Ukraina rahvasaadik Mariana Bezuhla edastas karmi kriitika Ukraina õhujõudude kohta, märkides, et süsteemselt võltsitakse andmeid, et end paremast küljest näidata.

Järgneb Bezuhla sissekanne sotsiaalmeedias:

8.juulil 2024 juhtus kohutav tragöödia, järjekordne Vene Föderatsiooni terroriakt. Vene raketid tabasid Ohmatdõti lastehaiglat ja mitmeid teisi hooneid. Inimesed said surma ja vigastada, infrastruktuur ja seadmed said kannatada. Maailm nägi järjekordset vaieldamatut tõendit selle kohta, et need olid just Vene tiibraketid. Neid tõendeid filmiti, vaatamata sellele, et Ukraina relvajõudude õhuväejuhatus ja Ukraina relvajõudude peastaap rõhutasid ja nõudsid kõigilt korduvalt, et midagi ei tohi filmida.

Vähe sellest, oleme juba harjunud sõjaväe pressiesindajate sama tüüpi sõnumitega ja teiste ametnike sõnadega, mis põhinevad väejuhatuse teadetel, et meie linnadele langevad „rusud”, mitte aga kinni püüdmata raketid, mis hävitavad maju, tehaseid ja väeosasid. Justkui poleks venelastel satelliite ja droone, mis lendavad vabalt üle Ukraina territooriumi, et tabamusi kontrollida ja parandada. Sõna „rusud” „raketi” asemel väidetavalt rahustab elanikkonda ja hoiab kauem „usku relvajõududesse”.

Kodanikud näitavad küsitluste kohaselt endiselt tohutut vastupidavust, kuid see, kuidas nad tajuvad mobilisatsiooni, näitab enamiku tõelist usaldust tohutu bürokraatliku sõjaväesüsteemi vastu. Nii et edaspidi toon lihtsalt rea näiteid sellest, kuidas Ukraina relvajõudude ja kaitseministeeriumi sõjaväelased töötavad, kuidas nad meie riigi õhutõrjet ehitavad. Kirjutan muidugi nii palju kui saan, paljastamata vaenlasele palju tundlikumaid detaile. Kahjuks teavad venelased seda kõike ja olen kindel, et nad osalevad sabotaažis. Kuid Ukrainas ei ole muudatusi võimalik saavutada ilma avaliku aruteluta. Vaikides.

Lendude ja tabamuste videosalvestust süstemaatiliselt ei tehta ning elanikkonnale rõhutatakse, et seda ei saa teha.

Allatulistatud ja allatulistamata rakettide ja droonide statistikat võltsitakse. Nagu ma varem kirjutasin, lendab näiteks 5 drooni, 5 alla ei lasta, vaid kirjutatakse, et lendas 10 drooni ja alla lasti 5.

See vähendab venelaste kuritegude jäädvustamise võimalust, seab meid oma partnerite ees (kellel on oma sõltumatu statistika) halba valgusesse ja annab vaenlasele täiendavaid põhjuseid manipuleerimiseks. Eraldi märgin ära, et mäng „rusudega” annab venelastele põhjuse valetada, et Ukraina majade hävitamine on Ukraina õhukaitseväe (PPO) töö tulemus.

Sihtmärkide prioriseerimine on kaootiline, kõik mobiilsed grupid pole loendatud ega asu etteantud positsioonidel. Kirjutasin varem korruptsioonist ja sellest, kuidas seal saab inimesi „loendada”, aga mitte olla kohal (näiteks korruptsiooniskandaalide ahelas ja peaaegu ülikoolist välja visatud Lutski Riikliku Ülikooli eksrektor varjab end PPO uurimise eest, mille kunagi Zalužnõi korraldas, „teenib” endiselt). Selliste gruppide korraldus on ebaühtlane, teiste PPO-d (õhutõrjet) kasutavate arvestuste kooskõlastamine ja koostoime on tavaliselt kohutav.

Samal ajal tarnivad partnerid õhutõrje rakette nii doseeritult ja neid on nii vähe, et näiteks Patriot on sunnitud säästu huvides lülituma manuaalrežiimile, mis tekitab organisatsioonilisi teadlikkuse ja suhtlemise probleeme otsustustega, mis omakorda viib äärmuslikus olukorras inimliku eksimuseni, kui tulistatakse alla Shahed, mitte rakett, ning Vene rakett hävitab miljardeid väärt olulise kriitilise infrastruktuuri rajatise.

Samas on venelased niikaugele arenenud, et lendavad luuredroonidega, kohandavad lisalende, kontrollivad satelliitidelt ja vajadusel kordavad.

Samal ajal puuduvad võtmetähtsusega infrastruktuuriobjektidel sageli elementaarsed mobiilsed grupid ja drooniarvestused ning võtmeobjektidel pole sageli üldse õhutõrjet ja venelased on sellest hästi teadlikud.

Kuna meie õhutõrjel on endiselt probleeme elementaarsete liikumisreeglite ja kamuflaažiga, siis venelased tabavad seda ja väldivad allalaskmist.

Ka radarid ei ole alati töös ja neil on silmatorkavad probleemid tegevuse koordineerimisega, mis suurendab venelaste võimalusi oma marsruuti võimalikult tõhusalt planeerida. Vähe sellest, mäletan juhtumeid, kui isegi lahingutsoonis valetati radarite väljundi ja nende töö kohta, mis omakorda tõi kaasa tragöödiaid.

