saatmise mõistlikkuses ja selles, kas see pole nüüd väga kulukas toetusavaldus president Volodõmõr Zelenskile. Kuude jooksul pärast seda, kui piloodid alustasid koolitust, sealhulgas 12 USA-s, on lahinguväli tundmatuseni muutunud ning mõlemad pooled tuginevad rohkem odavatele droonidele ja Venemaa tugevdab oma õhutõrjet.
„Inimesed ei tohiks oodata imesid” F-16-delt Venemaa vastu,” ütles Ameerika julgeolekukeskuse (Center for a New American Security) vanemteadur Jim Townsend. Ja mis puutub haavatavustesse, siis „need lennuväljad saavad olema kenad, mahlased sihtmärgid ja venelased on mõnda neist juba tabanud, nagu tervitades nende F-16 jaoks pärismaailma”.
NATO kõrge ametnik loetles kolm peamist planeerijate mõtteid painavat probleemi. Esiteks tuleb lennukid ümber seadistada vastavalt nende ülesandele, näiteks luurele või lahingutegevusele. Teiseks ei ole Ukrainas F-16 jaoks palju pikki ja kvaliteetseid lennuradasid ega varjendeid, mis kaitseksid neid Venemaa rünnaku eest.
Kolmandaks on lennukite toetamise logistika keeruline, alates varuosade vajadusest kuni hooldusnõueteni ja lõpetades inseneride leidmisega. Teine NATO ametnik märkis, et Ukraina püüab mõne kuuga saavutada seda, mis tavaliselt võtab kolm kuni neli aastat.
F-16 tootja Lockheed Martin Corp. pressiesindaja ütles e-kirjaga saadetud vastuses küsimustele, et „toetame jätkuvalt USA valitsuse reageerimist Ukraina konfliktile”, kommenteerimata, kuidas lennukite hooldus või varuosade haldamine toimivad.
Bideni riikliku julgeoleku kõrgeim nõunik Jake Sullivan ütles neljapäeval, et lennukite üleandmine on käimas ja need hakkavad Ukrainas tööle suvel. Lennukeid tarnivad Taani ja Holland, reaktiivlennukeid on lubanud anda ka Belgia ja Norra. Sullivan lisas, et F-16-d peaksid lühiajaliselt kaitsma rindejõude ja aitama territooriumi tagasi vallutada. Täpsemaid üksikasju keeldus ta andmast.
Liitlased vaatavad jaanuarist kaugemale ka Trumpi teise valitsuse võimaluse poole, püüdes tagada, et lennukid saaksid lennata, kui USA loobub toetusest.
See oli üks põhjus, miks NATO võtab endale laiema rolli annetatud varustuse ja väljaõppe koordineerimisel. Umbes 700 inimesest koosnev personal hakkab vastutama erinevates kohtades, sealhulgas kolmes olemasolevas struktuuris Poolas, Slovakkias ja Rumeenias, kus F-16 väljaõpet läbi viiakse.
Selleni jõudmine võttis aega rohkem kui aasta. President Joe Biden loobus oma vastuseisust F-16 saatmisele Ukrainasse 2023. aasta mais pärast Zelenski ja liitlaste korduvaid palveid lubada nende üleandmine. Ukraina pilootide väljaõpe algas varsti pärast seda, kuid analüütikud on väitnud, et USA valitsus on lennuki kasutuselevõtmisega venitanud – osaliselt kartuses, et see provotseerib president Vladimir Putinit.
Biden ja teised liitlased on kõhelnud, kas anda Kiievile luba kasutada lääneriikidest saadud relvi, et rünnata Venemaad, kuna kardetakse konflikti laienemist tuumarelvastatud vastasega.
„Meie juhtide entusiasm Ukraina demonstratiivse õhuvõimekuse kiireks arendamiseks puudub,” ütles NATO ülemjuhataja Philip Breedlove ajal, mil Venemaa võttis 2014. aastal üle Ukraina Krimmi poolsaare. „Me ei taha silmitsi seista sellega, mis võib juhtuda, kui Ukraina arendab kiiresti välja väga eduka võime.”
Kuid arengud on muutnud Lääne liidrite mõtlemist, eriti Venemaa õhurünnakud ja selged märgid, et see domineerib Ukraina õhuruumis.
„Venemaa vasturünnak on olnud mõnede liitlaste otsuste taga, et nad peavad vastama Ukraina soovidele,” ütles Lancasteri ülikooli vanemõppejõud Simona Soare. „Alati on küsimus, kas raha ja ressursse oleks saanud teisiti kasutada.”
Breedlove kirjeldas ka koolitust, mis peaks ümber õpetama Ukraina piloodid, kes on harjunud nõukogudeaegsete palju lihtsama tehnoloogiaga MiG-idega. Neid õpetati ka toetuma maapealsetele juhtidele, kes juhivad nende liikumist, erinevalt Lääne pilootidest, kes lendavad iseseisvamalt.
Olukorraga kursis olev Ukraina ametnik pisendas keelebarjääri probleemi, kuid möönis, et väljaõppe, personali ja hoolduse ning Venemaa rünnaku eest varjupaiga osas on olnud viivitusi.
„See on pigem koorem kui õnnistus, millel on minimaalne mõju enne mitmeid-mitmeid kuid ja suur tõenäosus kaotada palju lennukeid ja piloote,” ütles Brüsselis asuva BANTS Consultingu asutaja Serge Stroobants. „F-16 on midagi enamat kui lennuk ja piloot, see on peaaegu 200 inimesest koosnev meeskond, kes kõik etendavad oma rolli, et lennuk saaks maapinnalt õhku tõusta.”
