Jutud Ukraina võidust sõjas on puhas propaganda – tegelikkuses puudub Ukrainal võimalus sõja võitmiseks, rääkis Poola kindral.

„Ukraina ei suuda sõda võita, kuna puuduvad võimed, mis tasakaalustaks Venemaa potentsiaali,” ütles Poola armee peastaabi endine ülema asetäitka kindral Leon Komornicki intervjuus väljaandele wnp.pl. Tema sõnul on jutud Ukraina võidust puhas sõjapropaganda.

Sõda Ukrainas on Poolale oluline õppetund: Poolal peab olema ründav kaitsestrateegia, märkis kindral.  „Seega ei tohiks täna küsimus olla selles, kas NATO meid kaitseb, vaid selles, kas Venemaa julgeb meid rünnata? Sest kui ta meid ründab, on see juba kaotus,” sõnab ta.

„Poola julgeoleku jaoks on kõige olulisem tugev õhutõrje ja kaugmaa raketisüsteemid,” rõhutab kindral Komornicki.

Järgneb intervjuu Poola kindraliga:

Maailm on muutunud keeruliseks mõistatuseks, täis tundmatuid. See kehtib ka meie turvalisuse kohta täna ja tulevikus. Tuletate meelde, et avalikus ruumis liigub palju valesid Ukraina sõja, NATO vägede ja Poola armee kohta. Miks see nii on?

Sõjaväekeelt kasutades ütlen, et poliitilised tülid hävitavad autoriteedi nagu suurtükituli. Küll aga on tekkinud spetsialiste, kes teavad kõigest kõike kõige paremini. See kehtib ka sõjaliste ja julgeolekuküsimuste kohta. Tihti pole olulised mitte faktid, vaid nende tõlgendamine.

Poliitilises narratiivis domineerib jutt õnnestumistest, kuid ausat arutelu probleemide või isegi ebaõnnestumiste üle pole. See kehtib ka olukorra kohta Ukrainas.

Viimasel ajal on Ukraina võimete hindamisel Venemaaga sõjas olnud üha enam optimismi. Juulis Washingtonis toimunud NATO tippkohtumisel ütles Joe Biden, et usub, et Ukraina suudab Venemaad võita. Algas arutelu NATO sõdurite võimaliku osalemise üle Ukraina abistamisel. On palju arvamusi, et nüüd, mil Ukraina saab USA-lt abi, võib ta uuesti pealetungile minna ja vabastada okupeeritud maad ja isegi Krimmi.

See on täielik aberratsioon, „meelelahutuse kordus”, desinformatsioon ja propaganda tegevus võitlusvaimu tõstmiseks. Näiteks väide, et Ukraina võidab selle sõja, on arusaamatu. Sest hoolimata optimistlikest deklaratsioonidest ja kinnitustest ei suuda Ukraina sõda võita. Puuduvad võimed, mis tasakaalustaks Venemaa potentsiaali, võimaldaks tal haarata strateegilist initsiatiivi ja viia Ukraina kaitse Venemaale. See on võimatu.

Pange tähele, et ameeriklased ei taha strateegilist riski enda peale võtta ja ilma selleta Ukraina seda sõda ei võida. Need piiravad Ukraina pikamaarelvade kasutamist vaid 3 protsendini oma võimetest ja võimega rünnata sihtmärke ainult Venemaa Belgorodi oblastis kuni 100 km kaugusel.

Ukraina kaitse üleviimiseks Venemaa territooriumile ja okupeeritud alade vabastamiseks peab Ukraina armeel olema võime anda Venemaa territooriumile kuni tuhande kilomeetri ulatuses massilisi vastulööke.

Kui seda ei tehta, ei saa Vene armeed kuidagi võita. Ma ei saa aru, miks see mundrit kandvate strateegide ja ekspertideni ei jõua. Venemaa kohtleb Ukrainat kui territooriumi, kus tuleb veristada, nõrgestada Ukraina armeed ja hävitada varustus, mille NATO sinna saadab.

Miks see nii oluline on?

Praegu on lahinguväli Ukraina ja kui tema armee ei liigu sellest piirkonnast kaugemale ja miski ei viita sellele, et see juhtub, ei saa olukorda rindel kuidagi ümber pöörata.

Vaatamata sellele, et Lääne abi ikka veel Ukrainasse voolab?

Ukrainale 20 või 50 HIMARS-süsteemi andmine on tema lahinguvajaduste osas „null”. Olen varem öelnud, et neid peaks olema vähemalt 400. Sama on paljude teiste relvasüsteemidega.