Nüüd rõhutab Ukraina relvajõudude peastaap, et on siserotatsiooni kehtestamise asemel üksikud üksused taastamiseks välja tõmmanud. Tegelikult võtsid nad mobiilsetest õhutõrjerühmadest inimesi, kes seda piirkonda juba tundsid, eemaldasid kriitilise infrastruktuuri objektide kaitse alt inimesed, kes teadsid nende rajatiste nüansse (millest ma juba kirjutasin ja mis juhtub, kui sellised inimesed satuvad Vene vangistusse) ja saatis nad jalaväkke. Ja mõnest ammendatud üksusest komplekteeritakse mobiilsed grupid, mille efektiivsus on ilmselgelt madalam.

Lepinguid õhutõrjesüsteemide remondiks hakati sõlmima selleks aastaks alles juunis (!). Remondiga on olukord kohutav, mõned lääne seadmete näidised on juba kõik defektsed. Üldjuhul rutiinseid töid välismaistel seadmetel ikka ei tehta, mootori töötundide arvestust ei peeta, mis teeb tööde planeerimise võimatuks, enamus kohapealse remondi lepinguid on sõlmimata, seadmete blanketid puuduvad, ja varuosade laoseisu pole määratud. Ühtegi remondidokumentatsiooni ei ole koostatud. Seadmed jagatakse ettevõtete vahel remonti, mille tulemusena ei eksisteeri tegelikult kahte ühesugust masinat.

Remonti teostatakse peamiselt masinate kannibaliseerimisega, mis vähendab nende arvu ja vastavalt õhutõrje tihedust. Selline remonditud masin lakkab töötamast ühe-kahe kuu jooksul. Lisage sellele korruptsiooniriskid, kui nad püüavad meelitada „oma” ettevõtteid. Hoog aina kasvab ning aasta lõpuks võime tehnilise seisukorra poolest kaotada absoluutse enamuse õhutõrjesüsteemidest, sest kolmandat aastat kestva täiemahulise sõja remondi- ja hooldustööd nii sise- kui partneritega ei ole kriitiliselt süstematiseeritud.

Sellise organiseerimise juures ei jätku raha – ei meie ega võõrast raha. Ukraina ei suuda neid rahastavatele välisasutustele remondiks vajalike vahendite vajadust korralikult põhjendada. Me ei ole harjunud raha lugema ja ausalt öeldes vaatavad meie partnerid seda pärani silmadega. Näiteks eelmisel, 2023. aastal ei eraldanud ja rahastanud Suurbritannia õhutõrje remonti 400 miljoni naela väärtuses, sest eelkõige ei osanud kaitseministeerium ja relvajõudude peastaap selgitada, kuidas nad kavatsevad neid vahendeid kulutada ja kohandada vajadust ning teisest küljest ei olnud partneritel aega kohaneda ja aidata.

Eelkõige rääkisid partnerid mainitud riskidest juba 2022. aastal, kuid näiteks õhutõrje pakkumist juhtis siis kolonel Hrõnevitš, kes on kriminaalmenetluse all Krimmi okupeerimise aegse koostöö tõttu venelastega…

Pärast seda sai endine relvajõudude juht Zalužnõi suursaadikuks Suurbritannias ja endine Ukroboronpromi juht Gusjev suursaadikuks Aserbaidžaanis. Reznikovist suursaadikut ei saanud…

Mäletan, omal ajal meeldis Gusjevile intervjuusid anda: Kiievi tehasesse saabus järgmisel päeval rakett, mitukümmend suri; Žõtomõris – rakett, töökoja hävitamine; Lvivis – rakett, hävimine ja jälle surmad.

Kedagi ei panda istuma, saadetakse suursaadikuks, ja süsteem kukub kokku.

Lähme tagasi 8. juuli juurde 2024, mis näitab edusamme venelaste jaoks, kuid mitte meie jaoks. Tiibrakett Kh-101 on õhutõrje jaoks keeruline õhusihtmärk, kuid radarid tuvastavad selle siiski. Tekivad küsimused:

• Kas need raketid tuvastati õigel ajal ja kas neid üldse tuvastati?
• Kas neid jälitati?
• Kas õhuväe üksuste pideval radariväljal on alampiir?
• Mis kõrgusel vaenlane rakette kasutas?
• Kas rakette vaadeldi visuaalselt?
• Kas radari- ja visuaalseire kohta saadi infot ja kas seda üldse edastati?
• Kas koordineeritud õhutõrjesüsteem (!) on ehitatud eelkõige Kiievi ümbrusse?
• Miks toimub rakettide tõrjumine linna äärealal?

Ja on veel palju küsimusi, millele ma ei saa enam delikaatseid vastuseid kirjutada, kuid saate ise teha kaudseid järeldusi ülaltoodud kaalutluste ja põhiteabe põhjal õhutõrjeoperatsioonide kohta.

Vajame ümbermõtlemist, muutusi, fraktsioonide, teadmatuse ja korruptsiooni lõhkumist. Õppige ressursse säästma ja elementaarselt planeerima. Kontrollige. Tehke partneritega iga päev koostööd ja ärge „külmuge” nagu „anna mulle relv ja ära puuduta seda, me mõtleme selle ise välja”.

Praegu.

Ma saan sellest aru ja see teeb mulle haiget.

Paljud tsiviil- ja sõjaväespetsialistid näevad ja mõistavad seda. Keskkonda on kogunenud nägemus, MIDA täpselt on vaja teha.

Ja kuidas on lood Ukraina kaitseministri Rustem Umeroviga? Mis on teil demokraatliku tsiviilkontrolli vastu, härra minister? Kas kõik on nii, nagu Sõrski Ukraina relvajõudude ülemjuhataja ette nägi? Meie lüüasaamine on kaalul.

Ükskõiksus ja vaikimine on kuritegelik.