„Minge ära. Miks te siia tulite?” Soome ajaloolase Kimmo Rentola vene keelt kõnelevad tuttavad kuulevad võõrastelt selliseid märkusi näiteks Helsingi ühistranspordis.

Vaenulikkuse põhjus on Venemaa agressioonisõda Ukrainas. Venevihal on Soomes on aga sügavad juured, vahendab Helsingin Sanomat.

Naaberriigid on erinevatel põhjustel tundnud hirmu, vihkamist ja kahtlusi Venemaa ja venelaste suhtes paljudel ajaloo pöördepunktidel. Soomes on seda sadu aastaid kutsutud ryssäviha‘ks.

Rentola tunneb seda nähtust. Ta on uurinud muuhulgas külma sõda, Soome ja Nõukogude Liidu suhteid ning Soome ja Põhjamaade kommunismi.

Ta lahkus Helsingi ülikooli poliitilise ajaloo professori kohalt 2021. aastal.

Kas Soomes on taas veneviha?

„Üllatavalt palju,” vastab Rentola. Ta ei sooviks seda mõistet ilmtingimata kasutada olevikuvormis. Jutt on aga samast tuttavlikust suhtumisest, mis on kokku võetud väitega „ryssä on ryssä vaikka voissa paistais” (tõlkes: venelane jääb venelaseks, prae teist või või sees).

Kõnelustes kordub rassistlik suhtumine, et venelased on paljuski hullemad kui lääneeurooplased ja eriti soomlased.

Stereotüüpsed arusaamad venelastest on ammused ja mitte ainult Soome päritolu.

Rentola viitab professor Kari Tarkiaineni uuringutele. Tarkiaineni sõnul pärineb hirm ja kahtlus Venemaa suhtes vähemalt Ivan Julma aegadest 16. sajandil.

Tsaari või keisri tiitli võtnud Ivani nähti läänes kui jõhkrat vallutajat ja verejanulist türanni.

Ivani juhitud Moskva Venemaa alistas Novgorodi ja asus ähvardama ka Rootsit, Poolat ja Baltimaid. Nad otsisid tuge Euroopast ja selleks oli vaja propagandat, mis rõhutas venelaste julmust ja kurjust.

Linköpingi piiskopi ametlik poeg Petrus Petrejus ehk Per Persson külastas 17. sajandi alguses mitu korda Venemaad ja avaldas kaks värvikalt kirjutatud Venemaa-teemalist raamatut, kuhu pani kirja nii enda kogemused kui ka teiste kirjutised.

Petrejus esitles venelasi kui jõhkraid ja räpaseid, kes isegi kirikus röhitsesid ja peeretasid ning puhkesid naerma.

Tarkiainen on tõlkinud soome keelde teose Regni Muschovitici Sciographia värvika kirjelduse sellest, kuidas moskvalased oma külalisi laua all jõid.

„… ja venelastel on kombeks neile süüa-juua pakkuda ja peavad enda jaoks suureks auks, kui neil õnnestub oma külalised täiesti purju joota, sest inimest, kes end purju ei joo, Venemaal ei austata, aga need, kes joovad piiramatult õlut, mõdu ja veini, on väga armastatud. Sellepärast on neil teineteisel juua paludes ütlus: te ei taha juua, te ei austa mind, kes joob ohtralt vene stiilis alkoholi, on nende parim sõber.”

Nii joovad külalised nii kaua, kuni nad jalul püsivad. „Kuni nad ei suuda seista ega kõndida ega tea, mida nad teevad, olgu nad siis mehed või naised,” kirjeldas ta.

Petrejus nägi venelastes ka mõningaid positiivseid jooni. Tema arvates polnud välimus sugugi kehv. Nad olid tugeva ja suure kehaga. Hea kehaehitus oli seotud suurepärase tervisega.

Tema jaoks olid vene naised väga kaunid, valge nahavärviga ja armsad, igas osas kaunilt vormitud.

Samuti olid venelased üsna intelligentsed ja innukad malet mängima, kuid enamasti kasutasid nad oma intelligentsi kahtlastel eesmärkidel. Tolleaegse kombe kohaselt pidas Petrejus venelaste domineerivaks tunnuseks reetmist ja reetlikkust.

„Venelased on kõigis oma projektides väga kavalad, targad ja osavad ning tahavad, et maailma asjad läheksid nende tahtmise, pea ja mõtete järgi,” kirjutas ta.

Ka Venemaal on läbi aegade olnud arusaam, et Venemaale iseloomulik kvaliteet on lääne omast sootuks erinev. 19. sajandi slavofiilide arvates oli venelus ajaloos rahumeelne.

Venelased olid moraalselt läänlastest üle: visad, alandlikud ja suure südamega. Läänlased seevastu olid uhked ja allusid vaid vägivallal põhinevale sunnile.