See on ka meie jaoks oluline õppetund. Meil peab olema ründav kaitsestrateegia. Meil ei ole nii palju ruumi kui Venemaal, seega Ukraina kogemusest järeldusi tehes peab meil olema võime viia oma kaitse agressori ruumi.

Seega ei tohiks täna küsimus olla selles, kas NATO meid kaitseb, vaid selles, kas Venemaa julgeb meid rünnata? Sest kui ta meid ründab, on see juba kaotus. See kehtib eriti Balti riikide kohta, sest Venemaa ründab esimesena just neid, mitte meid.

Poliitikud ja sõjaväelased eelistavad aga ilmselt optimistlikku versiooni sõja lõpust. See kehtib ka Poola kohta. Tahame uskuda, et NATO ei luba ühtegi teist lahendust.

Tegelikult NATO strateegia ei tööta, see on ebajärjekindel. Seni on NATO-l ikka rohkem deklaratsioone kui konkreetseid tegusid. Näiteks USA ei ole nõus oma relvadega ründama sihtmärke Venemaal, kuid ei nõustu ka sellega, et Poola saaks Ukraina territooriumil alla tulistada tema poole lendavaid Vene rakette.

Pealegi ei saa me ei alliansis ega USA-s oma julgeoleku eest tõhusalt võidelda. Alles nüüd, kui Vene täägid võivad nõelata, avastavad poliitikud, et Poola peaks suutma end kaitsta 2-3 nädalat.

Peaksime tugevdama Euroopa võimekust NATO sees, kuid mitte looma eraldi üksusi, mida kunagi ei rakendata, nagu Euroopa kilp või Euroopa armee. See on lihtsalt tähelepanu hajutamine armee jaoks kõige olulisematelt teemadelt.

Idakilbi ehitamise initsiatiiv tundub aga vajalik.

Ka sellel teemal on meedias palju moonutusi. Kuuleme sinna kindlustuste rajamisest ja kindluspataljonide moodustamisest. Kas see on I maailmasõda? Kas me ehitame Przemyśli kindluse uuesti üles? Kohutav.

Aastal 1992 saadeti poliitikute ja sõjaväelaste rõõmsa loometegevuse raames laiali piirikaitseks loodud manööverpataljonid. Neis teeninud olid relvastatud pikkade püsside, soomustransportööridega ja spetsiaalselt piirikaitseülesannete täitmiseks koolitatud.

Nüüd hakati kaaluma sõjaeelse piirikaitsekorpuse eeskujul piiri kaitsmiseks eriformatsiooni loomist. Alles nüüd!

Piiri valvamiseks mõeldud eriformeeringud, näiteks sõjaeelne piirikaitsekorpus, tunduvad tänapäeval vajalikud.

Piiril on vaja lahingustruktuure, aga mitte armeed. Armee ei ole selleks, et kaitsta piiri või pidada hübriidsõda. Esiteks kasutatakse selleks mittesõjalisi jõude ja vahendeid. Keegi aga hävitas need ehitised ja need polnud venelased.

Endiselt pole strateegiat, süsteemset, pikalt planeeritud tegevust. Poliitika ja sõjalise strateegia vahel puudub tasakaal. Ilmuvad mõned uued avastused stiilis, et kes esimesena üles tõuseb, sellel on parem ettekujutus. See on hävitamine. Kohutav hävitamine!

President läheb Chojnicesse raadiotehnika üksusse ja millest ta räägib? Vaiksetest kaitseinglitest, kes valvavad meie taevast, täiustatud kolmekihilise Patrioti, Narewi, Pilica õhu- ja raketitõrjesüsteemi ehitamisest.

Vahepeal pole aga meil riigi jaoks endiselt õhutõrjet. Selles on augud nagu Šveitsi juustus. Newa või Vega õhutõrjesüsteemid, kuuskümmend aastat vanad asjad ei kaitse meid.

Esiteks peab meil olema võime viia kaitse üle agressori territooriumile, sest meil ei ole sellist ruumi nagu Venemaal. Seetõttu peab meil olema võime tõrjuda tohutuid õhu- ja raketirünnakuid. Sellepärast vajame 24 Patrioti süsteemi patareid, mitte 8.

Meil on juba kaks Patrioti patareid.

Teine neist on lahinguvalmis selle aasta lõpuks. Igal juhul peame ehitama sõjalisi võimeid, mitte mingisugust kilpi. See on raha kanalisatsiooni laskmine. Miks kindralstaabi ülem sellele tähelepanu ei pööra? Lõppude lõpuks ei ole ta sellel positsioonil millegi näitamiseks. Ma ei saa sellest aru.

