Venemaa juhtkond tegi sõja alguses palju idiootseid otsuseid. Nüüd tahavad meie komandörid nad [idiootsuses] kinni püüda.

Nii iseloomustab olukorda Soome Yle-le 34-aastane Ukraina sõdur. Ta kritiseerib karmilt Ukraina armee juhtimist ega esine seetõttu loos oma nime all. Kriitika võib põhjustada talle probleeme.

Sõduri kohta kasutab Yle nime Tarass. Yle on temaga suhelnud kogu sõja vältel. Tarass liitus Ukraina territoriaalkaitseväega täiemahulise sõja esimesel päeval. Nüüd teenib ta pataljonis, mis juuni lõpus liideti Ukraina 41. mehhaniseeritud brigaadi koosseisu.

Kui me brigaadi koosseisus alustasime, hakkas brigaadiülem andma meie pataljonile peaaegu enesetapumissioone. Sõdurid saadeti rünnakule ilma suurtükiväe, tankide või muu toetuseta, ütleb Tarass.

Tarassi brigaad paikneb Donetski oblastis. Ta on osalenud lahingutes New-Yorki ja Tšassiv Jari suundadel, st just nendes piirkondades, kus Ukraina on viimasel ajal kandnud territoriaalseid kaotusi.

Tarass pole ainus, kes brigaadi juhtkonda kritiseerib. Tarassi komandör on brigaadi juhtkonda juulis avalikult sotsiaalmeedias kritiseerinud ning brigaadi pingetest sai uudis Ukraina meedias.

Ülem süüdistas piirkonna kaotustes otseselt brigaadi juhtkonda. Tarassi sõnul on uudise mõjul pataljoni tehtud kontrollkäike eesmärgiga „meestel suud kinni panna”.

Võitlusvaim pole Tarassi kaasvõitlejate seas kõrge.

Olukord tundub väga tume, võin seda öelda. Venelased tajuvad meie vägede nõrkust ja liiguvad pidevalt edasi, sõnab ta.

Pataljon kandis ühe nädala jooksul sama palju kaotusi kui kogu eelneva sõja jooksul erinevates lahingutes, millest Tarassi pataljon on osa võtnud.

Nüüd on pataljon kaotuste tagajärjel oma võitlusvõime kaotanud, ütleb Tarass. Ukraina muudab venelaste edasipääsu lihtsamaks, sest paljud komandörid on ebakompetentsed, nn jah-mehed, räägib Tarass Yle-le.

Nad on inimesed, kes ei tea, kuidas ise mõelda ja kes lihtsalt täidavad käske. Nad nõustuvad kõigega, et ülemustele meeldida, ütleb Tarass.

Tarassi sõnul läksid asjad hullemaks pärast seda, kui Oleksandr Sõrski nimetati veebruaris armee juhiks. Ta vahetas välja sõjaväelaste seas populaarse Valeri Zalužnõi.

Uus ülemjuhataja Sõrski (58) sai sõjaväelise väljaõppe Moskvas ja kannab hüüdnime „lihunik”. Hüüdnimi pärineb Bahmuti linnast, mille eest Sõrski vastutas ja mille kaitsel paljud ukrainlased hukkusid.

Sõrski ise ütleb hiljutises intervjuus, et Ukraina taktika on muutunud ning Ukraina ei ürita enam iga hinna eest rindejoont hoida.

Tarassi väited on karmid ja seetõttu uuris Yle kahelt Ukraina asjatundjalt, kas olukord Ukraina armees on tõesti nii hull, nagu Tarass ütleb.

Poliitikateadlase Volodõmõr Fesenko sõnul on sõjandusekspertide suhtumine ülemjuhataja Sõrskisse kahesugune. Tema kohta antakse vastandlikke hinnanguid, ütleb Fesenko.

Fesenko hinnangul pole kriitika Sõrski suhtes täiesti õigustatud ning tema sõnul pole niivõrd oluline, kas komandör on saanud hariduse Nõukogude Liidus või esindab ta läänelikumat koolkonda.

Ukraina armee on püüdnud vabaneda Nõukogude armee vaimsest taagast, kuid see protsess on olnud aeglane. Paljud komandörid on saanud oma väljaõppe Nõukogude Liidus ja sõjaväes on toimunud konflikt läänelike ja nõukogudeaegsemate meetodite vahel.

