Ukraina sõjaline juhtkond ei isi enam võitu ja pooldab allaandmist, kirjutab sotsiaalmeedias rahvasaadik Mariana Bezuhla.

Bezuhla edastas seoses Ukraina vägede kaotustega rindel järgmise info sotsiaalmeedias:

Mitmed allikad kinnitasid mulle kaht äärmiselt olulist punkti seoses Sõrski ja tema lähikonnaga:
– Ta nõustub allkirjastama relvarahurežiimi ja kõik variatsioonid kapitulatsiooni ja rahu teemal.
– Ta ei usu võitu ja usub siiralt, et me pole võimelised omal maal venelaste ees eeliseid saavutama.

Bezuhla meenutab, et pärast Zalužnõi artiklit väljaandes Economist „tupiktee” kohta märkis ta, et väejuht, kes ei usu võitu, peaks lahkuma. „Nii et meie järgmine väejuht on nüüd samasugune ja see on tingitud sellest, et need on sama ringkäenduse ja sõjakooli kasvandikud, kes on nüüdseks täiesti mahajäänud ja degradeerunud. Nad ei ole inspiratsiooniallikas ega ole kriitiliselt võimelised juhtima juba muutunud armeed, mis on mobiliseeritud altpoolt. Ja nad on joobunud karistamatusest ja võimust inimelude üle,” märgib Bezuhla.

Bezuhla jätkas:

„Olen nüüd enam kui kindel, et praeguses olukorras ei taha Oleksandr Stanislavovitš ja Valeri Fjodorovitš Ukraina relvajõudude edu. See on teie ja minu jaoks täiesti erinev, kauge mõtteviis. Ma selgitan. Sõrski ametisse jäämine on Zalužõnile kasulik, sest tema käe all pole midagi muutunud ja edasi saab manipuleerida iseendaga kui kordumatu, arendava poliitilise mänguna. Sõrski peab ennekõike oma toolil püsima, sest igast enam-vähem moodsast järgmisest meeskonnast saab parem, niigi vältimatu „uus laine”. Ja ainult rääkides lugusid endast kui kõige kogenumast, kui absoluutselt ainulaadsest väärtusest, mitte lubades kellelgi end asendada, surudes alla kõiki proaktiivseid inimesi, võite loota, et see kestab nii kaua kui võimalik. Näiteks mingisuguse relvarahurežiimini. Siis võiks ta oma isikliku nägemuse kohaselt minna ajalukku ja päästa terve seltskonna üldist maffiat, mis on nüüd lammutamisele lähemal kui kunagi varem.

Kui te ei usu võitu, röövite inimesi värbamiskontorite kaudu, jälgite uusimate tehnoloogiate juurutamise katseid kui vaimukaid eksperimente, saadate inimesi surmamissioonidele, et hoida ära aruandlust… Varjate oma suutmatust ja teadmiste puudumist selles muutunud maailmas. Ja kaitsete ennast. Iga hinna eest. Näiteks valetades presidendile, et alustate vasturünnakut, lootes vastu pidada veel kuu aega. Ta valmistub, et nii saab olema. Või oma vigade varjamine, eemaldades komandörid, kes teavad, kuidas ja mis tegelikult toimub. Veelgi enam oma üksuste enesetapumissioonidele saatmine, et tunnistajaid oleks vähem ja inimesed hirmul. Vabatahtlike või asetäitjatega leppimine annab veidi aega juurde. Kuni järgmise valeni.”