Poliitikute peas tekivad mõtted midagi koos teha, sest see tõestab alliansi ühtsust. Aga mida see koos tähendab? Kellel on selles projektis otsustav roll, kes seda juhib, kes tarnib raketid ja seejärel teenindab neid süsteeme?

Neid küsimusi on palju, nagu ka lahendamist vajavaid probleeme. Väide, et ostame siis seadmed odavamalt, võib samuti osutuda valeks, sest hooldus läheb kolm korda kallimaks kui ost ise. Kogemus näitab, et sõja esimestel päevadel hävib 30% hoonetest teie varustusega. Kes selle meile asendab?

Meil peab olema võime tõhusalt peatada agressori õhurünnakud riigi kaitsmiseks ja seejärel viia oma kaitse selle territooriumile. Selleks vajame muu hulgas: pikamaa raketisüsteeme. Ainult selline ründav strateegia on tõhus. Venemaa ei karda kaitseheidutust.

Peame veel meeles pidama põhiküsimust: kas Venemaa julgeb NATOt rünnata? Kui meil pole piisavalt tugevat heidutuspotentsiaali, võime jagada Ukraina saatust, kuigi Venemaa ründab kõigepealt Balti riike, mitte meid. Kas siis NATO ja ennekõike meie, kuna piirneme Leeduga, sureme Vilniuse ja Tallinna eest?

Kõik NATO riigid on kohustatud selleks Artikkel 5 raames, ehk nagu musketärid ütlesid: üks kõigi eest, kõik ühe eest.

NATO kaitseplaan Balti riikide jaoks on välja töötatud, kuid selle saab käivitada, kui liitlaste seas on poliitiline konsensus. Mis siis, kui seda ei ole ja NATO ei lähe neile riikidele appi? Siis oleks see NATO lõpp, see kaotaks oma usaldusväärsuse.

Kas sellises olukorras kaitseb NATO, nagu ta teatab, iga tolli oma liitlaste territooriume ja läheb Venemaaga sõtta? Aga Poola? Kas ta peaks kohe oma liitlastele appi minema? Oleme kõige lähedasemad. Need on võtmeküsimused.

Kas prooviksite mõnele neist vastata?

Peame oma julgeolekut vaatama läbi geopoliitika prisma. See otsustab, mis juhtub Euroopa julgeolekukeskkonnas ja Ukrainas. Täna kardavad ameeriklased, et Venemaast saab Hiina vasall, mida nad vajavadki, et võita konkurentsi USAga. Venemaal on ruumi ja ressursse, mida Hiinal pole. Seega tahavad nad, et Venemaa oleks nõrk, kuid mitte alistatud.

Ameeriklased seevastu sooviksid, et Venemaa ei võidaks, aga ka ei kaotaks. Täpselt nagu Ukraina, kes ei tohiks samuti kaotada. Ja see on peamine strateegiline mõte, mis suunab suurriikide tegevust tänapäeval. Ukraina saatus sõltub lääne, peamiselt Ameerika armust.

Seega puudub nõusolek Ukraina varustamiseks süsteemidega, mis suudavad viia Ukraina kaitse Venemaa territooriumile. Sellises olukorras ei vabasta Ukraina oma Venemaa poolt okupeeritud alasid, Krimmist rääkimata.

Kuid Venemaa ei peatu sellega. Ta ei nõustu sellega, et tal puudub maismaaühendus Kaliningradi piirkonnaga. Ja selleks koridoriks on Balti riigid. See on probleem, mida tuleb samuti näha, esitada küsimusi ja saada vastuseid, mis sellises olukorras juhtuda võib.

Arvate, et me ei ole totaalseks sõjaks valmis. Sarnane või võib-olla veelgi hullem on olukord meie piirkonna teiste riikidega.

Esiteks ei ole Lääne ühiskonnad, mis elavad täna mugavustsoonis, sõjaks valmis. Me ei tooda isegi piisavalt laskemoona. Ka meie riikide majanduslik baas pole valmis sõjatootmisele üle minema.

Ka Euroopa NATO armeed pole laiaulatuslikuks konfliktiks valmis. Seetõttu on deklaratsioonid NATO sõdurite Ukrainale appi saatmise kohta vaid pinnapealsed propaganda deklaratsioonid.

Praegu on kõige olulisem ülesanne luua meie relvajõududele ja liitlasvägedele selline heidutuspotentsiaal, et Venemaa mõistaks, et agressioonil meie, NATO vastu pole üldse mõtet.