Olukorrad lahinguväljal võivad olla väga erinevad, toob Fesenko välja. Mõnes üksuses esindab komandör nõukogude koolkonda ja teistes lääne oma.

Seetõttu on Fesenko sõnul suurim mõjutaja komandöri isiksus, mitte koolkond.

Ja kui olukord on keeruline, peab sõjaväeülem täitma missiooni, et alustada rünnakut või hõivata teatud asula iga hinna eest, lisab ta.

Militaaranalüütik Oleg Ždanov ei nõustu poliitikaanalüütik Fesenkoga täielikult. Ždanov räägib Yle-le otse Sõrskist ja olukorrast Ukraina armees.

Olukord muutus radikaalselt pärast Sõrski tulekut. Ukraina armee astus kaks sammu tagasi, sõnab ta.

Ždanov on Ukraina relvajõudude kolonel, kes ei ole enam tavateenistuses. Ta avaldab iga päev YouTube’is sõjaanalüüse, mida jälgivad sajad tuhanded.

Ždanovi sõnul on Sõrski muutmas Ukraina armeed tagasi Nõukogude armeeks, eriti vägede juhtimise stiili osas. See on meie jaoks muutumas üha suuremaks probleemiks, ütleb Ždanov.

Ždanovi sõnul tuleks Ukraina armee käsuliinis läbi viia lausa puhastus.

Ametikohtadele tuleb määrata ohvitserid, kes on saanud väljaõppe Ukrainas. Ja need, kes on olnud kaevikus, ja mitte mingid „parketikindralid”, märgib Ždanov.

Ukraina on kannatanud kroonilise sõdurite puuduse käes palju suurema vaenlase vastu. Ukraina president Volodõmõr Zelenski kiitis maikuus heaks uue mobilisatsiooniseaduse, millega alandati sundmobilisatsiooni vanusepiiri 27 eluaastalt 25 eluaastale.

Reasõdur Tarass pole märganud, et olukord oleks kergemaks läinud, ja ta on hämmastunud, kui aeglaselt seadus heaks kiideti.

Meil ​​on paar uut meest, isegi motiveeritud, kuid nad on piisk meres. Ja sageli saadetakse nad kõige raskematesse kohtadesse, ütleb Tarass.

Ždanovi sõnul uus mobilisatsiooniseadus toimib ja sõdurite osas muutub olukord lihtsamaks.

Zelenski on samuti teatanud, et isikkoosseisu osas on olukord paranenud. Probleemiks on hoopis relvad: Zelenski sõnul on Ukrainas koguni neliteist brigaadi, millel ei ole piisavalt relvi.

Ukraina olukord rindel leevenes pärast seda, kui üle poole aasta seisnud USA abipakett aprillis lõpuks läbi läks. Sõjavarustuse saabumine rindele on aga aeglane. Saksa mõttekoda kirjutas juunis, et tegelikult on Ukrainale saabunud vaid pool lubatud sõjalisest abist.

Paljud sõjalised eksperdid ja poliitikud on kritiseerinud Läänt selle eest, et see varustab Ukrainat relvadega vaid sel määral, et Ukraina suudab vaevu rindejoont paigal hoida.

Samal arvamusel on ka Ždanov. Tema hinnangul on Ukraina raske rindeolukord lõppkokkuvõttes seotud eelkõige relvade puudumisega.

Tarnitud relvade arv ei vasta armee vajadustele, ütleb Ždanov.

Ta usub, et kui oleks piisavalt relvi, suudaks Ukraina vaatamata relvajõudude siseprobleemidele oma probleemid lahinguväljal venelastega lahendada.

Reasõdur Tarass toob näiteid relvade puudumisest.

Ülem keelab tulistada rohkem kui 5–10 mürsku päevas. See on absurdne, kui mõelda, et mürsud sajavad sõna otseses mõttes vaenlase poolelt alla. Lisaks lendavad meie positsioonidele pidevalt juhitavad õhupommid, vahendab Tarass.

Halvas olukorras süüdistab ta aga rohkem oma komandöre.

Kui käsk on selline, pole Lääne relvadel tähtsust. Ma ei saa öelda, et kõik on täiesti lootusetu, aga paljud sõdurid on rindel olnud juba üle kahe aasta ja nad on kurnatud, sõnab ta.