Kuivõrd Ukraina on lahinguväljal kaotusseisus ja Vene väed tungivad edasi, spekuleeritakse üha enam, et NATO eelseisval tippkohtumisel otsustatakse sõdurite saatmine Ukrainasse.
Seda tehakse esialgu instruktorite nime all, nii nagu USA viis esialgu oma väed Vietnamisse instruktoritena. Ukraina sõda on võrreldud Vietnami sõjaga, kuhu USA-l polnud algul samuti kavas sõdureid saata, aga kuhu lõpuks saadeti hulgaliselt sõdureid, kuna arvati, et sõda on võimalik võita.
Bideni administratsioon võtab Ukraina toetamiseks üha suuremaid riske. Viimane näide on Valge Maja otsus lubada Ukraina vägedel kasutada USA-lt saadud relvi, et rünnata sihtmärke Venemaal. Samuti võib varsti näha NATO personali Ukrainas sõdureid koolitamas, kirjutab väljaandes Time analüütik Ian Bremmer.
Veel kuus kuud tagasi ei olnud Lääne juhid valmis kumbagi neist muudatustest arutama – vähemalt mitte avalikult. Kuid hiljutised Venemaa edusammud lahinguväljal ja lääneriikide suhtumise karmistumine Vladimir Putini suhtes on hakanud neid punaseid jooni kustutama. Pärast seda, kui Ukraina kauaoodatud vastupealetung möödunud aasta lõpus vaibus, hakkasid julgustatud Vene väed piki sõja pikki rindejooni edasi liikuma ja ohustavad taas Ukraina suuruselt teist linna Harkivit. Kuna see linn asub Venemaa piirist vähem kui 30 kilomeetri kaugusel, tulistatakse paljud selle vastu kasutatavad relvad Venemaalt. Harkivit on võimatu lõputult kaitsta ilma piiritaguste sihtmärkide pihta tagasi tulistamata. Hirm Venemaa suuremate edusammude ees sel suvel on pannud Lääne juhid muretsema, et Ukraina võib sõja kaotada, kui nad ei rakenda kiireloomulisi ja otsustavaid meetmeid.
Biden on ka otsustanud, et enamik Vladimir Putini ähvardusi ei ole usutavad. Pärast seda, kui Putin on korduvalt ähvardanud (tavaliselt täpsustamata) tegevusega NATO riikide vastu vastuseks erinevatele tajutavatele agressiooniaktidele ja isegi hoiatanud, et Venemaa võib kasutada tuumarelvi, on Putin rakendanud väga vähe meetmeid, mis vallandaksid laiema sõja. See võib osaliselt olla tingitud sellest, et Washington näib olevat väljendanud oma punaseid jooni Venemaale. „Ameeriklased on venelastele öelnud, et kui te kasutate tuumarelva, isegi kui see kedagi ei tapa, siis me tabame kõiki teie sihtmärke [positsioone] Ukrainas tavarelvadega, me hävitame need kõik,” ütles Poola välisminister Radoslaw Sikorski hiljuti antud intervjuus.
Biden võtab Venemaaga suuremaid riske ka seetõttu, et soovib vältida arusaama, et ta teeb vähem kui Ameerika liitlased Euroopas. Nii Prantsusmaa president Emmanuel Macron kui ka Saksamaa kantsler Olaf Scholz on andnud märku avatusest Ukraina rünnakutele sõjaliste sihtmärkide vastu Venemaal. Taani on öelnud, et tarnib lennukid F-16, mida Ukraina saab kasutada üle piiri. Lõpuks, pärast 27 kuud kestnud sõda, ilma tõeliselt ohtliku eskalatsioonita konflikti suunas, mis viiks NATO ja Venemaa ninapidi kokku, kasvab sõja venimisel riskitaluvus.
Samuti võime oodata uudiseid Lääne julgeolekupakti kohta Ukrainaga, võib-olla sel kuul Washingtonis toimuval NATO tippkohtumisel. Kuigi see ei ole NATO liikmelisusega kaasnev automaatne vastastikune kaitsekohustus, kinnitab see tõenäoliselt pikaajalist pühendumust Ukrainale ja vormistab protsessi, mis kiirendab relvade ja muu abi heakskiitmist.
Kõik see tähendab, et Venemaa konflikt USA ja teiste NATO liikmetega on reaalne ja kasvav oht. Lääne liidrid ei saa eeldada, et Putin istub paigal, kui kõigi tema ähvarduste peale esitatakse väljakutse. Ta ei kavatse NATO riigi vastu otserünnakut korraldada, kuid üha agressiivsemate ja häirivamate Venemaa küberrünnakute oht kasvab ning Kreml võib leida muid viise, kuidas NATO riikides elu keerulisemaks teha. Samuti on ilmne oht, et Ukraina võib kasutada Lääne relvi rünnakuteks, mis (kogemata või tahtlikult) tabavad Vene tsiviilelanikke. Või et Venemaa rünnakud Ukrainas tapavad NATO koolitajad. Kumbki stsenaarium kutsuks esile edasise eskalatsiooni.
Lühidalt: ärge laske end petta lahinguvälja ummikseisu juttudest Ukrainas. On reaalsed ohud, mis võivad dramaatiliselt ja ootamatult tõsta selle konflikti panuseid.