Läänes nähti inimeste iseloomu teistmoodi. Viiburis sündinud ja 1710. aastal Venemaal sõjavangi langenud Lars Johan Malm avaldas Venemaa kohta omapoolse kirjelduse.

Ta kordas ülaltoodud venelaste vigade loetelu ja veel mõndagi. Malm arvas, et venelased on loomult orjad.

„… kui nende tsaarilt tuleb käsk, ei julge isegi kõrgeim vürst vähimalgi määral vastu hakata žestide või sõnadega, tegudest rääkimata, et vältida käsu täitmist,” kirjutas Malm.

Ta nentis, et Venemaa suutis mobiliseerida tohutu armee, kuid enamikul neist polnud ei patriotismi ega julgust.

Sõdurid allutati karmile distsipliinile ja raudsele väljaõppele, kuni nad olid valmis ajateenistuseks „ja tegema seda, mis on nende olemuse vastane”.

Soomlased said tõelisi õuduselamusi Vene vägedest suure vihkamise ajal, so kui Venemaa okupeeris Soome aastatel 1713–1720.

Sõdurid rüüstasid ja süstemaatiliselt hävitasid eelkõige Põhja-Pohjanmaad. Keiser oli käskinud rannikust teha penikoormate laiune tühermaa, et Rootsi väed sealt toitu ega peavarju ei leiaks.

Soomlasi piinati isegi küpsetusahjus küpsetamisega, et nad paljastaksid oma raha- ja toiduvaru. Naisi vägistati. Tuhanded lapsed ja noored viidi Venemaale orjadeks.

Need, kes suutsid, põgenesid tagakiusamise eest Rootsi. Teised püüdsid end metsas peita, sageli tulutult.

Rügemendi kaplan Carl Johan Holm kirjutas oma mälestustes Soome sõjast (1808–1809), et Savo brigaadi mehed olid veneviha saanud juba emapiimaga kaasa. Nii kirjeldab veneuuringute professor Timo Vihavainen oma raamatus Ryssäviha (Minerva Kustannus 2013).

Vihavainen leiab, et 18. sajandi kogemused olid folklooris veel värsked.

Rentola märgib aga, et Soome 1809. aastal Vene impeeriumi osaks saades ei paistnud venelaste vihkamine soomlasi enam häirivat.

Vene valitsusaeg oli Soomes tugeva majandusliku ja sotsiaalse arengu aeg ning soomlastest said tsaari lojaalsed alamad.

Vihavaineni sõnul kirjeldasid Peterburis elanud ja käinud soomlased venelaste elukorraldust positiivselt. Soomlaste silmis oli see vahetu ja sümpaatne.

Kirjanik Juhani Aho tõdes, et vene inimesed olid muretud ja heatujulised ning kergesti liigutavad. Pärast alkoholi tarvitamist ei tundnud ta viha ega kibestumist, „aga ta tahtis õhinal suudelda kõiki ja kogu maailma”.

Õhkkond muutus, kui Venemaa asus 19. sajandi lõpus Soome autonoomiat vähendama. Soome kodusõda nimetati valgete poolt vabadussõjaks, kuigi peamiselt tulistasid sõjas üksteist soomlased.

Rentola ütleb, et idee Venemaast kui vaenlasest ühendas valgeid, kelle eesmärgid olid muidu vastuolulised.

Üliõpilaste organisatsioon Akadeemiline Karjala Selts hakkas süstemaatiliselt õhutama venevastast vaenu 1920. aastatel, kui püüdis õhutada soomlasi Suur-Soome poole pürgima.

„Sõjaväelaste märklaudadele oli trükitud habemega vene talupoeg,” toob Rentola välja.

Üldiselt õitses Soomes vihkamisest õhutatud propaganda Talvesõja ja Jätkusõja ajal.

Oma kogemused Venemaast ja venelastest on ka teistel Venemaaga piirnevatel riikidel nagu Poola, Eesti ja ülejäänud Balti riigid.

Nõukogude võimu tuules on vihkamine ja kahtlus nendes selgelt sügavamal kui Soomes, ütleb Rentola. Soome elas Teise maailmasõja kergemini üle.

Teises maailmasõjas langes 90 000 Soome meest, mida on tohutult palju. Teisest küljest suri nii vähe tsiviilisikuid, et välismaa ajaloolased ei taha seda uskuda.

„Kui paluda neil arvata, arvavad nad tsiviilohvrite arvuks vähemalt 200 000, sest see arv oleks tüüpiliselt proportsioonis langenud sõdurite arvuga,” ütleb Rentola.

Sõja tagajärjel hukkus aga vaid 2000 Soome tsiviilisikut. Ainus riik, kes oli sõjategevuses sarnase suhtega, on Austraalia.

Riikides, kus armeed edasi-tagasi liikusid, on tsiviilohvrite arv täiesti erineval tasemel. Nõukogude Liidul ei õnnestunud Soomet okupeerida ja riiki annekteerida.

Karjala tuli üle anda, kuid elanikud evakueeriti Soome. See oli erakordne otsus.

Kui Soome elanikkond oleks jäänud Karjalasse, oleks see purustatud või hävitatud. Nad oleks Siberisse saadetud nagu eestlased.

Siis oleks suhete soojendamine muutunud tõeliselt keeruliseks.

„Pärast sõda arvati Soomes, et kui oleme sõja üle elanud, peame ka rahu üle elama,” räägib Rentola.

See tähendas, et nad ei öelnud kõva häälega välja, mida arvavad rahutingimustest nagu Karjala üleandmine, Porkkala rentimine ja Nõukogude Liidule sõjareparatsioonide maksmine.

Pidi hakkama usaldust looma. See ei olnud kerge. Ületada tuli ka kultuurimüür, mis ei koosnenud pelgalt eelarvamustest.

Rentola sõnul olid ja on venelased tõesti teisest kultuurist. Õigeusk, autokraatia ja orjus on sajandeid vana võõrandumise allikas.

Orjus jätkus Venemaal palju kauem kui Soomes. Tsaar Aleksander II kaotas pärisorjuse alles 1861. aastal.

Soomes on tavakodanik olnud paremas olukorras. „Isegi kui inimene oli vaene, ei saanud teda osta ega müüa,” märgib ta.

Soomes sisendas luteri kirik varakult ka massidesse kirjaoskust. Abiellumiseks tuli omandada kasulik lugemisoskus.

Rentola arvab, et see kõik on mõjutanud rahvaste mentaliteeti.

Ka tänapäeval on vene kultuur vägivaldsem ja jõhkram ning usk saatusesse tugevam. Valetamise roll ühiskonnas on suurem.

„Venelased arvavad, et soomlaste ausus ületab rumaluse piiri. Selle kohta on palju nalju,” märgib ta.

Üks soomlasi ja venelasi ühendav tegur leiti siis, kui nad pärast sõda lepingut ette valmistama asusid.

Suur joomine oli mõlema kultuuri keskne osa. Nii sai märjukest ravim, mida kasutati suhete parandamiseks.

Idasuhetes läks hästi neil, kes märjukest talusid. Mitmed Soome ministrid muutusid alkohoolikuks. Poliitiline kasu oli aga suur.

„Kekkonenile aitas kaasa see, et ta suutis venelastega olla nii sõbralik, kui inimene üldse olla saab,” räägib Rentola. Tema sõnul võiks kogu sõjajärgsete idasuhete ajaloo kirjutada alkoholitarbimise vaatenurgast.

Kui president Alexander Stubb hakkaks praegu Venemaaga suhteid üles ehitama, poleks tal ilmtingimata vaja joogiklaasi haarata. Viina tähtsus on mõnevõrra vähenenud isegi vene meeste elus.

Rentola andmetel pole Putin Soome ega Lääne riigipeadega tugevalt purjus olnud.

Pärast sõda tuli viha sügavale sügavkülma peita, kuid pärast Nõukogude Liidu lagunemist julgeti see üles sulatada, räägib Rentola. Nüüd on see söömiseks tagasi lauale toodud.

Vaenulikkus ja ähvardused on ka poliitilises kõnes. Seda julgustati pärast NATO-ga liitumist, ütleb Rentola.

Presidendivalimisi peeti mõõduka ja harmoonilise kampaania võidukäiguks, kuid Rentola arvates läksid Venemaa-teemalised jutud üle võlli.

„Öeldi, et Venemaa usub ainult jõudu. Olime uhked selle üle, et Venemaaga pole suhteid, nagu oleks see üheselt hea asi,” märgib ta.

Rentola ütleb, et mitte mingil juhul ei taha ta kaitsta seda, mida venelased praegu Ukrainas teevad. Telekast saab näha, mis õudused seal toimuvad.

Venemaa tegevust saab ja tuleb kritiseerida. Soomes elavad venelased on selles aga „üsna vähe süüdi”.

Ja isegi kui Putini Venemaaga pole hetkel midagi läbi rääkida, siis Venemaa ei kao kuhugi. Sellega tuleb edasi elada. Ja ainus viis seda teha ei saa olla enda sõjaline varustamine.

„Kui Venemaa ja NATO vahel tekib relvakonflikt, on Soome eesliinil. Sellel on halvad tagajärjed,” sõnab ta.

Poliitikud peaksid siiski tarbetut ohtu vähendama. Keskmise sõrme näitamine on lihtsalt rumal. Venelaste üldisest demoniseerimisest pole midagi kasu.

Emotsioonid kuuluvad poliitikasse ja isegi välispoliitikasse, kuid nende ohjeldamatu väljaelamine mitte.

President Sauli Niinistö esimene väljaütlemine pärast Venemaa rünnakut Ukrainale oli Rentola arvates asjakohane tunne: Nüüd on maskid maha võetud, näha on vaid sõja külm pale.